Esiletõstetud kohti Johannese ja Juuda kirjadest
Jehoova Sõna on elav
Esiletõstetud kohti Johannese ja Juuda kirjadest
APOSTEL Johannese kolm kirja, mis ta kirjutas ilmselt aastal 98 m.a.j Efesoses, on viimaste raamatute hulgas, mis kuuluvad Jumala inspireeritud Pühakirja. Esimesed kaks kirja innustavad kristlasi käima edasi valguses ja seisma vastu ärataganemisele. Kolmandas kirjas ei räägi Johannes mitte ainult tões käimisest, vaid ka õhutab kristlasi tegema koostööd.
Jeesuse poolvend Juudas kirjutas oma kirja ilmselt aastal 65 m.a.j Palestiinas ja ta hoiatab kaaskristlasi kogudusse sisse poetunud õelate eest ning annab nõu, kuidas halvale mõjule vastu seista. Kui paneme tähele, mida ütlevad kolm Johannese kirja ja üks Juuda läkitus, aitab see meil olenemata takistustest jääda usus tugevaks (Heebr. 4:12).
KÄIGEM VALGUSES, ARMASTUSES JA USUS
Johannese esimene kiri, mis on mõeldud Kristusega ühtsuses olevale tervele kogudusele, annab head nõu, et panna vastu ärataganemisele ja seista kindlameelselt tõe ja õigluse eest. Ta rõhutab vajadust käia valguses, armastuses ja usus.
„Kui me käime valguses, nõnda nagu tema [Jumal] on valguses, siis on meil osadus üksteisega,” kirjutab Johannes. Ja kuna Jumal on armastuse Allikas, ütleb apostel: „Armastagem üksteist.” Armastus Jumala vastu on see, mis ajendab meid ’tema käske pidama’, kuid maailma me võidame ära tänu oma usule Jehoova Jumalasse, tema Sõnasse ja tema Pojasse (1. Joh. 1:7; 4:7; 5:3, 4).
Vastused piiblilistele küsimustele:
2:2; 4:10 – Mis mõttes on Jeesus „lepitusohver” (P 1997)? Jeesus andis oma elu lepitusohvriks selles mõttes, et nii tehes ta täitis selle, mida nõudis täiuslik õiglus. Selle ohvri alusel saab Jumal osutada halastust ning andestada nende inimeste patud, kes usuvad Jeesusesse (Joh. 3:16; Rooml. 6:23).
2:7, 8 – Millisest käsust räägib Johannes kui „vanast” ja ühtlasi „uuest”? Johannes räägib käsust osutada vennalikku ennastohverdavat armastust (Joh. 13:34). Johannes nimetab seda käsku „vanaks”, sest ajaks, kui ta oma esimese Jumala vaimust inspireeritud läkituse kirja pani, oli sellest, kui Jeesus need sõnad lausus, möödunud juba enam kui 60 aastat. Seega oli see usklikel olnud „algusest” ehk sestsaadik, kui nad said kristlasteks. Käsk oli ka „uus”, sest see nõudis enamat kui ’armastada oma ligimest nagu iseennast’, see nõudis ennastohverdavat armastust (3. Moos. 19:18; Joh. 15:12, 13).
3:2 – Mis ei ole võitud kristlastele „saanud avalikuks” ja keda nad näevad, „nagu tema on”? Neile pole saanud avalikuks, millised nad on, kui nad vaimolenditena taevasse üles äratatakse (Filipl. 3:20, 21). Kuid nad teavad, et nad on Jumala ’ilmudes tema sarnased, sest nad näevad siis teda nagu tema on’ ehk Vaimuna (2. Kor. 3:17, 18).
5:5–8 – Kuidas tunnistasid vesi, veri ja vaim, et „Jeesus on Jumala Poeg”? Vesi tunnistas selles mõttes, et kui Jeesus vees ristiti, väljendas Jehoova ise oma heameelt tema kui oma Poja üle (Matt. 3:17). Jeesuse veri ehk elu, mille ta andis „lunastushinnaks kõikide eest”, näitas samuti, et ta on Jumala Poeg (1. Tim. 2:5, 6). Püha vaimgi tunnistas, et Jeesus on Jumala Poeg, kui see laskus ristimise ajal tema peale, ning püha vaimu väel käis Jeesus „mööda maad ja tegi head ning parandas kõiki, kelle üle kurat oli saanud võimuse” (Joh. 1:29–34; Ap. t. 10:38).
Õpetus meile:
2:9–11; 3:15. Kui kristlane lubab millelgi või kellelgi hävitada oma vennaliku armastuse, käib ta vaimses pimeduses ega tea, kuhu ta suundub.
KÄIGEM TÕES
Oma teist kirja alustab Johannes sõnadega: „Vanem äravalitud emandale ja tema lastele.” Ta ütleb, et ta rõõmustas väga, leides tema „laste seast neid, kes käivad tões” (2. Joh. 1, 4).
Pärast seda kui Johannes on õhutanud arendama armastust, kirjutab ta: „See on armastus, et me käime tema käskude järgi.” Johannes hoiatab ka „eksitaja ja kristusevastase” eest (2. Joh. 5–7).
Vastused piiblilistele küsimustele:
1, 13 – Kes on „äravalitud emand”? Johannes võis viidata konkreetsele naisele, keda ta nimetas Kyriaks, mis on kreeka keeles „emand”. Teisalt võis ta kasutada kõnekujundit ja pöörduda mõne koguduse poole, et nii tagakiusajaid eksitada. Viimasel juhul kujutaksid emanda lapsed selle koguduse liikmeid ja emanda „õe lapsed” tähendaksid siis mõne muu koguduse liikmeid.
