Jäljenda nende usku

„Vaata, siin on Issanda ümmardaja”

MAARJA vaatas üllatunult nende majja sisse astunud külalisele otsa. Külaline polnud tulnud ei isa ega ema juurde, vaid tema juurde! Ta polnud kindlasti Naatsaretist pärit, selles oli Maarja veendunud. Võõrad ei jäänud tema väikeses linnas märkamatuks ja see mees oleks paistnud silma igal pool. Ta pöördus Maarja poole nii, nagu seda polnud keegi varem teinud, öeldes: „Tere, sa armuleidnu, Issand olgu sinuga!” (Luuka 1:28).

Niiviisi tutvustab Piibel meile Maarjat, Eeli tütart Galileast Naatsareti linnast. Me kohtume temaga parajasti siis, kui ta on oma elu teelahkmel. Maarja on kihlatud puusepp Joosepiga, kes pole küll jõukas mees, kuid see-eest Jumalale ustav. Seega võis Maarjale tunduda, et tema jaoks on kõik kenasti paigas – ta pidi hakkama elama lihtsat elu Joosepit toetava naisena, kes koos temaga lapsi kasvatab. Ootamatult aga kohtab ta külalist, kes pakub talle vastutusrikast, Jumalalt tulevat ülesannet, mis muudaks tema elu.

Sulle võib tulla üllatusena, et Piibel Maarjast palju ei räägi. Väga vähe öeldakse seal tema sirgumise kohta, veel vähem tema isiksuse kohta ning üldse mitte midagi tema välimuse kohta. Ometi see, mida Piibel temast teada annab, ütleb tema kohta nii mõndagi.

Kui tahame Maarjat tundma õppida, tuleb meil jätta kõrvale paljude religioonide loodud kujutluspildid temast. Seega ei asu me nüüd käsitlema loendamatuid temast tehtud maale või marmor- ega kipskujusid. Heitkem samuti kõrvale keerukas teoloogia ja usudogma, mis annab sellele tagasihoidlikule naisele sellised ülevad tiitlid nagu Jumalaema ja Taevakuninganna. Selle asemel koondagem tähelepanu sellele, mida Piibel tegelikult temast teada annab. Nõnda on meil hindamatu võimalus näha tema usku ja õppida seda jäljendama.

Ingli külaskäik

Maarja külaline polnud inimene, nagu sa ehk teadsidki. See oli ingel Gabriel. Kui ta nimetas Maarjat „armuleidnuks”, siis naine „ehmus väga sellest sõnast” ja mõtles, mida see ebatavaline teretus võiks tähendada (Luuka 1:29). Kelle silmis oli ta armu leidnud? Maarja ei eeldanud, et ta oleks armu leidnud inimeste seas. Ingel rääkis aga Jehoova Jumala armust ja see oli Maarjale oluline. Sellegipoolest ei arvanud ta uhkelt, et tal juba on Jumala heakskiit. Kui me püüame Jumalale meelepärased olla ning mitte kunagi kõrgilt arvata, et küllap meil juba on tema heakskiit, siis õpime midagi väga tähtsat, mida ka noor Maarja üdini mõistis. Jumal paneb suurelistele vastu, aga ta armastab ja toetab neid, kes on alandlikud ja tagasihoidlikud (Jakoobuse 4:6).

Maarjal oligi vaja olla alandlik, sest ingel pakkus talle lausa uskumatut eesõigust. Ingel ütles, et Maarja hakkab kandma last, kellest saab tähtsaim inimene. Gabriel lausus: „Issand Jumal annab temale ta isa Taaveti aujärje, ja ta valitseb igavesti Jaakobi soo üle ning tema kuningriigil ei ole otsa!” (Luuka 1:32, 33). Maarja teadis kahtlemata tõotust, mille Jumal oli andnud Taavetile enam kui  tuhat aastat tagasi: üks tema järglastest valitseb igavesti (2. Saamueli 7:12, 13). Niisiis pidi Maarja poeg olema Messias, keda Jumala rahvas oli juba sajandeid oodanud!

