Kui kaugele itta võisid misjonärid jõuda?

VÄHEM kui 30 aastat pärast Jeesuse surma kirjutas apostel Paulus, et evangeeliumi on kuulutatud „kõigele loodule taeva all” (Koloslastele 1:23). Seda ei peaks võtma sõna-sõnalt, justkui oleks iga tol ajal elanud inimene head sõnumit kuulnud. Pauluse sõnade peamine mõte on aga selge: kristlikud misjonärid tegid tollal tuntud maailmas laiaulatuslikku kuulutustööd.

Kui kaugele nad võisid välja jõuda? Piibli jutustustest selgub, et tänu kaubalaevade liiklusele oli Paulusel võimalik laiendada oma kuulutustööd läänes kuni Itaaliani. See vapper misjonär tahtis minna kuulutama ka Hispaaniasse (Apostlite teod 27:1; 28:30, 31; Roomlastele 15:28).

Aga kuidas olid lood vastassuunaga? Kui kaugele itta võisid varakristlikud evangeeliumikuulutajad jõuda? Kindlalt me seda ei tea, sest Piibel ei räägi sellest. Samas aga on teada, et meie ajaarvamise esimesel sajandil olid olemas kaubateed, mis viisid Vahemere maadest kaugele hommikumaadesse. Vähemalt näitab see, et ida poole reisimiseks olid soodsad võimalused.

Aleksandri pärand

Aleksander Suur tungis oma vallutusretkedel ida suunas läbi Babüloonia ja Pärsia kuni Pandžabini Põhja-Indias. Noil sõjaretkedel said kreeklased hea pildi rannikualast, mis jäi Pärsia lahte suubuva Eufrati ja Araabia merre suubuva Induse jõe vahele.

 Peagi hakkas Kreekasse voolama vürtse ja viirukit, mida toodi sisse India ookeani tagant Punase mere kaudu. Alguses hoidsid india ja araabia kaupmehed vürtsi ja viirukiga kauplemise monopoli enda käes. Kui aga Ptolemaiostest Egiptuse kuningad avastasid mussoontuulte saladuse, astusid ka nemad India ookeani kaudu toimuvasse kaubavahetusse.

Nimelt puhub seal tuul maist septembrini ühtlaselt edelast, võimaldades laevadel purjetada Punase mere suudmest kas piki Araabia poolsaare lõunarannikut või otseteed Lõuna-Indiasse. Novembrist märtsini puhub tuul vastassuunas, soodustades tagasireisi. Araabia ja india meremehed olid mussoontuultest juba aastasadu teadlikud olnud ja neid enda huvides ära kasutanud, sõites edasi-tagasi Punase mere ja India vahet kassia-, kaneeli-, nardi- ja pipralaadungitega.

Mereteed Aleksandriasse ja Rooma

Pärast seda, kui roomlased vallutasid Aleksandri järglaste võimu all olnud maad, sai Rooma peamiseks Idamaade vääriskauba turuks. Sinna toodi Aafrikast vandlit, Araabiast viirukit ja mürri, Indiast vürtse ja kalliskive ning kaugelt Hiinast isegi siidi. Kaubalaevad saabusid kahte tähtsamasse Egiptuse sadamasse Punases meres: Berenikesse ja Myoshormosesse. Mõlemast sadamast viis karavanitee Niiluse ääres asuvasse Koptosesse.

Koptosest purjetas kaup mööda Egiptuse peamist kaubaveoteed Niilust allavoolu Aleksandriasse, kus see laaditi laevadele, mis suundusid Itaaliasse ja mujale. Aleksandriasse oli võimalik pääseda ka teist teed mööda – kanali kaudu, mis ühendas Punast merd Niiluse jõega kohas, mis pole kaugel nüüdisaegsest Suessi kanalist. Egiptus ja selle sadamad asusid suhteliselt lähedal maa-alale, kus kuulutas Jeesus, seetõttu ei olnud sealt keeruline Egiptusesse minna.

