Jehoova on minu vastu armuline olnud

Jutustab Bolfenk Močnik

„Ole nüüd tugev.” Need julgustussõnad lausus ema mind emmates. Seejärel lahutasid meid miilitsad ning algas kohtuistung. Istungi lõpus loeti mulle ette kohtuotsus: viis aastat vanglakaristust. Enamik inimesi oleks seda sõnumit kuuldes šoki saanud, mina aga tundsin lõpuks ometi sügavat sisemist rahu. Selgitan kohe lähemalt, miks.

KUIGI ülalkirjeldatu leidis aset 1952. aastal Sloveenias *, algasid sellega seotud sündmused tegelikult juba 1930. aastal. Siis ristisid piibliuurijad ehk Jehoova tunnistajad meie maal esimest korda terve rühma inimesi. Ristitavate hulgas olid ka minu vanemad Berta ja Franz Močnik. Mina olin tollal kuuene ja mu õde Majda neljane. Meie kodu Maribori linnas oli kristliku tegevuse keskuseks.

Adolf Hitler, kes 1933. aastal Saksamaal võimu haaras, hakkas Jehoova tunnistajaid taga kiusama. Paljud Saksamaa Jehoova tunnistajad kolisid Jugoslaaviasse, et aidata teha kuulutustööd. Minu vanematel oli rõõm niisuguseid ustavaid jumalateenreid oma kodus vastu võtta. Üks külaline, keda hästi mäletan, oli Martin Pötzinger, kes vireles hiljem üheksa aastat natsi koonduslaagrites. 1977. aastast kuni oma surmani 1988 teenis vend Pötzinger Jehoova tunnistajate juhtivas kogus.

Kui Martin meil külas oli, magas ta alati minu voodis, meie õega aga magasime vanemate magamistoas. Martinil oli mitmevärviline taskuentsüklopeedia, mis minu väikeses peas kujutlusvõime tööle pani. Kuidas mulle küll meeldis seda raamatut lehitseda!

Raskete katsumuste aeg

Aastal 1936, mil Hitleri võim oli kasvanud, sõitsid minu vanemad Šveitsi Luzerni rahvusvahelisele konvendile. Kuna mu isal oli meeldiva tämbriga hääl, paluti tal lugeda linti Piibli jutlusi, mida mängiti hiljem ette kuulutustööl kogu Sloveenias. Peagi pärast seda meeldejäävat konventi hakati Euroopa Jehoova tunnistajaid rängalt taga kiusama. Paljud kannatasid ja surid natsi koonduslaagrites.

1939. aasta septembris algas Teine maailmasõda ning 1941. aasta aprilliks olid Saksa väed okupeerinud osa Jugoslaaviast. Sloveenia koolid suleti. Meil ei lubatud avalikes paikades enam oma emakeeles rääkida. Kuna  Jehoova tunnistajad on kõigis poliitilistes küsimustes neutraalsed, keeldusid nad sõjategevuses osalemast. * Seetõttu arreteeriti paljud tunnistajad ning osa neist hukati, nende hulgas ka noor mees Franc Drozg, keda hästi tundsin. Natside laskekomandod hukkasid inimesi umbes saja meetri kaugusel meie kodust. Mul on siiani silme ees, kuidas ema riidenutsakutega oma kõrvad kinni toppis, et mitte tulistamist kuulda. Viimased sõnad, mis Franc ühele lähedasele sõbrale hüvastijätukirjas kirjutas, olid: „Näeme Jumala riigis.”

Samm, mida kahetsen sügavalt

Olin tollal 19-aastane. Kuigi imetlesin Franci kindlameelsust, ei olnud ma ise sugugi nii kartmatu. Kas oleksin valmis surema? Mu usk oli nõrk ning mu suhted Jehoovaga pinnapealsed. Kui sain kutse sõjaväkke, oli mu hirm usust tugevam ja nii ma siis astusingi sellesse teenistusse.

Mind saadeti Vene rindele. Peagi nägin, kuidas mu kamraadid vasakul ja paremal langevad. Sõda oli koletu ja julm. Südametunnistus hakkas mind ikka rohkem ja rohkem piinama. Palusin Jehoovalt andestust ning jõudu minna edasi õiges suunas. Niisiis, kui üks suur rünnak meie roodus segaduse tekitas, kasutasin võimalust ja põgenesin.

Teadsin, et kui mind tabatakse, ootab mind ees hukkamine. Järgmise seitsme kuu jooksul oli mul mitmeid varjupaiku. Mul õnnestus isegi saata Majdale postkaart, kuhu kirjutasin: „Läksin oma vana tööandja juurest uue juurde.” Mõtlesin nende sõnadega seda, et olin nüüd otsustanud hakata Jumalat teenima. Siiski kulus palju aega, enne kui ma seda tõesti tegema hakkasin.

