Noa ja veeuputus. Fakt, mitte väljamõeldis

KAS sa igatsed parema maailma järele, kus inimesed elavad üksteisega rahus, kus pole sõdu, kuritegevust ega rõhumist? Kui igatsed, võid leida lohutust ühest tuntud ajaloolisest jutustusest. See on jutustus Noast, tõeliselt jumalakartlikust inimesest, kes ehitas laeva, tänu millele ta pääses koos oma perega ülemaailmses veeuputuses, mis pühkis maa pealt pahelised inimesed.

Vähesed jutustused on nii tuntud kui Noa päevade veeuputus. Seda, mis noil päevil juhtus, võime lugeda 1. Moosese raamatust peatükkidest 6–9, ning hiljem pandi see kirja ka Koraani ning sellest jutustavad veel paljude muude eri maailma paigus elavate rahvaste legendid. Kas veeuputus leidis tõesti aset või on see lihtsalt allegooriline lugu, mis õhutab inimesi tegema seda, mis on õige? Teoloogid ja teadlased on väidelnud selle üle sajandeid. Ent Jumala Sõna Piibel ütleb selgesõnaliselt, et see jutustus on fakt, mitte müüt. Uurigem põhjusi, miks me võime selles kindlad olla.

Esimene Moosese raamat annab teada täpse aasta, kuu ja päeva, mil veeuputus algas, millal ja kus laev peatus ning millal uputusveed taganesid. Ka laeva puudutavad üksikasjad on täpsed, näiteks selle plaan, mõõtmed ja valmistamiseks kasutatud materjal. Muinasjuttudes ja legendides on aga niisugused seigad sageli üsna ümmargused.

Seda, et Noa oli reaalne isik, tõestavad ka Piiblis toodud kaks suguvõsanimekirja (1. Ajaraamat 1:4; Luuka 3:36). Nii Esra kui ka Luukas, kes need nimekirjad koostasid, olid hoolsad uurijad. Luukas pani Jeesus Kristuse põlvnemise kirja kuni Noani.

Noale ja veeuputusele viitasid prohvet Jesaja ja Hesekiel ning kristlikud apostlid Paulus ja Peetrus (Jesaja 54:9; Hesekiel 14:14, 20; Heebrealastele 11:7; 1. Peetruse 3:19, 20; 2. Peetruse 2:5).

Jeesus Kristus viitas veeuputusele, öeldes: „Nõnda nagu oli Noa päevil, nõnda on ka Inimese Poja päevil: nad sõid, jõid, võtsid naisi ja läksid mehele selle päevani, mil Noa läks laeva, ja tuli veeuputus ning hävitas nad kõik” (Luuka 17:26, 27). Kui veeuputust poleks toimunud, oleksid ju Jeesuse sõnad „Inimese Poja päevade” kohta mõttetud.

Apostel Peetrus ennustas, et tuleb aeg, mil pilkajad hakkavad Piibli sõnu naeruvääristama. „Nad ise soovivad jätta tähele panemata tõsiasja, et ... tollane maailm [Noa päevil] hävis veeuputuses,” (UM) kirjutas Peetrus. Kas ka meie peaksime jätma selle tõsiasja tähelepanuta? Kindlasti mitte! Peetrus jätkas: „Praegused taevad ja maa säilitatakse ... ning hoitakse alal tule jaoks jumalatute inimeste kohtu ja hukatuse päevaks” (2. Peetruse 3:3–7).

Jumal kavatseb jälle kurjad hävitada ning taas on ka ellujääjaid. Kui jäljendame Noad, võime olla nende õigete seas, kes pääsevad uude maailma.