Ingel ütles Maarjale koguni, et tema poega „peab hüütama Kõigekõrgema Pojaks”. Kuidas saab inimene sünnitada Jumala Poja? Ausalt öelda, kuidas saab Maarja üldse poja ilmale tuua? Ta oli küll Joosepiga kihlatud, aga polnud veel temaga abielus. Maarja küsis otsesõnu: „Kuidas see võib sündida, kuna ma mehest ei tea?” (Luuka 1:34). Väärib märkimist, et Maarja ei häbenenud sugugi oma neitsilikkust. Vastupidi, ta pidas oma kõlbelist puhtust väga kalliks. Paljud tänapäeva noored tahavad kiiresti oma süütust kaotada ning on kärmed naeruvääristama neid, kes seda ei tee. Maailm on teadagi muutunud. Jehoova aga ei ole (Malakia 3:6). Nagu Maarja päevil, hindab ta siiani neid, kes tema moraalinormidest kinni peavad (Heebrealastele 13:4).

Maarja oli ustav jumalateenija, kuid sellegipoolest ebatäiuslik inimene. Kuidas saab ta siis tuua ilmale täiusliku järglase, Jumala Poja? Gabriel selgitab: „Püha Vaim tuleb su peale ja Kõigekõrgema vägi varjab sind; sellepärast peab ka Püha, kes sinust sünnib, nimetatama Jumala Pojaks” (Luuka 1:35). Püha tähendab „puhas”, „rikkumatu”, „pühitsetud”. Tavaliselt kannavad inimesed oma ebapuhta ja patuse seisundi järeltulijatele edasi. Sel juhtumil aga pidi Jehoova tegema harukordse ime. Ta pidi kandma oma Poja elu taevast üle Maarja emaihusse ning seejärel „varjama” Maarjat oma tegeva jõu ehk püha vaimuga, et laps jääks patust täiesti rikkumata. Kas Maarja uskus ingli tõotust? Mismoodi ta reageeris?

Maarja vastus Gabrielile

Skeptikutel, kelle hulgas on ka ristiusu teolooge, on raske uskuda, et neitsi võiks sünnitada. Kogu oma tarkuse juures ei suuda nad mõista lihtsat tõde, mida Gabriel väljendas järgmiselt: „Jumalal ei ole ükski asi võimatu!” (Luuka 1:37). Noor neiu Maarja ei kahelnud põrmugi Gabrieli sõnades, sest tal oli tugev usk. Siiski polnud ta kergeusklik. Nagu iga mõtlev inimene, vajas ka Maarja tõendeid, millele oma usk rajada. Gabriel oli valmis andma talle täiendava tõendi. Ta rääkis naisele selle vanemapoolsest sugulasest Eliisabetist, keda ammust ajast teati kui sigimatut naist. Jumal oli aga teinud ime, nii et ta ootas last!

Mida Maarja nüüd teeb? Ta on saanud teada oma ülesande ja kinnituse selle kohta, et Jumal kavatseb teha kõik, mida Gabriel oli öelnud. Arvata võib, et selle eesõigusega kaasnesid ka hirmud ja raskused. Esiteks pidi Maarja võtma arvesse oma kihlust Joosepiga. Kas Joosep üldse tahab temaga abielluda, kui rasedusest kuuleb? Teiseks võis tunduda, et ülesanne on tohutult vastutusrikas. Pidi ta ju kandma edasi elu, mis kuulus kõige kallimale  Jumala loodule – Jumala enda armsale Pojale! Tema eest tuli hoolitseda, kui ta oli väike abitu laps, ja kaitsta teda pahatahtlikus maailmas. Kaalukas ülesanne tõesti!