Alles 1945. aasta augustis, kolm kuud pärast seda, kui Saksamaa alistus liitlasvägedele, sain pöörduda tagasi Maribori. Oli ime, et nii minu ema, isa kui ka õde olid selles kohutavas sõjas ellu jäänud. Pärast sõda haarasid aga võimu enda kätte kommunistid, kes samuti Jehoova tunnistajaid taga kiusama hakkasid. Kuulutustöö tegemine keelustati. Jehoova tunnistajad tegutsesid aga põranda all ikka edasi.

1947. aasta veebruaris määrati kolmele ustavale tunnistajale, Rudolf Kallele, Dušan Mikićile ja Edmund Stropnikule, surmanuhtlus. Hiljem siiski muudeti nende kohtuotsus 20 aasta pikkuseks vanglakaristuseks. Meedia kajastas seda teemat laialdaselt ning tänu sellele said paljud inimesed teada Jehoova tunnistajate ebaõiglasest kohtlemisest. Need artiklid lõikasid mulle otse südamesse. Teadsin, mida pean tegema.

Saan vaimset jõudu

Mõistsin vägagi hästi, et mul tuleb võtta seisukoht Piibli tõe poolel, niisiis nägin aina rohkem vaeva, et saaksin osaleda põrandaaluses kuulutustegevuses. Tänu hoolsale Piibli lugemisele sain vaimset jõudu, et loobuda halbadest harjumustest, nagu suitsetamisest.

 1951. aastal lasin end ristida, et näidata oma pühendumist Jumalale. Niisiis asusin tagasi teele, millelt olin kõrvale astunud peaaegu kümme aastat tagasi. Lõpuks hakkasin tundma, et Jehoova on minu tõeline Isa, kes on ustav ja kelle armastus ei kustu kunagi. Kuigi olin noorena teinud rumalaid otsuseid, liigutas mind Piibli kinnitus, et Jumal on andestav. Jehoova kui armastav Isa ei lakanud mind tõmbamast „armastuse paeltega” (Hoosea 11:4).

Sel raskel ajal pidasime oma koosolekuid salaja kristlaste kodudes ning kuulutustööd tegime eraviisil. Vähem kui aasta pärast ristimist mind arreteeriti. Ema nägi mind enne kohtuistungit vaid hetkeks. Nagu juba sissejuhatuses mainisin, kallistas ta mind tugevalt ja ütles: „Ole nüüd tugev.” Kui sain teada, et pean istuma viis aastat vanglas, jäin rahulikuks ja kindlameelseks.

Mind lukustati ühte tillukesse kongi koos kolme vangiga. Nii avanes mul võimalus rääkida Piibli tõest meestele, kelleni muidu poleks selle sõnumiga jõutud. Kuigi mul polnud ei Piiblit ega piiblilist kirjandust, suutsin endalegi üllatuseks meenutada piiblitekste ja nende selgitusi tänu sellele, et olin varem tublisti Piiblit uurinud. Ütlesin oma kongikaaslastele, et kui pean viis aastat vanglas veetma, annab Jehoova mulle vastupidamiseks jõudu. Kuid ta võib mulle ka varem ukse avada. Ja kes suudaks sulgeda ust, mille Jehoova on avanud?

Suhteline vabadus

1953. aasta novembris kuulutas valitsus välja amnestia ning kõik vangistatud Jehoova tunnistajad lasti vabadusse. Sain teada, et kuulutustöö keeld oli juba kaks kuud varem tühistatud. Hakkasime uuesti kogudusi moodustama ja kuulutustööd organiseerima. Leidsime koosolekute pidamiseks sobiva koha Maribori kesklinnast ühe maja keldrist. Panime seinale sildi „Jehoova tunnistajate Maribori kogudus”. Olime südamest tänulikud selle eest, et saime teenida Jehoovat vabaduses.

1961. aasta alguses hakkasin pioneeriks ehk täisajaliseks teenijaks. Umbes poole aasta pärast kutsuti mind Jehoova tunnistajate Jugoslaavia harubüroosse, mis asus Horvaatias Zagrebis. Tollane harubüroo koosnes ühest väikesest toast, kus töötasid kolm meest. Teised lähedal elavad kristlased tulid päevaks büroosse tööle, et olla abiks ajakirja „Vahitorn” tõlkimisel kohalikesse keeltesse.

Ka kristlikud naised, kes elasid büroo läheduses, olid abiks. Muu hulgas aitasid nad ajakirjade lehti kokku õmmelda. Minul oli mitmeid ülesandeid: ma tõlkisin, korrigeerisin, olin kulleriks ning tegin paberitööd.

Uus ülesanne

Aastal 1964 määrati mind reisivaks ülevaatajaks, mis tähendas seda, et mul tuli hakata korrapäraselt külastama mitmeid Jehoova tunnistajate kogudusi, et neid vaimselt tugevdada. See töö oli mulle eriti armas. Enamjaolt sõitsin ühest kogudusest teise bussi või rongiga. Et jõuda väiksemate küladeni, pidin sageli sõitma jalgrattaga või koguni kõndima jalgsi, mõnikord lausa pahkluudeni poris.

