Kuidas ma tasun Jehoovale?

Jutustab Ruth Danner

Emal oli kombeks nalja visata, et 1933. aasta oli katastroofiaasta: võimule tuli Hitler, paavst kuulutas välja Püha Aasta ning sündisin mina.

MU VANEMAD elasid Prantsusmaa ajaloolises piirkonnas Lorraine’is Yutzi linnas, mis asub Saksamaa piiri lähistel. 1921. aastal abiellusid minu hardalt katoliiklasest ema ning protestandist isa. Mu vanem õde Helen sündis aastal 1922 ning vanemad lasid ta imikuna katoliku kirikus ristida.

Ühel päeval 1925. aastal sai isa saksakeelse raamatu „Jumala kannel”. Raamatut lugedes veendus ta, et on leidnud tõe. Ta kirjutas väljaandjatele, kes viisid ta kokku Bibelforscher’itega, nagu Jehoova tunnistajaid tol ajal Saksamaal tunti. Sedamaid hakkas isa õpitut ka teistele jagama. Emale oli see aga vastukarva. „Tee, mida iganes tahad,” protestis ema oma värvikas saksa keeles, „aga nende Bibelforscher’itega ära tegemist tee!” Ent isa oma valikust ei taganenud ning 1927. aastal ta ristiti.

Pärast seda hakkas minu emapoolne vanaema ema tagant ässitama, et ta lahutuse hangiks. Kord ühel jumalateenistusel hoiatas preester kirikuskäijaid, et need hoiduksid valeprohvet Danneri eest. Tollelt missalt koju jõudnud, viskas vanaema meie maja ülemiselt korruselt isa lillepotiga. Vaid napilt peast möödudes tabas eriskummaline ründerelv isa õlga. See vahejuhtum pani ema mõtlema, et religioon, mis toob inimestele pähe mõrvarlikud mõtted, ei saa olla õige. Ta hakkas lugema Jehoova tunnistajate väljaandeid. Peagi oli ta veendunud, et on leidnud tõe, ning ta ristiti 1929. aastal.

Vanemad andsid oma parima, et meile õega saaks Jehoovast tõelisus. Nad lugesid meile lugusid Piiblist ning siis küsisid, miks antud piiblitegelased sedasi käitusid. Tol ajal keeldus isa töötamast õhtustes ja öistes vahetustes, kuigi selline otsus tähendas suurt kaotust pere sissetulekutes. Ta soovis aega kasutada pigem kristlikel koosolekutel käimiseks, kuulutustööks ja oma lastega uurimiseks.

Tormipilved kogunevad

Mu külalislahked vanemad kutsusid tihti külla reisivaid ülevaatajaid ning Šveitsi ja Prantsusmaa peetellasi, kes rääkisid meile, milliseid raskusi peavad usukaaslased taluma Saksamaal vaid kilomeetreid meie  kodust eemal. Natsivalitsus heitis Jehoova tunnistajaid koonduslaagritesse, lahutades lapsed vanematest.

Meid Heleniga oli eelseisvateks katsumusteks ette valmistatud. Vanemad aitasid meil meelde jätta piiblisalme, et oskaksime erinevates olukordades õigesti käituda. Nad võisid öelda midagi sellist: „Kui te ei tea, mida teha, mõelge Õpetussõnade 3:5, 6 üle. Kui kardate koolis ette tulevaid raskusi, meenutage 1. Korintlastele 10:13. Kui teid meist lahutatakse, tuletage meelde Õpetussõnad 18:10.” Õppisin pähe Laulud 23 ja 91 ning hakkasin Jehoovat usaldama, et ta kaitseb mind alati.

1940. aastal annekteeris natsi-Saksamaa Alsace-Lorraine’i ja uus režiim nõudis, et kõik täiskasvanud ühineksid natsiparteiga. Isa keeldus sellest, mille peale gestaapo ähvardas ta arreteerida. Kui ema keeldus valmistamast sõjaväemundreid, ähvardas gestaapo ka teda.

Koolist sai minu jaoks õudusunenägu. Iga koolipäev algas palvega Hitleri poole, tervitusega „Heil Hitler!” ja riigihümniga, kõigil parem käsi ette sirutatud. Selle asemel et öelda mulle, et ma ei tervitaks Hitlerit, aitasid vanemad mul kasvatada südametunnistust. Seega otsustasin ise keelduda natsitervitusest. Õpetajad lõid mind ning ähvardasid koolist välja visata. Kord kui olin seitsmeaastane, pidin koolis seisma kõigi 12 õpetaja ees. Nad üritasid mind sundida Hitlerit tervitama. Jehoova abiga jäin kõigest hoolimata kindlaks.