Piiblist võime lugeda, et mõnikord kõhklesid ka tugevad, ustavad mehed Jumalalt paljunõudvaid ülesandeid vastu võtta. Mooses tõrkus, kuna ta ei kõnelnud enda sõnul piisavalt soravalt, et olla Jumala eesträäkija (2. Moosese 4:10). Jeremija väitis, et ta on liiga noor võtma vastu ülesannet, mida Jumal talle pakkus (Jeremija 1:6). Joona koguni põgenes ülesande täitmise eest! (Joona 1:3.) Mida öelda Maarja kohta?

Maarja üdini alandlikud ja kuulekad sõnad on säilinud meie päevini. Ta lausus Gabrielile: „Vaata, siin on Issanda ümmardaja; mulle sündigu su sõna järgi!” (Luuka 1:38). Ümmardaja ehk „orjatar” (UM) oli kõige alam teenija, kelle elu oli tervenisti tema isanda kätes. Maarjal oli just nimelt niisugune suhtumine oma Isandasse Jehoovasse. Ta teadis, et Jehoova kätes on ta kaitstud, et Jumal on ustav nende vastu, kes on talle ustavad, ning et ta õnnistab teda, kui ta annab selle paljunõudva ülesande juures oma parima (Laul 18:26).

Mõnikord palub Jumal meil teha midagi, mis tundub meile esmapilgul raske, koguni võimatu. Kuid oma Sõnas pakub ta meile küllaldaselt põhjusi, miks me võime temale loota ja usaldada end tema kätesse, just nagu seda tegi Maarja (Õpetussõnad 3:5, 6). Kas me oleme valmis seda tegema? Kui oleme, tasub ta meile ja annab põhjusi, miks veelgi enam tugevdada oma usku temasse.

Külaskäik Eliisabeti juurde

Gabrieli sõnad Eliisabeti kohta olid Maarjale väga tähendusrikkad. Kes muu suudaks tema olukorda paremini mõista, kui mitte Eliisabet? Maarja läks rutuga mägisele Juudamaale ja teekond sinna võis kesta kolm-neli päeva. Eliisabeti ja preester Sakariase majja sisse astudes sai Maarja Jehoovalt järjekordse kindla tõendi, mis tugevdas tema usku. Eliisabet kuulis Maarja tervitust ja tundis kohe, kuidas laps tema ihus rõõmust hüppab. Naine sai täis püha vaimu ja pöördus Maarja kui oma „Issanda ema” poole. Jumal ilmutas Eliisabetile, et Maarja pojast saab tema Issand, Messias. Eliisabet ka kiitis Maarjat püha vaimu mõjutusel selle eest, et see oli Jumalale ustavalt kuuletunud, lausudes: „Õnnis on naine, kes on uskunud” (Luuka 1:39–44; 1:45, P 1997). Jah, kõik, mida Jehoova oli Maarjale tõotanud, pidi täituma!

Selle järel hakkas Maarja rääkima. Tema sõnad on hoolikalt talletatud kirjakohas Luuka 1:46–55. See on vaieldamatult Maarja pikim kõne Piiblis ja annab tema kohta päris palju teada. Tema tänumeelne ja hindav hoiak ilmneb sellest, kuidas ta kiidab Jehoovat eesõiguse eest olla Messia ema. On näha ka Maarja sügavat usku, sest ta räägib, et Jehoova alandab suurelisi ja vägevaid ning aitab alandlikke ja vaeseid, kes soovivad teda teenida. Maarja sõnad annavad aimu ka tema suurest teadmistepagasist. Ühe arvestuse järgi viitas ta üle 20 korra Heebrea Kirjadele!

Kindlasti mõtles Maarja sügavalt Jumala Sõna peale. Ometi jäi ta alandlikuks ning toetus pigem Pühakirjale kui omaenda tarkusele. Pojal, kes temas juba kasvas, oli hiljem samasugune meelelaad, sest ta ütles: „Minu õpetus ei ole minu oma, vaid selle, kes mind on läkitanud” (Johannese 7:16). Meil tasuks endalt küsida: kas mina austan nõndasamuti Jumala Sõna ja pean sellest sügavalt lugu või kas eelistan omaenda ideid ja õpetusi? Maarja vastus on päevselge.

