Kuidas olla toeks lootusetult haigele

„Kuuldes ema lootusetust haigusest esmakordselt, ei suutnud ma seda kuidagi uskuda. Olin lausa šokis ega saanud leppida mõttega, et mu armas ema peab surema.” (Grace, Kanada)

KUI lähedasel inimesel diagnoositakse surmaga lõppev haigus, on nii pereliikmed kui sõbrad sügavalt õnnetud ning ei tea ehk, mida ette võtta. Ühed kaaluvad, kas peaks ütlema haigele tema seisundi kohta täit tõtt. Teised pole kindlad, kas nad suudavad näha pealt, kuidas neile nii armas inimene kannatama peab ning haiguse tagajärjel oma väärikuse minetab. Paljud on mures, et nad ei tea, mida haigele tema viimastel elutundidel öelda või teha.

Mil moel võidaks sedalaadi kurbadele uudistele reageerida? Ja kuidas olla tõeline sõber ning anda sellisel mureajal tuge ja lohutust? (Õpetussõnad 17:17.)

Loomulik reaktsioon

On täiesti loomulik tunda ahastust, kui lähedane inimene kannatab tõsise haiguse käes. Hoolimata sellest, et arstid puutuvad surmaga pidevalt kokku, on ka nemad lootusetut haigust põdeja füüsiliste ja emotsionaalsete vajaduste eest hoolitsedes tihtilugu mures – ja võivad tunda end päris jõuetuna.

Ka sinul võib olla raske oma tundeid vaos hoida, nähes lähedase inimese kannatusi. Brasiillanna Hosa, kelle õde oli lootusetult haige, sõnab: „Oli äärmiselt ränk näha, kuidas väga kallis inimene lakkamatute valude käes vaevleb.” Kui ustav mees Mooses nägi, kuidas tema õde löödi pidalitõvega, hüüdis ta  hingeahastuses: „Oh Jumal! Tee ta ometi terveks!” (4. Moosese 12:12, 13).

Lähedase inimese haigus ja häda teeb meid õnnetuks, sest me oleme loodud kaastundliku Jumala Jehoova näo järgi (1. Moosese 1:27; Jesaja 63:9). Milliseid tundeid inimeste kannatused Jehoovas tekitavad? Mõelgem Jeesuse reageeringule. Tema peegeldas oma Isa isiksust täiuslikult (Johannese 14:9). Kui Jeesus nägi tõbede käes vaevlevaid inimesi, oli tal nende pärast hale meel (Matteuse 20:29–34; Markuse 1:40, 41). Selle ajakirja eelmises artiklis on juttu, kuidas Jeesust valdas meeleliigutus ning ta hakkas nutma, kui ta nägi, mil moel on tema sõbra Laatsaruse surm tolle perele ja sõpradele mõjunud (Johannese 11:32–35). Piibel kujutab surma kui vaenlast ning tõotab, et tulevikus surma ei ole enam (1. Korintlastele 15:26; Ilmutuse 21:3, 4).

On mõistetav, et kuuldes valusaid uudiseid lähedase parandamatust haigusest, võib meil olla tahtmine kedagi – ükskõik keda – süüdistada. Dr Marta Ortiz, kes on koostanud väitekirja parandamatult haige eest hoolitsemise teemal, annab siiski nõu: „Hoidugem haige seisundi pärast süüdistamast teisi – meedikuid, põetajaid – või ka iseennast. See vaid pingestab suhteid ning röövib tähelepanu sellelt, mis peaks olema peamine mure: parandamatult haige patsiendi vajadused.” Milliseid praktilisi samme peaks astuma, et aidata lähedasel inimesel taluda oma haigust ja seista silmitsi surmaga?

Pidagem silmas inimest, mitte haigust

Esimene samm on näha kurnava ja laastava haiguse taga inimest. Kuidas seda teha? Põetaja Sarah sõnab: „Võtan aega, et vaadata fotosid patsiendist, kui ta veel täies elujõus oli. Kuulan hoolega, kui ta oma mälestusi pajatab. Tänu sellele on mul meeles patsiendi möödunud elukäik, nii et ma ei  keskendu pelgalt tema praegusele seisundile.”

Anne-Catherine, kes on samuti põetaja, selgitab, kuidas tema suudab näha patsiendi füüsilistest haigussümptomitest kaugemale: „Vaatan patsiendile silma ning keskendun sellele, mida olen suuteline tema seisundi kergendamiseks tegema.” Surmahaigust põdeva haige eest hoolitsemist käsitlevas raamatus „The Needs of the Dying–A Guide for Bringing Hope, Comfort, and Love to Life’s Final Chapter” öeldakse: „Pole midagi ebatavalist selles, et me end kohutavalt halvasti tunneme, nähes, kuidas haigus või õnnetus on kallist inimest moonutanud. Sellisel juhul on parim, mida teha saab, vaadata talle silma ja pidada meeles, kes ta hoolimata haigusest tegelikult on.”