Vahel sai ka nalja. Kord viis üks vend mind järgmisesse kogudusse hobusevankriga. Porisel teel loksumisest tuli lõpuks vankril üks ratas alt ära ning me mõlemad maandusime porri. Tee peal istudes ja üles hobuse poole vaadates tundus meile, nagu oleks ta pilgus üllatust. Isegi aastaid hiljem ajas see seik meid naerma. Meenutan siiani soojusega sealsete maainimeste siirast armastust, mis mulle nii suurt rõõmu tõi.

Novi Sadi linnas tutvusin Marikaga, kes teenis pioneerina. Tema armastus Piibli tõe vastu ning innukus teenistuses avaldasid mulle nii suurt muljet, et soovisin temaga abielluda. Mõne aja pärast me abiellusimegi  ning hakkasime koos reisivat tööd tegema.

Mis puudutab minu vanemaid, siis neil olid keelu ajal omad raskused. Isa süüdistati alusetult selles, et ta olevat sõja ajal vaenlastega koostööd teinud, ning ta kaotas seetõttu oma töö. Ta võitles kaua, et oma tööd tagasi saada, kuid tulutult, ning see raputas teda päris kõvasti. Tema usk küll nõrgenes, kuid enne oma surma suutis ta jälle usus tugevaks saada. Ta oli koguduses tegus, kui ta 1984. aastal suri. Minu alandlik ja ustav ema suri juba 1965. aastal. Majda teenib aga veelgi Maribori koguduses.

Austriasse

1972. aastal saime Marikaga kutse kuulutada Austrias töötavatele jugoslaavlastele. Kui saabusime Austria pealinna Viini, ei olnud meil aimugi, et sellest saab meie püsiv elupaik. Järk-järgult moodustati kogu Austrias uusi kogudusi ja gruppe, kus räägiti mõnd Jugoslaavia keelt.

Peagi sai minust reisiv ülevaataja ning ma hakkasin külastama Jugoslaavia päritoluga tunnistajate kogudusi ja gruppe, mida aina juurde tuli. Hiljem laienes meie territoorium ka Saksamaale ja Šveitsi, kus oli samuti jugoslaavlaste kogudusi. Sain neis riikides olla abiks paljude kokkutulekute ja konventide organiseerimisel.

Mõnikord külastasid neid suuri konvente ka juhtiva kogu liikmed ning tänu sellele õnnestus mul taas kohtuda Martin Pötzingeriga. Meenutasime Martiniga 40 aasta taguseid aegu, kui ta oli meie peres sage külaline. Küsisin temalt: „Kas sa mäletad, kuidas mulle meeldis sinu taskuentsüklopeediat lehitseda?”

„Oota üks hetk,” vastas ta ning kadus. Kui ta tagasi tuli, oli tal kaasas seesama entsüklopeedia, mille ta siis mulle ulatas. „See on kingitus sulle,” ütles ta. See kallihinnaline raamat seisab veelgi mul riiulis.

Olen ikka tegus, hoolimata terviseprobleemidest

1983. aastal diagnoositi mul vähk. Peagi pärast seda öeldi, et mul pole mingit paranemislootust. See oli väga raske aeg eriti Marikale, kuid tänu tema hoolitsusele ning paljude usukaaslaste toetusele elan ikka veel rikast ja täisväärtuslikku elu.

Oleme Marikaga endiselt täisajalises teenistuses Viinis. Enamiku ajast käin hommikuti harubüroos tõlketööd tegemas ning Marika on linnas kuulutamas. On suur rõõm näha, kuidas jugoslaavlastest tunnistajaid, kes moodustasid varem vaid väikese grupi, on nüüd Austrias üle 1300. Meil on olnud Marikaga rõõm paljudele neist Piibli tõde õpetada.

Viimastel aastatel olen saanud osaleda ka uute harubüroohoonete pühitsemistel endistes Jugoslaavia vabariikides – 1999. aastal Horvaatias ning 2006. aastal Sloveenias. Minul kui ühel kauaaegsel jumalateenijal paluti meenutada umbes 70 aasta taguseid kuulutustöö alguspäevi neis riikides.

Jehoova on tõepoolest armastav Isa, kes on valmis palju andestama. Kui tänulik ma küll talle olen, et eksimused pole need, mida ta meeles tahab pidada! (Laul 130:3.) Jehoova on tõepoolest olnud minu vastu väga lahke ja armuline. *

[Allmärkused]

[Pilt lk 27]

Vasakult paremale: minu vanemad Berta ja Franz Močnik, Majda ning mina Mariboris Sloveenias 1940-ndatel

[Pilt lk 29]

Koos oma naise Marikaga