Üks õpetaja proovis manipuleerida minu tunnetega. Ta rääkis mulle, et olen hea õpilane, et ma väga meeldin talle ning et tal oleks äärmiselt kahju, kui mind koolist välja visataks. Ta ütles: „Sa ei pea oma kätt täielikult ette sirutama. Lihtsalt tõsta seda natukene. Samuti ei pea sa ütlema „Heil Hitler!”, liiguta vaid petteks huuli.”

Kui rääkisin sellest emale, meenutas ta mulle Piibli jutustust kolmest noorest heebrealasest, kes seisid Babüloonia kuninga poolt püstitatud kuju ees. „Mida neil kästi teha?” küsis ema. „Kummardada,” vastasin mina. „Kui nad sel hetkel, mil nad pidid kuju ette kummardama, oleksid küürutanud, et siduda oma jalatsite paelu, kas oleks see olnud õige teguviis? Otsusta ise; tee nii, kuidas sa õigeks pead.” Nii nagu Sadrak, Meesak ja Abednego, otsustasin ka mina jääda truuks Jehoovale (Taaniel 3:1, 13–18).

Õpetajad viskasid mind mitu korda koolist välja ning ähvardasid vanematest lahutada. Olin väga mures, kuid vanemad julgustasid mind jätkuvalt. Enne kooli minekut palvetas ema koos minuga, andes mind Jehoova kaitse alla. Ma teadsin, et ta annab mulle jõudu seista kindlalt tõe eest (2. Korintlastele 4:7). Isa ütles, et kui surve peakski liiga rängaks osutuma, võin ikka julgelt koju tulla. „Me armastame sind. Sa jääd alati meie tütreks,” ütles ta. „See on sinu ja Jehoova vaheline asi.” Need sõnad tugevdasid mu soovi jääda laitmatuks (Iiob 27:5).

Gestaapo oli meie peres sagedane külaline, et otsida tunnistajate väljaandeid ning küsitleda mu vanemaid. Nad võisid ema ära viia tundideks ning isa ja õe kaasa võtta otse nende töökohalt. Ma ei saanud kunagi kindel olla, et koolist tulles on ema kodus. Mõnikord kuulsin naabrilt: „Nad viisid su ema ära.” Sellisel juhul peitsin end majja, peas keerlemas küsimused: kas nad piinavad teda? Kas ma veel kunagi näen teda?

Äraviimine

28. jaanuaril 1943 ajas gestaapo meid hommikul kell pool neli üles. Nad ütlesid, et kui mu vanemad ja õde ühineksid natsiparteiga, ei viidaks meid ära. Meile anti kolm tundi, et end valmis seada. Ema oli selliseks olukorraks valmistunud ning meie  seljakotid vahetusriiete ja Piibliga olid juba pakitud. Seega kasutasime antud aega palvetamiseks ja üksteise julgustamiseks. Isa tuletas meile meelde, et mitte miski ei saa „meid lahutada Jumala armastusest” (Roomlastele 8:35–39).

Gestaapo tuli tagasi. Ma ei unusta kunagi eakat õde Angladet, kes pisarsilmil meile hüvastijätuks lehvitas. Gestaapo viis meid Metzi raudteejaama. Pärast kolmepäevast rongisõitu saabusime Poola Kochlowice laagrisse, mis kuulus Auschwitzi kompleksi juurde. Kaks kuud hiljem viidi meid üle Gliwice nunnakloostrisse, mis oli ümber tehtud töölaagriks. Natsid ütlesid meile, et kui me kõik kirjutame alla dokumendile, milles ütleme lahti oma usust, siis meid vabastatakse ning võime naasta koju. Isa ja ema keeldusid, mille peale sõdurid ütlesid: „Te ei lahku siit iial.”

Juunis viidi meid üle Swietochlowicesse. Seal algasid mul peavalud, mis mind siiani vaevavad. Mu sõrmedesse tekkis infektsioon ning arst eemaldas mitu küünt, tegemata seejuures tuimestust. Asjal oli ka helgem pool. Nimelt kuna olin valvuritele käskjalaks, siis sattusin tihti pagaritöökotta, kus üks naine mulle vahel midagi hamba alla andis.

Senini olime olnud perega teistest vangidest eraldi. 1943. aasta oktoobris saadeti meid Ząbkowice laagrisse. Magasime ühel pööningul naridel koos umbes 60 mehe, naise ja lapsega. SS tegi oma parima, et toit, mis meile anti, oleks jälk ning peaaegu söömiskõlbmatu.

Raskustest hoolimata ei kaotanud me lootust. Olime „Vahitornist” lugenud laiaulatuslikust kuulutustööst, mis pärast sõda pidi tehtama. Seega teadsime, miks me kannatame ning et peagi meie raskused mööduvad.