Maarja jäi Eliisabeti juurde kolmeks kuuks ja nad olid kahtlemata teineteisele suureks toeks (Luuka 1:56). Mõlemad naised tuletavad meile meelde sõpruse tähtsust. Kui otsime endale sõpru nende seast, kes tõesti armastavad Jumalat Jehoovat, kasvame ka meie kahtlemata vaimselt ja saame Jumalaga lähedasemaks  (Õpetussõnad 13:20). Viimaks jõudis kätte aeg, mil Maarja pidi asuma koduteele. Mida Joosep ütleb, kui tema olukorrast kuuleb?

Maarja ja Joosep

Ilmselt ei jäänud Maarja ootama, mil rasedus juba välja hakkab paistma. Ta pidi kindlasti Joosepiga rääkima. Eelnevalt aga võis ta pead murda selle üle, kuidas küll see korralik ja jumalakartlik mees võiks tema sõnadele reageerida. Igal juhul pöördus Maarja tema poole ja rääkis talle kõigest, mis temaga oli sündinud. Nagu võibki arvata, valmistas see Joosepile sügavat hingevalu. Ta tahtis seda kallist neidu uskuda, aga see, mida ta teada sai, oli ju midagi ennekuulmatut. Piibel ei avalda, mis mõtted Joosepi peast läbi käisid või mismoodi ta arutles, kuid ütleb, et ta otsustas Maarjast lahutada, sest tol ajal suhtuti kihlatutesse kui abieluinimestesse. Kuna Joosep ei tahtnud, et Maarjat avalikult häbistataks või karistataks, otsustas ta temast salaja lahutada (Matteuse 1:18, 19). Kahtlemata oli Maarjal valus näha, millist hingepiina tundis see hea mees niisuguse ennenägematu olukorra tõttu. Siiski Maarja ei kibestunud.

Jehoova ei lasknud Joosepil toimida nii, nagu oli mehe meelest parim. Jumala ingel ütles talle unenäos, et Maarja rasedus on tõepoolest ime. Milline kergendus see küll oli! Joosep tegi nüüd seda, mida Maarja oli kohe algusest peale teinud – tegutses vastavalt Jehoova juhatusele. Ta võttis Maarja endale naiseks ja oli valmis kandma harukordset vastutust hoolitseda Jehoova Poja eest (Matteuse 1:20–24).

Abieluinimesed ja need, kes plaanivad abielluda, peaksid sellest kaks tuhat aastat tagasi elanud noorest paarist, õppust võtma. Nähes oma noort naist emakohustusi täitmas, oli Joosepil kindlasti hea meel, et oli saanud inglilt juhatust. Kahtlemata Joosep mõistis, kui oluline on suurte otsuste langetamisel toetuda Jehoovale (Laul 37:5; Õpetussõnad 18:13). Ta püüdis perekonnapeana kindlasti hästi ja hoolikalt otsuseid langetada.

Teisalt, mida me võime järeldada Maarja valmisolekust Joosepiga abielluda? Kuigi algul võis Joosepile Maarja lugu liiga uskumatuna näida, jäi naine ootama tema otsust, kuna temast pidi ju saama perekonnapea. See oli Maarjale kindlasti heaks õppetunniks, nii nagu ka kristlikele naistele tänapäeval. Lõpetuseks võib öelda, et ilmselt õppisid nii Joosep kui Maarja juhtunust seda, kui oluline on aus ja avameelne suhtlemine.

See noor paar rajas oma abielu vaieldamatult parimale alusele. Mõlemad armastasid Jehoova Jumalat üle kõige ja soovisid talle vastutustundlike ja hoolitsevate lapsevanematena heameelt valmistada. Mõistagi ootasid neid ees suured õnnistused, aga ka väljakutsed. Neil tuli kasvatada üles Jeesus, kellest pidi saama suurim inimene, keda maailm on eales tundud.

[Pilt lk 17]

Armastus Jumala vastu on parim alus abielule