Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kuidas kaotusvalust üle saada

Kuidas kaotusvalust üle saada

Kuidas kaotusvalust üle saada

„Kõik ta [Jaakobi] pojad ja tütred püüdsid teda trööstida, kuid ta ei lasknud ennast trööstida, vaid ütles: „Ma lähen tõesti leinates oma poja juurde hauda!” Ja tema isa nuttis teda taga.” (1. MOOSESE 37:35)

PATRIARH Jaakob tundis oma poja surma pärast ränka kaotusvalu. Ta arvas, et lein jääb temaga surmapäevani. Meiegi võime Jaakobi kombel mõelda, et valu, mida põhjustab lähedase inimese kaotus, on nii suur, et ei kao iial. Kas selline sügav lein peaks viitama usu puudumisele Jumalasse? Kindlasti mitte!

Piibel räägib Jaakobist kui kõikumatu usuga mehest. Vanaisa Aabrahami ja isa Iisaki kõrval mainitakse tunnustavalt temagi väljapaistvat usku (Heebrealastele 11:8, 9, 13). Kord maadles ta koguni terve öö ingliga, et pälvida Jumala õnnistust (1. Moosese 32:25–31). Kahtlemata oli Jaakob sügavalt vaimne mees. Mida aga Jaakobi leinast õppida võib? Lähedase inimese surmast põhjustatud sügav kaotuskibedus ja kurbus ei välista vankumatut usku Jumalasse. Lein on armastatud inimese kaotuse korral normaalne ja loomulik reageering.

Mis on lein?

Lein võib puudutada meie emotsioone mitmel moel, kuid paljude puhul on ülekaalukaks tundeks ränk hingevalu. Mõelgem, mida elas üle Leonardo, kes oli 14-aastane, kui ta isa südameprobleemide tõttu äkitselt suri. Leonardol ei lähe eales meelest päev, mil tädi selle uudise talle tõi. Esialgu ei suutnud ta uskuda, et see on tõsi. Ta küll nägi matustel oma isa surnukeha, ent kõik see tundus kuidagi kummaliselt ebareaalsena. Umbes kuue kuu jooksul ei poetanud Leonardo ainsatki pisarat. Tihtilugu tajus ta, et ootab isa töölt koju. Läks ligikaudu aasta, enne kui ta hakkas selgelt tajuma fakti, et isa pole enam. Ta tundis end hirmus üksi. Isa puudumist tuletasid talle meelde harilikud asjadki – näiteks kui teda koju jõudes tühi maja vastu võttis. Neil puhkudel ta murdus ja puhkes nutma. Kuidas ta küll isast puudust tundis!

Nagu Leonardo läbielatu selgelt näitab, võib lein olla ränk. Lootust annab teadmine, et sellest on võimalik üle saada. Siiski võib see võtta aega. Nii nagu sügava haava paranemiseks läheb aega, võtab ka raskest kaotusest ülesaamine oma aja. Leinast toibumine võib võtta mitu kuud, mõni aasta või enamgi. Ent esialgne sügav hingevalu siiski taandub aja jooksul, nii et tasapisi hakatakse tajuma, et elu pole enam nii rõõmutu ja mõttetu.

Teatavasti on lein hädavajalik paranemisprotsessi osa ja võimaldab õppida kohanema uue olukorraga. Elanud inimesest on jäänud järgi tühi koht. Meil tuleb nüüd ilma temata elus hakkama saada. Lein võimaldab oma tundeid välja elada. Muidugi ei leina sugugi kõik täpselt ühel kombel. Ent paika näib pidavat üks asi: leina alla suruda võib olla nii hingeliselt, tundeeluliselt kui füüsiliselt kahjulik. Kuidas siis saaks leina loomulikul moel välja elada? Piibel annab praktilist nõu. *

Kuidas leinast üle saada

Paljud leinajad on leidnud, et kergendust võib tuua rääkimine. Pangem näiteks tähele, mida sõnas piiblitegelane Iiob, kes kaotas kõik oma kümme last ning elas üle teisigi traagilisi sündmusi: „Mu hing on elust tüdinud, ma annan voli oma kaebusele, ma räägin oma hingekibeduses” (Iiob 1:2, 18, 19; 10:1). Väärib tähelepanu, et Iiob ’andis voli’ oma kaebusele. Kuidas ta seda tegi? „Ma räägin,” selgitas ta.

