Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Miks peaks kasutama Jumala nime, kui selle hääldus pole teada?

Miks peaks kasutama Jumala nime, kui selle hääldus pole teada?

Lugejad küsivad

Miks peaks kasutama Jumala nime, kui selle hääldus pole teada?

Praegusajal ei tea keegi täpselt, kuidas vanaheebrea keeles hääldati Jumala nime. Siiski on märkimisväärne, et Jumala isikunimi esineb Piiblis ligikaudu 7000 korda. Jeesus tegi maa peal olles Jumala nime teatavaks ning õpetas oma jüngreid palvetama Jumala nime pühitsemise eest (Matteuse 6:9; Johannese 17:6). Järelikult üks on kindel: Jumala nime kasutamine on kristlikus usus väga tähtis. Miks siis pole Jumala nime algne hääldus tänapäeval teada? See on nii peamiselt kahel põhjusel.

Esiteks, umbes kaks tuhat aastat tagasi tekkis juutide hulgas ebausk, et Jumala nime ei tohi välja öelda. Kui siis Pühakirja tekstis tuli ette see nimi, asendas lugeja selle sõnaga „Issand”. Nii vajus Jumala nime hääldus sajanditepikkuse mittetarvitamise tõttu unustusehõlma.

Teiseks, vanaheebrea keelt kirjutati ilma täishäälikuteta, umbes nii nagu eesti keeles kirjutatakse paljusid lühendeid. Kirjalikku teksti lugedes pani lugeja puuduvad vokaalid mälu järgi paika. Hiljem aga, hoidmaks ära seda, et heebrea sõnade hääldus täielikult ei ununeks, mõeldi välja märgistussüsteem. Nimelt lisati heebreakeelses Pühakirjas igale sõnale vokaalimärgid. Jumala nimele lisati kas sõna „Issand” vokaalimärgid (tuletamaks lugejale meelde, et ta lausuks asendussõna) või ei lisatud midagi.

Nii säilis Jumala nimest ainult neli konsonanti, mida nimetatakse tetragrammatoniks. Üks sõnaraamat defineerib seda kui „nelja heebrea tähte, mida hrl translitereeritakse JHWH või JHVH, mis on Piibli järgi Jumala pärisnimi”. On kerge näha, kuidas tähekombinatsioonile JHVH vokaalimärke ja vokaale lisades moodustub nimi Jehoova, mis on eesti keeles kõige tuntum ja enim kasutatud Jumala nime vorm.

Osa õpetlasi soovitab kasutada hääldust Jahve. Kas see hääldus on algupärasele lähedasem? Seda ei tea keegi kindlalt. Õigupoolest leidub ka õpetlasi, kes seda hääldust ei poolda. Pealegi võib üsna kindel olla, et nüüdiskeeltes kõlavad muudki Piibli nimed hoopis teistmoodi kui vanaheebrea keeles, ometi ei kurda selle üle tavaliselt keegi. Põhjus on selles, et need nimed on saanud meie emakeele osaks ja neid on lihtne ära tunda. Sama käib nime Jehoova kohta.

Piibel ütleb esimese sajandi kristlaste kohta, et Jumal valis nad ’rahvaks oma nimele’. Nad andsid ka teistele Jumala nime teada ja õhutasid neid seda appi hüüdma (Apostlite teod 2:21; 15:14; Roomlastele 10:13–15). Seega on Jumala silmis tõesti tähtis, et me kasutaksime tema nime, ükskõik mis keelt me ka ei kõneleks, ning et me mõistaksime selle tähendust ja elaksime kooskõlas kõigega, mida see nimi esindab.

[Väljavõte lk 31]

On märkimisväärne, et Jumala isikunimi esineb Piiblis ligikaudu 7000 korda