7 – Millisest Jeesuse tulemisest Johannes siin räägib ja kuidas eksitajad „ei tunnista” seda? Tegemist pole Jeesuse tulevase nähtamatu tulemisega, vaid sellega, et ta tuli lihas ja sai võituks, Kristuseks (1. Joh. 4:2). Eksitajad ei tunnista, et ta on tulnud lihas. Võib-olla nad koguni eitavad, et Jeesus on üldse elanud või et teda võiti püha vaimuga.
Õpetus meile:
2, 4. See, et me oleme saanud teada „tõe” – kogu kristliku õpetuse, mis on saanud Piibli osaks – ja jääme selle juurde, on meie päästeks väga oluline (3. Joh. 3, 4).
8–11. Kui me ei taha kaotada „armu, halastust ja rahu Jumalalt Isalt ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt” ning ka kaasusklike armastavat seltskonda, tuleks meil ’vaadata ette’, et me ei kaotaks oma vaimsust, ja hoiduda igaühest, kes ei jää Kristuse õpetusse (2. Joh. 3).
SAAGEM „TÕE KAASTÖÖLISTEKS”
Johannese kolmas kiri on kirjutatud tema sõbrale Gaajusele. Johannes kirjutab: „Mul ei ole suuremat rõõmu kui see, et ma kuulen oma lapsi tões käivat” (3. Joh. 4).
Johannes kiidab Gaajust selle eest, et see tegutseb ustavalt ja abistab külla tulnud vendi. „Me oleme kohustatud võtma niisuguseid [„külalislahkelt”, UM] vastu, et saaksime tõe kaastöölisteks,” ütleb apostel (3. Joh. 5–8).
Vastused piiblilistele küsimustele:
11 – Miks teevad mõned kurja? Mõned, kes pole kindlalt tões, ei näe Jumalat oma vaimusilmas. Kuna nad ei saa näha teda oma sõnasõnaliste silmadega, käituvad nad nii, nagu ka tema ei näeks neid (Hes. 9:9).
15 – Kellele viidatakse kui „sõpradele”? Siin kasutatud väljend „sõbrad” tähendab enamat kui vaid neid, kel on üksteisega lähedased suhted. Johannes viitab kaasusklikele üldiselt.
Õpetus meile:
4. Vaimselt küpsed koguduseliikmed on väga rõõmsad, nähes koguduse nooremaid liikmeid „tões käivat”. Ja millist võrreldamatut rõõmu kogevad lapsevanemad, kui nende võsukestest saavad Jehoova teenijad!
5–8. Nende seas, kes teevad vendade heaks hoolsalt tööd armastusest nende ja Jehoova vastu, on reisivad ülevaatajad, misjonärid, Peeteli kodude ehk harubüroode töötajad ja pioneerid. Nende usku tasub jäljendada ning nad väärivad meie armastavat toetust.
9–12. Meil tuleks võtta eeskujuks ustavat Demeetriost, mitte lobisejat ja laimajat Diotrefest.
„HOIDKE ENDID JUMALA ARMASTUSES”
Juudas räägib, et kogudusse on poetunud mõningaid, kes on „nurisejad, saatusega rahulolematud, kes käivad oma himude järgi”. Nad räägivad „ülbeid sõnu, meelitades inimesi kasu pärast” (Juuda 4, 16).
Kuidas saavad kristlased halvale mõjule vastu seista? Juudas kirjutab: „Armsad, tuletage endile meelde need sõnad, mis meie Issanda Jeesuse Kristuse apostlid on ette kuulutanud.” Ta lisab: „Hoidke endid Jumala armastuses” (Juuda 17–21).
Vastused piiblilistele küsimustele:
3, 4 – Miks ergutas Juudas kristlasi ’võitlema kõvasti usu eest’ (UM)? Sest kogudusse oli poetunud jumalatuid inimesi, kes ’Jumala armu tarvitasid, et lodevalt elada’.
20, 21 – Kuidas me saame ’hoida endid Jumala armastuses’? Selleks on kolm moodust: 1) rajada end „oma pühimale usule”, uurides hoolikalt Jumala Sõna ja osaledes innukalt kuulutustöös, 2) palvetada „Pühas Vaimus” ehk kooskõlas selle mõjuga ja 3) uskuda Jeesus Kristuse lunastusohvrisse, mis teeb võimalikuks igavese elu (Joh. 3:16, 36).
Õpetus meile:
5–7. Kas kurjad inimesed võivad pääseda Jehoova kohtumõistmise eest? Kolm hoiatavat näidet Juuda kirjas kinnitavad, et see on võimatu.
8–10. Meil tuleks järgida peaingel Miikaeli eeskuju ja suhtuda lugupidavalt neisse, kel on Jumalalt saadud autoriteet.
12. Ärataganejad oma silmakirjaliku armastusega on meie usule sama ohtlikud, kui laevadele või ujujatele on veealused karid (UM). Valeõpetajad võivad paista helded, kuid nad on nagu veeta pilved, sest neilt ei saa vaimset kosutust. Nad on sama viljatud nagu surnud puud hilissügisel. Neid ootab häving, nagu juurtega välja kistud puid. Teeme targasti, kui väldime ärataganejaid.
22, 23. Tõsikristlased vihkavad kurja. Selleks et päästa igavese hävingu „tulest välja” need, „kes kahtlevad”, pakuvad küpsed koguduseliikmed, eriti ametissemääratud kogudusevanemad, neile vaimset abi.
[Pildid lk 28]
Vesi, vaim ja veri tunnistasid, et „Jeesus on Jumala Poeg”