Muidugi mõista nõuab selline asjale lähenemine enesevalitsust ja meelekindlust. Kristlik ülevaataja Georges, kes parandamatuid haigeid regulaarselt külastab, ütleb selle kohta nõnda: „Armastus kaaslase vastu peaks ületama haigusest põhjustatud ebamugavustunde.” Kui keskendume inimesele, aga mitte haigusele, teeb see head nii meile kui meie lähedasele. Yvonne, kes on hooldanud vähihaigeid lapsi, ütleb: „Kui mõistame, et meie saame aidata patsiendil säilitada väärikust, aitab see meil tema füüsilisest mandumisest üle olla.”

Ole valmis kuulama

Kokkupuutumine inimesega, kelle eluküünal on kustumas, võib tekitada ebakindlust, ehkki see inimene võib olla meile väga kallis. Miks see nii on? Muretsetakse, et ei teata, mida öelda. Ent hiljuti parandamatult haiget sõpra hooldanud Anne-Catherine avaldab mõtet, et ka vaikimisel on oma koht. Ta lausub: „Lohutust ei paku mitte ainult meie sõnad, vaid ka hoiak. Tõmbame tooli voodi ligi, võtame istet, nihkume haigele lähemale ja võtame ta käe pihku, ei hoia tagasi pisaraid, kui ta annab märku, mida ta tunneb – kõik see näitab, et me hoolime temast.”

Tõenäoliselt on meie lähedasel vaja väljendada oma tundeid – lävida ausalt ja avameelselt. Paraku on haige üldjuhul teadlik sellest, et tema lähedased on ängis, mistõttu ta hoidub kõnelemast tõsistest isiklikest asjadest. Head soovivad sõbrad ja pereliikmed võivad samuti vältida patsiendile muret tekitavaid teemasid, koguni varjata tema eest ta tervislikku seisundit puudutavat infot. Millised tagajärjed on sedalaadi vaikimise vandenõul? Üks parandamatult haigete patsientidega tegelev arst selgitab, et püüded tõde varjata „röövivad energiat, mida on vaja palju olulisemaks protsessiks: olukorras selgusele jõudmiseks ja haigusega leppimiseks”. Niisiis, haigel peaks olema võimalus, juhul kui ta seda soovib, avameelselt kõnelda oma seisundist ja võimalikust surmast.

Minevikuaegade jumalateenijad ei kõhelnud surmaga silmitsi seistes väljendada oma kartusi Jehoova Jumalale. Näiteks 39-aastane Hiskija, saades teada, et tal tuleb surra, valas välja oma meeleheite (Jesaja 38:9–12, 18–20). Parandamatult haigetel tuleb samuti lasta väljendada oma kurbust lühikeseks jäänud elupäevade üle. Ehk on vallanud neid pettumustunne, et nüüd jäävad neile kättesaamatuks nii mõnedki igatsused, nagu näiteks reisimine, pereloomine, lapselapsi sirgumas nägemine või jumalateenimises suuremal määral osalemine. Võib-olla on nad mures, et sõbrad ja pereliikmed hakkavad neid vältima kartusest, et nad ei tea, kuidas olla või mida rääkida (Iiob 19:16–18). Nende meelt võib painata ka kartus  kannatuste, organismi funktsioonide juhitamatuks muutumise või ihuüksi suremise ees.

Anne-Catherine tõdeb: „Tähtis on lasta kaaslasel oma mõtteid avaldada, ilma et teda katkestataks või arvustataks või tema kartusi alahinnataks. See on parim viis saada teada, mida ta tõeliselt tunneb, ning mõista, mida ta soovib, kardab ja loodab.

Mõistkem põhivajadusi

Haige kaaslase raske seisund, mida agressiivsed ravimeetodid ja nende järelmõjud on veelgi halvendanud, võib meie meelt vaevata nii rängalt, et me võime unustada tema põhivajaduse. Selleks on vajadus teha ise valikuid.

Mõnes kultuuripiirkonnas võib perekond püüda haiget kaitsta, varjates tema eest tõtt ta seisundi kohta isegi sel määral, et ei lase temal endal langetada ravi suhtes otsuseid. Mõnes kultuuripiirkonnas aga võib kerkida hoopis teist laadi probleem. Põetaja Jerry nendib: „Mõnikord kipuvad haige külastajad otse voodi kõrval seistes temast kõnelema, justkui teda ennast polekski enam seal.” Mõlemal juhul röövib selline käitumine patsiendilt tema väärikuse.

Veel üheks põhivajaduseks on lootus. Maades, kus on võimalik saada kvaliteetsest ravi, seondub tihtilugu lootus tõhusa ravi leidmisega. Michelle, kes on olnud toeks emale, kellel vähk on kolmel korral taastunud, selgitab: „Kui ema soovib proovida mingit muud ravi või konsulteerida mõne teise spetsialistiga, siis ma aitan teda selles. Olen hakanud mõistma, et samal ajal kui südames tuleb mul olla realist, pean ma oma väljendustes olema positiivne.”