Paulo, kellel suri ema, ütleb: „Mind on aidanud see, et ma olen saanud oma emast rääkida.” Niisiis, kui kõneleme oma tunnetest usaldusväärsele sõbrale, võib see tuua meile tublisti kergendust (Õpetussõnad 17:17). Pärast ema kaotust palus Yone kristlikel vendadel sagedamini külla tulla. „Rääkimine kergendas südamevalu,” meenutab ta. Ka sina võid leida, et tunnete sõnadesse panemine ja osavõtliku kuulajaga jagamine teeb nende talumise kergemaks.

Leevendust võib tuua ka kirjutamine. Mõni, kelle meelest on oma tunnetest raske kõnelda, on leidnud, et kergem on end kirjalikul teel väljendada. Ustav mees Taavet kirjutas pärast Sauli ja Joonatani surma sügavasisulise kaebelaulu, milles ta valas välja oma südamevalu. Lõpuks talletati see tundeküllane leinalaul Piiblisse 2. Saamueli raamatusse (2. Saamueli 1:17–27).

Samuti nutmine võib aidata tundeid välja elada. „Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on ... nutta,” ütleb Piibel (Koguja 3:1, 4). Vaieldamatult on „aeg nutta” siis, kui sureb meile lähedane inimene. Kurbusepisarate pärast pole mingit põhjust piinlikkust tunda. Piiblis on hulgaliselt näiteid ustavatest meestest ja naistest, kes varjamatult väljendasid oma kurbust nutmisega (1. Moosese 23:2; 2. Saamueli 1:11, 12). Jeesus Kristus nuttis äsjasurnud kalli sõbra Laatsaruse hauakoopa juurde jõudes (Johannese 11:33, 35).

Leina läbielamine nõuab kogu selles tunnete virvarris kannatlikkust. Ärgem unustagem, et pisaraid pole vaja häbeneda. Paljud ustavad inimesed on kogenud, et murepisaraid valada on tervenemisprotsessi normaalne ja vajalik osa.

Tulgem Jumala ligi

Piibel ütleb: „Tulge Jumala ligi, siis tema tuleb teie ligi!” (Jakoobuse 4:8). Põhilisi Jumala ligi tulemise teid on palve. Ärgem selle väärtust alahinnakem! Piibel annab lohutustpakkuva tõotuse: „Jehoova on ligi neile, kes murtud on südamelt, ja päästab need, kellel on rõhutud vaim!” (Laul 34:19). Samuti lubab Piibel: „Heida Jehoova peale oma koorem, ja tema hoolitseb sinu eest” (Laul 55:23). Mõelgem sellele! Nagu varem märgitud, on paljud saanud abi oma tunnetest rääkimisest usaldusväärsele sõbrale. Kas ei võiks olla veelgi suuremaks abiks oma tunnete väljavalamine Jumala ees, kes tõotab trööstida meie südameid? (2. Tessalooniklastele 2:16, 17.)

Varemmainitud Paulo märgib: „Kui ma ei suutnud enam hingevalu taluda ja tundsin, et see mu enda alla matab, laskusin põlvili ja palusin Jumalat, et ta mind aitaks.” Paulo on veendunud, et palvetest oli abi. Küllap võid ka sina veenduda, et „kõige troosti Jumal” annab vastusena sinu püsivatele palvetele sulle vaprust ja jaksu olukorraga toime tulla (2. Korintlastele 1:3, 4; Roomlastele 12:12).

Ülestõusmislootus

Jeesus ütles: „Mina olen ülestõusmine ja elu; kes minusse usub, see elab, ehk ta küll sureb!” (Johannese 11:25). Piibel õpetab, et surnud ärkavad taas ellu. * Maa peal olles näitas Jeesus, et tema on suuteline surnuid üles äratama. Kord äratas ta üles 12-aastase tütarlapse. Kuidas vanemad sellele reageerisid? Neid valdas meeletu vaimustus (Markuse 5:42, UM). Kui taevane kuningas Jeesus Kristus oma Kuningriigis valitseb, äratab ta ellu lugematul arvul inimesi, et nad elaksid siin maa peal, kus valitseb siis rahu ja õiglus (Apostlite teod 24:15; 2. Peetruse 3:13). Võib vaid kujutleda seda meeletut vaimustust, kui surnud ellu ärkavad ja taas oma lähedastega kokku saavad!

Claudete, kes kaotas lennuõnnetuses oma poja Renato, asetas külmkapile ta foto. Ta silmitseb tihtilugu fotot ja lausub endamisi: „Ülestõusmises saame taas kokku.” Ka Leonardo kujutleb, kuidas ta isa Jumala tõotatud uues maailmas jälle ellu ärkab. Ülestõusmislootus on neile ja väga paljudele teistele, kes on kaotanud lähedase inimese, tõeliseks tröösti allikaks. Seda võib olla see ka sinule!