Sõnumid liitlasvägede pealetungist olid meile märgiks, et natsid on sõda kaotamas. 1945. aasta algupoolel otsustas SS meie laagri maha jätta. 19. veebruaril alustasime 240 kilomeetri pikkust jalgsiteekonda. Nelja nädala pärast jõudsime Steinfelsi linna Saksamaal, kus sõdurid meid ühte kaevandusse kokku ajasid. Paljud arvasid, et meid tapetakse. Kuid samal päeval saabusid liitlasväed, SS põgenes ning meie katsumused olid lõppenud.

 Saavutan oma eesmärgid

5. mail 1945 saabusime pärast ligikaudu kahte ja poolt aastat tagasi koju Yutzi, ise räpased ja täisid täis. Kuna me polnud veebruarist saati riideid vahetanud, otsustasime need vanad rõivad põletada. Mäletan, kuidas ema ütles meile: „Olgu see kõige kaunim päev teie elus. Meil ei ole midagi. Isegi riided, mis meil seljas on, ei kuulu meile. Sellest hoolimata oleme kõik neljakesi ustavuses tagasi tulnud. Me ei ole teinud kompromissi.”

Pärast kolmekuulist kosumist Šveitsis naasin kooli, seekord ilma väljaviskamist kartmata. Nüüdsest võisime kohtuda oma vaimsete vendadega ja vabalt kuulutustööd teha. 28. augustil 1947, kui olin 13-aastane, sümboliseerisin avalikult oma tõotust, mille olin andnud Jehoovale juba aastaid tagasi. Minu isa ristis mind Moseli jões. Tahtsin kohe pioneeriks hakata, kuid isa oli seisukohal, et kõigepealt tuleks mul mingi amet selgeks saada. Niisiis õppisin ma õmblejaks. Aastal 1951, olles 17-aastane, määrati mind pioneerina teenima lähedalasuvasse Thionville’i.

Tol aastal võtsin osa Pariisis toimunud kokkutulekust ning tegin avalduse misjoniteenistuseks. Ma polnud küll piisavalt vana, kuid vend Nathan Knorr ütles, et hoiab mu avalduse „hilisemaks tarvituseks”. 1952. aasta juunis sain kutse Ameerika Ühendriikides New Yorgis toimuvale Vahitorni ühingu Gileadi piiblikooli 21. kursusele.

Gilead ning elu pärast seda

Milline suurepärane kogemus! Tihti oli mul raske rääkida kuulajate ees isegi oma emakeeles. Nüüd aga pidin rääkima inglise keeles. Õpetajad siiski toetasid mind armastavalt. Üks vend pani mulle hüüdnime Kuningriigi Naeratus, mis viitas mu näole valgunud naeratusele, kui tundsin ujedust.

19. juulil 1953 toimus New Yorgis Yankee staadionil lõpuaktus ning meid koos Ida Candussoga (hiljem Seignobos) määrati teenima Pariisi. Kuulutamine heal järjel olevatele Pariisi elanikele oli hirmutav, kuid siiski õnnestus mul mitme alandliku inimesega Piiblit uurida. Ida abiellus ning kolis 1956. aastal Aafrikasse, mina aga jäin Pariisi.

1960. aastal abiellusin ma ühe vennaga Peetelist ning me teenisime eripioneeridena Chaumontis ja Vichys. Viis aastat hiljem nakatusin tuberkuloosi ja pidin pioneerteenistuse lõpetama. Tundsin end kohutavalt, kuna minu lapsepõlve eesmärk oli olla täisajalises teenistuses. Mõni aeg hiljem jättis mu abikaasa mind teise naise pärast maha. Vaimsed õed ja vennad toetasid mind noil süngetel aastatel. Samuti kandis Jehoova jätkuvalt minu koormat (Laul 68:20).

Praegu elan Prantsuse harubüroo lähedal Louviers’s Normandias. Vaatamata terviseprobleemidele olen õnnelik, et olen võinud näha Jehoova kätt oma elus. Kasvatus, mida noorelt sain, aitab mul ka praegu õiget suhtumist hoida. Vanemad õpetasid mulle, et Jehoova on reaalne Isik, keda ma saan armastada, kellega saan rääkida ning kes vastab mu palvetele. Tõepoolest, „kuidas ma tasun Jehoovale kõik tema heateod minu vastu”? (Laul 116:12.)

[Väljavõte lk 6]

„Olen õnnelik, et olen võinud näha Jehoova kätt oma elus”

[Pilt lk 5]

Kuueaastaselt gaasimaskiga

[Pilt lk 5]

16-aastasena misjonäride ja pioneeridega Luksemburgis kuulutushoogtööl

[Pilt lk 5]

Koos isa ja emaga 1953. aasta konvendil