Kuidas on lugu siis, kui tervistumiseks pole enam mingit lootust? Ärgem unustagem, et parandamatult haigel patsiendil on vaja surmast avameelselt kõnelda. Eelpool tsiteeritud kristlik ülevaataja Georges ütleb: „Tähtis on surma peatset võimalikkust mitte varjata. See laseb inimesel teha vajalikke korraldusi ja valmistuda lahkumiseks.” Tänu sellisele ettevalmistusele võib patsient tajuda, et kõik asjad on korda aetud, ning ta võib tunda kergendust, et ta ei jää teistele koormaks.

On muidugi täiesti loomulik, et neist asjust on raske kõnelda. Kuid sellised avameelsed kõnelused avavad meile erakordse võimaluse väljendada siiralt oma sügavaimaid tundeid. Surmahaigust põdeja võib soovida lepitada varasemaid erimeelsusi, väljendada kahetsust või paluda andestust. Need mõttevahetused võivad meid lahkujaga veelgi enam lähendada.

Kuidas olla haigele viimsetel elupäevadel toeks

Kuidas olla toeks inimesele, kes on jõudnud oma elu lõppvaatusse? Varem tsiteeritud Dr Ortiz ütleb: „Lubagem patsiendil esitada oma viimased soovid. Kuulakem osavõtlikult. Võimaluse korral püüdkem ta soove täita. Juhul kui patsiendi soovi pole võimalik täita, öelgem seda ausalt.”

Enam kui miskit muud, võib haige tunda vajadust säilitada kontakt nendega, kes on talle elus kõige tähtsamad. Georges sõnab: „Aidakem patsiendil saada nendega kokku, kuigi keskustelud võivad patsiendi jõunappuse tõttu kujuneda lühikeseks.” Selline kas või telefoni teel loodud kontakt võimaldab julgustavaid mõtteid vahetada ning ka koos palvetada. Kanadalanna Christina, kes kaotas surma läbi kolm lähedast inimest järjest, meenutab: „Mida enam elupäevade lõpupoole, seda enam nad lootsid kristlike kaaslaste palvetele.”

Kas me peaksime pelgama oma lähedase nähes nutta? Ei. Kui me ei hoia pisaraid tagasi, anname oma surevale kaaslasele võimaluse olla lohutaja rollis. Eelpool tsiteeritud raamatus täheldatakse: „On hingeliigutav kogemus olla lohutatud surija poolt – seda teha võib olla temale erakordselt tähtis.” Teisi trööstides saab tema, kes ta on vajanud nii palju hoolt, tunda end taas hoolitseva sõbra, isa või emana.

 Mõistetavalt võivad asjaolud meil takistada olemast oma lähedase juures tema elu lõputundidel. Kui meil aga on võimalik viibida kas haiglas või kodus oma sõbra kõrval, siis püüdkem hoida tema kätt enda peos kuni lõpuni. Need viimased hetked annavad võimaluse väljendada tundeid, milleks meil ehk haruharva juhust on olnud. Ärgu see, et surija ümbritsevale ei reageeri, takistagu meid jätmast temaga jumalaga ning väljendamast oma armastust ja lootust temaga ülestõusmises taas kohtuda (Iiob 14:14, 15; Ap. t. 24:15).

Kui kasutad neid viimseid hetki parimal viisil ära, siis tõenäoliselt ei tule sul hiljem tunda kahetsust. Neist sügava tundeliigutuse hetkedest saab tulevikus lohutuse allikas, millele tagasi mõelda. Sa oled näidanud, et oled tõeline sõber hädaajal (Õpetussõnad 17:17).

[Väljavõte lk 27]

Kui keskendume inimesele, aga mitte haigusele, teeb see head nii meile kui meie lähedasele

[Kast/pilt lk 29]

Viis austada patsiendi inimväärikust

Paljudes maades püütakse pidada lugu parandamatult haige patsiendi õigusest surra rahus ja inimväärikust säilitades. Et seda õigust tunnustataks ja võimaldataks patsiendil surra kas kodus või hooldusasutuses, on kasulik koostada kirjalik eeljuhend.

Eeljuhendist on kasu, sest see:

• hõlbustab arstide ja sugulaste vahelist suhtlemist

• ei jäta otsuste langetamise koormat perekonna kanda

• kahandab soovimatu, kasutu, agressiivse, kuluka ravi võimalikkust

Tõhusas eeljuhendis on kirjas vähemalt järgnev info:

• usaldusisikuks valitud inimese nimi

• ravimeetodid, millega parandamatu haigusseisundi korral nõustutakse või millest keeldutakse

• võimaluse korral arsti nimi, kes on patsiendi valikutega kursis

[Pilt lk 26]

Keskendugem haige möödunud elukäigule, mitte ainult tema praegusele seisundile