Esimesel sajandil elanud kreeka geograaf Strabon kirjutab, et tema ajal sõitis Myoshormosest igal aastal välja 120 Aleksandria laeva, et Indiaga kaubavahetust pidada. Üks selle merepiirkonna navigatsiooniteatmik esimesest sajandist on säilinud meie päevini. Seda nimetatakse tihti ladinakeelse nimega „Periplus Maris Erythraei” (Laevatamine Erythra mere rannikul) ja selle  kirjutas tõenäoliselt keegi Egiptusest pärit kreeka kaupmees praktiliseks juhendiks teistele kaupmeestele. Mida me sellest muistsest reisijuhist teada saame?

Raamat kirjeldab mereteid, mis ulatusid tuhandeid kilomeetreid Egiptusest lõuna poole kuni Sansibarini välja. Ida suunas vaadates toob autor ära vahemaid, ankrupaiku, kaubaturge ja kaupa ning kirjeldab inimeste hoiakuid Araabia poolsaare lõunarannikul, India läänerannikul, Sri Lankal ja India idarannikul kuni Gangese jõeni. Raamatu tõepärased ja värvikad kirjeldused lubavad järeldada, et autor on neis paikades ise käinud.

Läänlased Indias

Indias nimetati lääne kaupmehi yavana’deks. Vastavalt eelmainitud reisijuhile oli nende põhilisi sihtpunkte esimesel sajandil Muziris India lõunatipu lähedal. * Lääne kauplejatele on mitmeid viiteid meie ajaarvamise esimestest sajanditest pärit tamilikeelses lüürikas. „Yavana’de kaunilt ehitatud laevad tulid kullaga ja läksid tagasi pipraga ning Muziris rõkkas häältest,” öeldakse ühes luuletuses. Ühes teises luuletuses kutsutakse üht Lõuna-India printsi jooma yavana’de toodud aromaatset veini. Minevad kaubad India turul olid ka läänest toodud klaasasjad, metalltooted, korallid ja tekstiil.

Arheoloogid on leidnud palju tõendeid sellest, et lääne kaupu imporditi Indiasse. Näiteks India kagurannikult Arikamedust on leitud Rooma veinikruuside ja vaagnate tükke Arezzo (Kesk-Itaalia) pottseppade pitseritega. „Nüüdisaja teadmishimulise kujutlusvõime süttib põlema, kui ta leiab Bengali lahe uhtsetetest savikilde meistrite nimedega, kelle põletusahjud asusid Arezzo eeslinnas,” ütleb üks kirjutaja. Lisaks on Lõuna-Indiast leitud arvukalt Rooma kuld- ja hõbemünte, mis samuti kinnitab Vahemere maade ja India vahel toimunud kaubavahetust. Suurem osa neist müntidest on pärit meie ajaarvamise esimesest sajandist ning on Rooma keisrite Augustuse, Tiberiuse ja Nero kujutisega.

Seda, et Rooma kodanikud võisid rajada Lõuna-Indiasse püsivaid kaubanduskolooniaid, annab alust uskuda ka Peutingeri kaart – meie ajani säilinud keskaegne koopia ühest muistsest maakaardist. Väidetavalt kujutab see kaart Rooma maailma meie  ajaarvamise esimesel sajandil. Vastavalt sellele kaardile asus Muzirises Augustuse tempel. „Sellise ehitise võisid püstitada ainult Rooma impeeriumi alamad ja tõenäoliselt just need, kes Muzirises elasid või seal pikemat aega viibisid,” öeldakse raamatus „Rome’s Eastern Trade: International Commerce and Imperial Policy, 31 BC–AD 305”.

Rooma ürikud mainivad vähemalt kolme India saadikute külastust Roomasse keiser Augustuse valitsusajal, s.o aastatel 27 e.m.a – 14 m.a.j. „Neil saadikutel oli tõsine diplomaatiline eesmärk,” ütleb üks sellealane uurimus, nimelt leppida kokku, kus võiksid eri maadest tulnud inimesed omavahel äriasju ajada, kus makse nõuda, kus võiksid võõrsilt tulnud elada jne.

Seega polnud Vahemere maade ja India vahet reisimine esimesel sajandil sugugi mitte harv ega ebatavaline. Kristlikul misjonäril võis olla lihtne Punase mere põhjarannikul Indiasse suunduvale laevale minna.

Kas ka Indiast kaugemale?