[Allmärkused]

^ lõik 8 Arutelu selle kohta, kuidas aidata lapsel lähedase inimese surmast üle saada, võib leida selle ajakirja artiklist „Aita oma lapsel kaotusvalust üle saada”, lk 18–20.

^ lõik 19 Üksikasjalikuma arutelu Piibli ülesäratamislootuse kohta võib leida raamatust „Mida Piibel meile tegelikult õpetab?”, 7. ptk. Väljaandjad Jehoova tunnistajad.

[Kast/pilt lk 7]

„Kõige troosti Jumal”

„Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, halastuse Isa ja kõige troosti Jumal.” (2. Korintlastele 1:3)

Sellest piiblisalmist ilmneb, et Jumal võib aidata oma ustavatel teenijatel saada hakkama iga ettetuleva probleemi või raskusega. Üheks Jehoova mooduseks pakkuda troosti on teha seda samade usuliste tõekspidamistega sõbra või lähedase vahendusel.

Leonardo, kes kaotas isa, mäletab juhtumit, mis andis talle jõudu ja trööstis teda. Ta oli just koju jõudmas, kui talle meenus, et seal pole teda keegi ootamas, ning ta hakkas ohjeldamatult nutma. Ta läks lähedalasuvasse parki ja istus pingile ning muudkui valas pisaraid. Silmad pisarais, palus ta Jumalalt abi. Ootamatult peatus läheduses kaubaauto ja Leonardo tundis juhis ära kristliku venna. Vend oli kaupa kohale toimetamas ning valele tänavale pööranud. Leonardole piisas lohutuseks juba ainuüksi sellest, et vend kohal oli.

Kord tundis üks leskmees end väga üksiku ja masendununa ega suutnud nuttu tagasi hoida, sest kõik paistis olevat nii lootusetu. Ta palus härdalt Jumalat appi. Kui ta alles palvetamas oli, helises telefon. Helistas tütretütar. Lesk meenutab: „Mulle piisas meie lühikesest vestlusest, et koguda uut julgust. Tundsin tõesti, et tema telefonikõne oli vastus minu abipalvele.”

[Kast lk 9]

Trööstigem teisi

’Jumal trööstib meid kõigis meie viletsusis, et meie võime trööstida neid, kes on kõiksuguses viletsuses, troostiga, millega Jumal meid endid trööstib.’ (2. Korintlastele 1:4)

Paljud tõsikristlased on ise kogenud, mida need sõnad tähendavad. Saanud lohutust, mis on aidanud neil lähedase kaotusest üle saada, oskavad nad teisi toetada ja lohutada.

Võtkem näiteks Claudete, kes korrapäraselt külastab inimesi, et jagada nendega oma piiblilisi tõekspidamisi. Enne poja kaotust oli ta külastanud naist, kelle poeg oli surnud leukeemiasse. Naisel oli tema külaskäikude üle hea meel, kuid tema arvates ei suutnud Claudete ta südamevalu täielikult mõista. Kuid peagi pärast Claudete poja surma külastas naine Claudetet ning ütles, et tuli vaatama, kas ta nüüd, mil ta poeg on surnud, ikka veel Jumalasse usub. Claudete kindlast usust liigutatuna õpib naine nüüd koos temaga regulaarselt Piiblit ning leiab Jumala Sõnast ohtrasti troosti.

Leonardo otsustas pärast isa kaotust õppida viipekeelt, et jagada Piibli lohutussõnumit kurtidele. Ta leiab, et tema ponnistused aidata kurte on talle suuresti kasuks tulnud. Ta sõnab: „Kaotusvaluga on mul võimaldanud hakkama saada ka mu soov aidata kurtidel Jumalat tundma õppida. Nende abistamisele olen pühendanud hulgaliselt aega ja energiat. Mu kurbus pöördus rõõmuks, kui nägin, kuidas minu esimene piibliõpilane end ristida lasi! Tegelikult oli see esimene kord pärast isa surma, mil mind valdas sügav õnnetunne.” (Apostlite teod 20:35.)

[Pilt lk 5]

Oma tunnetest rääkimine võib tublisti kergendust tuua

[Pilt lk 6]

Tõeliseks lohutuse allikaks võib olla ülestõusmislootusest lugemine

[Pilt lk 6]

Abi võib olla kaotusvalu kirjalikul teel väljendamisest

[Pilt lk 8, 9]

Jeesus tõotas, et need, kes temasse usuvad, äratatakse üles