Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kas Jumal muudab oma meelt?

Kas Jumal muudab oma meelt?

Kas Jumal muudab oma meelt?

PIIBEL ütleb Jumala kohta: „[Tema] juures ei ole muutust ega varjutuste varju.” Ja Jumal ise kinnitab: „Mina, Jehoova, ei ole ennast muutnud” (Jakoobuse 1:17; Malakia 3:6). Kui palju küll erineb Jehoova Jumal inimestest, kellele on raske meele järele olla ja keda ei saa usaldada, sest nad muudavad pidevalt oma meelt!

Ent mõnd Piibli lugejat on huvitanud, kas ka Jumal on oma meelt muutnud. Näiteks andis Jehoova Jumal kunagi kristlastele väe teha imesid, nüüd ta aga enam selliseid imevõimeid ei anna. Muistsel ajal oli Jumala teenijate seas lubatud mitmikabielu, nüüd aga mitte. Moosese Seaduse all nõudis Jehoova hingamispäeva pidamist, praegu ta seda ei nõua. Kas see näitab, et Jumal on oma meelt muutnud?

Esiteks võime olla kindlad, et Jumal ei muuda iialgi oma armastuse ja õigluse mõõdupuid. Ka tema „igavene eesmärk” õnnistada inimkonda oma Kuningriigi kaudu pole muutunud (Efeslastele 3:11, UM). Ent just nagu inimene võib hakata teisiti kohtlema kedagi, kelle käitumine talle alalõpmata pettumust valmistab, muudab Jehoovagi oma otsuseid olude muutudes.

Samuti muudab Jumal oma juhtnööre, kui tema rahva olud ja vajadused muutuvad. See ei peaks meid üllatama. Mõtle, mida teeks näiteks giid, kui ta märkaks teel mingit ohtu. Ta juhiks oma grupi teisele teele. See aga ei tähenda, et tema lõppsiht muutuks. Vaadelgem siis nüüd kolme eespool mainitud küsimust, mis on pannud mõningaid inimesi pead murdma.

Miks lõppesid imeteod?

Miks andis Jumal esimesel sajandil osale kristlastele võime teha imesid? Kui iisraellased olid Jumala valitud rahvas, tegi Jumal sageli imesid, tõestamaks, et ta on oma rahvaga. Jumal näitas oma tohutut jõudu Moosese kaudu, kui päästis iisraellased Egiptusest ning juhtis nad läbi kõrbe Tõotatud Maale. Kahjuks aga juhtus tihti nii, et iisraellased ei uskunud Jehoovasse. Kui Jehoova lõpuks Iisraeli rahva hülgas ning rajas kristliku koguduse, andis ta apostlitele ja mõnedele teistele kristliku koguduse liikmetele võime teha imesid. Näiteks tervendasid apostel Peetrus ja Johannes mehe, kes oli sünnist saadik jalust vigane olnud, ning Paulus äratas surnu ellu (Apostlite teod 3:2–8; 20:9–11). Niisugused imeteod aitasid panna kristlusele alust paljudes maades. Kuid miks imeteod lõppesid?

Apostel Paulus selgitas seda näite abil: „Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, ma mõtlesin nagu väeti laps ja arvasin nagu väeti laps; aga kui ma sain meheks, siis ma hülgasin selle, mis on omane väetile lapsele” (1. Korintlastele 13:11). Nii nagu vanemad kohtlevad oma last teisiti, kui ta on suureks kasvanud, hakkas ka Jehoova kristliku kogudusega teisiti ümber käima, kui see polnud enam „väeti laps”. Apostel Paulus andis teada, et sellised imeannid nagu keeltega rääkimine ja prohvetlik rääkimine lõpevad ära (1. Korintlastele 13:8).

Miks oli mitmikabielu lubatud?

Jeesus näitas, millise normi oli Jumal seadnud abielule. Jumal oli öelnud esimesele inimpaarile: „Inimene jätab maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja need kaks on üks liha” (Matteuse 19:5, meie kursiiv). Abielu pidi olema kestev liit kahe inimese vahel. Ent selleks ajaks, mil Jumal oli organiseerinud iisraellased rahvaks ja andnud neile oma Seaduse, oli polügaamia juba laialt levinud. Niisiis, kuigi Jumal polnud mitmikabielu algatajaks ega soosinud seda, andis ta selle reguleerimiseks seadusi. Siis kui moodustati kristlik kogudus, keelas Jumala Sõna polügaamia selgesõnaliselt (1. Timoteosele 3:2).

Jehoova Jumal sallib teatud asju nii kaua, kuni saabub õige aeg olukorda muuta (Roomlastele 9:22–24). Jeesus ütles, et Jehoova oli lubanud iisraellastel järgida valesid abielutavasid nende endi „südame kanguse pärast” (Matteuse 19:8; Õpetussõnad 4:18).

Miks oli hingamispäeva pidamine ajutine korraldus?

Jumal seadis iganädalase hingamispäeva pidamise sisse pärast seda, kui ta oli päästnud iisraellased Egiptusest. Hiljem sai sellest säte ka Moosese kaudu antud Seaduses (2. Moosese 16:22–30; 20:8–10). Kuid apostel Paulus kirjutas, et Jeesus tõi end ohvriks ning kaotas sellega „käsusõnade käsu seadlustega” ning „kustutas meie kohta käiva võlakirja” (Efeslastele 2:15; Koloslastele 2:14). See, mis kaotati ja kustutati, hõlmas endas ka hingamispäeva pidamist, sest Piibel ütleb: „Sellepärast ärgu ükski mõistku kohut teie üle sööma või jooma ja pühade või noorkuu või hingamispäevade pärast” (Koloslastele 2:16). Ent miks oli Jumal üleüldse Seaduse andnud, kaasa arvatud hingamispäeva pidamise käsu?

Apostel Paulus ütles: „Nõnda on käsk [„Seadus”, P 1997] saanud meie kasvatajaks Kristuse poole.” Seejärel lisas ta: „Aga et usk on tulnud, ei ole me mitte enam kasvataja all” (Galaatlastele 3:24, 25). Niisiis ei muutnud Jumal oma meelt, vaid hingamispäeva pidamine oligi seatud sisse ajutise korraldusena, mille eesmärgiks oli õpetada inimestele seda, et nad peaksid korrapäraselt mõtisklema vaimsete asjade üle. Kuigi hingamispäeva pidamise käsk oli ajutine, oli hingamispäev eelpilt ajast, mil inimkond saab puhata nii füüsilistest kui hingelistest vaevadest (Heebrealastele 4:10; Ilmutuse 21:1–4).

Jumal on usaldusväärne ja armastav

Eespool käsitletud Piibli näited kinnitavad, et Jehoova Jumal on eri aegadel oma rahvale erisuguseid juhtnööre andnud. See aga ei tähenda, et ta on heitliku meelega. Pigem tõendab see, et Jumal on alati tegutsenud inimeste oludest lähtuvalt ning ta teeb seda nende endi heaolu silmas pidades.

Kuna Jehoova ei muuda oma mõõdupuid, võime olla alati kindlad selles, mida ta meilt ootab, ning et kõik, mida Jumal on tõotanud, läheb täide. Jehoova on öelnud: „Ma teen kõik, mis ma tahan! ... nagu ma olen kavatsenud, nõnda ma teengi!” (Jesaja 46:10, 11).

[Väljavõte lk 21]

Jumala armastuse ja õigluse mõõdupuud ei muutu kunagi

[Väljavõte lk 22]

Paulus ütles, et imelised võimed lõpevad kord

[Väljavõte lk 23]

Abielu pidi olema kestev liit kahe inimese vahel