Seda, kui kaugele itta söandasid Vahemere maade kaupmehed ja teised rännumehed reisida ja mis ajast alates, on raske kindlalt öelda. Siiski arvatakse, et esimesel sajandil reisisid mõned läänlased koguni Taisse, Kambodžasse, Sumatrale ja Jaavale.

Ühe sellise reisi aja annavad teada Ida-Hani dünastia annaalid, mis käsitlevad ajavahemikku 23–220 m.a.j. Aastal 166 saabusid Hiina õukonda Daqini kuninga An-tuni saadikud, et avaldada austust keiser Huandile. Nimega Daqin nimetasid hiinlased Rooma impeeriumi ja An-tun näib olevat hiina vorm nimest Antoninus, mis oli tol ajal võimul olnud Rooma keisri Marcus Aureliuse perekonnanimi. Ajaloolased arvavad, et tegu ei olnud ametliku visiidiga, vaid lääne kaupmeeste püüuga hankida siidi otse Hiinast, mitte vaheltkauplejate kaudu.

Tulgem tagasi meie algse küsimuse juurde: kui kaugele itta võisid esimese sajandi kristlikud misjonärid laevadega jõuda? Kas Indiasse ja veel kaugemalegi? See on võimalik. Kindel on, et kristlik sõnum levis piisavalt kaugele, et apostel Paulus sai öelda, et see ’kannab kogu maailmas vilja ning kasvab’, pidades silmas tollal tuntud maailma kaugemaidki nurki (Koloslastele 1:6).

[Allmärkus]

[Kast/pilt lk 22]

Keisri kaebus

Aastal 22 m.a.j kurtis Rooma keiser Tiberius oma kaasmaalaste lõputu pillamise üle. Roomlaste meeletu luksusejanu ja nende matroonide täitmatu iha juveelide järele hajutas tema impeeriumi varandust „võõraste ja vaenulike rahvaste kätte”. Samalaadsete kulutuste üle kurtis rooma ajaloolane Plinius Vanem (23–79 m.a.j). „Kõige tagasihoidlikuma arvestuse järgi,” kirjutas ta, „voolab meie impeeriumist Indiasse, Sericasse ja Araabia poolsaarele sada miljonit sestertsi aastas – nii kallist hinda me maksame endi ja oma naiste luksasjade eest.” *

[Allmärkus]

[Allikaviide]

Museo della Civiltà Romana, Roma; Todd Bolen/Bible Places.com

[Kast/pilt lk 23]

Kust kaupmehed oma kauba hankisid?

Jeesus rääkis ühes tähendamissõnas kaupmehest, „kes otsis ilusaid pärleid” (Matteuse 13:45). Ka Ilmutusraamat räägib kaupmeestest, kelle kauba hulgas oli kalliskive, siidi, lõhnavat puitu, elevandiluud, kaneeli, viirukit ja India vürtse (Ilmutuse 18:11–13, UM). Neid kaupu võis saada linnadest, mis asusid Palestiinast itta kulgevate kaubateede ääres. Lõhnavat puitu, näiteks sandlipuitu, saadi Indiast. Väärtuslikke pärle võis leida Pärsia lahest, Punasest merest ning raamatu „Periplus Maris Erythraei” kirjutaja sõnul ka Muzirise lähedalt ja Sri Lankalt. India ookeani pärlid olid tõenäoliselt kõige kvaliteetsemad ja ka kõige kallimad.

[Kaart lk 20, 21]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Mõned kaubateed Rooma ja Aasia vahel esimesel sajandil

Arezzo

Rooma

VAHEMERI

AAFRIKA

Aleksandria

EGIPTUS

Koptos

Niilus

Myoshormos

Berenike

Sansibar

Punane meri

Jeruusalemm

ARAABIA

Eufrat

BABÜLOONIA

Pärsia laht

PÄRSIA

↓ Kirdemussoon

↑ Edelamussoon

Indus

PANDŽAB

Ganges

Bengali laht

INDIA

Arikamedu

Muziris

SRI LANKA

INDIA OOKEAN (ERYTHRA MERI)

HIINA

HANI KEISRIRIIK

TAI

KAMBODŽA

VIETNAM

Sumatra

Jaava

[Pilt lk 21]

Rooma kaubalaeva mudel

[Allikaviide]

Laev: Pictorial Archive (Near Eastern History) Est.