Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kuidas leida rõõmu vallalisuse annist

Kuidas leida rõõmu vallalisuse annist

Kuidas leida rõõmu vallalisuse annist

„SIIS nad abiellusid ja elasid õnnelikult elu lõpuni.” Selliste sõnadega lõppevad paljud muinasjutud. Ka armastusfilmid ja -romaanid annavad tihti edasi sarnase mõtte – abiellumine on tee tõelise õnneni. Veelgi enam, paljud kultuurid avaldavad täiskasvanuks saanud noortele jõulist survet abielluda. „Inimesed kujundavad sinus arusaama, et tüdruku ainus eesmärk peaks olema saada mehele,” ütles Debby, kui ta oli 20. aastates. „Nende arvates algab elu pärast abiellumist.”

Vaimne inimene ei näe neid asju nii mustvalgelt. Kuigi abiellumine oli Iisraeli rahva hulgas kindlaks tavaks, räägib Piibel ka vallalistest meestest ja naistest, kes elasid väga rahuldustpakkuvat elu. Tänapäeval teevad mõned kristlased teadliku valiku mitte abielluda, samal ajal kui teised jäävad vallaliseks olude sunnil. Mis iganes põhjuseks ka poleks, on oluline teada, kuidas võib kristlane vallalisena elust täit rõõmu tunda.

Jeesus ise ei abiellunud, mis on ka arusaadav, kui arvestada talle antud ülesannet. Ta ütles oma jüngritele, et samuti mõned tema järelkäijatest ’teevad ruumi’ vallalisusele (Matt. 19:10–12, UM). Sellega rõhutas Jeesus, et kui tahame vallaspõlvega edukalt toime tulla, peame sellise eluviisi oma mõistuse ja südamega vastuvõetavaks tunnistama, sellele ’ruumi tegema’.

Kas Jeesuse nõuanne käib vaid nende kohta, kes teadlikult on valinud vallalisuse, et keskenduda täiel määral teokraatlikele ülesannetele? (1. Kor. 7:34, 35.) Mitte tingimata. Mõtle kristlase peale, kes sooviks abielluda, kuid kes praegu ei leia sobivat kaaslast. „Hiljuti tegi mu töökaaslane, kes ei ole tunnistaja, mulle ootamatult abieluettepaneku,” räägib 30. aastates vallaline õde Ana. „Tundsin end mingis mõttes meelitatuna, kuid surusin kiiresti selle tunde maha, sest tahan abielluda vaid inimesega, kes lähendab mind Jehoovaga.”

Soov abielluda „Issandas” aitab paljudel Ana-sarnastel õdedel vältida abielu uskmatuga (1. Kor. 7:39; 2. Kor. 6:14). * Austusest Jumala nõuannete vastu on nad võtnud nõuks jääda vähemalt praegu vallaliseks. Kuidas sealjuures rõõmu säilitada?

Õpi nägema positiivseid külgi

Võime leppida olukorraga, mis ei ole just kõige ideaalsem, sõltub väga palju suhtumisest. „Ma tunnen rõõmu sellest, mis mul on, ega unista sellest, mida mul pole,” ütleb 40. aastates vallaline õde Carmen. On selge, et vahel võime tunda üksildust või pettumust. Kuid teadmine, et sarnases olukorras on paljud teisedki ülemaailmsest vennaskonnast, julgustab meid pürgima kindlalt edasi. Jehoova on aidanud paljudel tulla edukalt toime vallaspõlve ning teiste raskustega (1. Peetr. 5:9, 10).

Paljud kristlikud vennad ja õed on avastanud vallalisusest positiivseid külgi. „Ma arvan, et õnne võti on võime nautida mis tahes olukorra positiivseid jooni,” ütleb 30. aastates vallaline õde Ester. Ta lisab: „Kas ma siis abiellun või mitte, igatahes usun, et kui panen Kuningriigi huvid oma elus esikohale, ei keela Jehoova mulle midagi head.” (Laul 84:12.) „Minu elu pole kujunenud küll täpselt selliseks, nagu plaanisin, kuid olen õnnelik ja kavatsen seda olla ka edaspidi.”

Piiblilised näited vallalisusest

Jefta tütrel ei olnud kavas jääda vallaliseks. Kuid isa tõotus kohustas teda teenima noorest põlvest peale pühamus. Selline ootamatu ülesanne lõi kahtlemata tema isiklikud plaanid sassi ja läks vastuollu tema loomulike tunnetega. Kui ta mõistis, et ei saa abielluda ning luua peret, leinas ta seda kaks kuud. Siiski leppis ta uue olukorraga ning teenis vabatahtlikult pühamus kogu oma ülejäänud elu. Teised Iisraeli naised kiitsid teda igal aastal tema ennastohverdava vaimu pärast (Kohtum. 11:36–40).

Mõned eunuhhid Jesaja päevil võisid tunda oma olukorra pärast pettumust. Piibel ei räägi, mis neil sellise kehalise seisundi põhjustas. Eunuhhid ei saanud olla Iisraeli koguduse täieõiguslikud liikmed, samuti ei olnud neil võimalik abielluda ja lapsi saada (5. Moos. 23:1). Siiski Jehoova mõistis nende tundeid ja kiitis neid, et nad kogu hingest kuuletuvad tema lepingule. Jehoova lubas neile anda „mälestusmärgi” ja „igavese nime” oma kojas. Teisisõnu, neil ustavatel eunuhhidel oli kindel lootus elada igavesti Jeesuse kui Messia valitsuse all. Jehoova ei unusta neid iialgi (Jes. 56:3–5).

Jeremija olukord oli väga isesugune. Pärast seda kui Jehoova oli valinud Jeremija omale prohvetiks, teatas ta, et arvestades kriitilisi aegu ning ülesande iseloomu, tuleb Jeremijal jääda vallaliseks. Jehoova ütles: „Ära võta enesele naist ja ärgu olgu sul siin paigas poegi ja tütreid!” (Jer. 16:1–4). Piibel ei too välja, milliseid tundeid sellised juhendid Jeremijas tekitasid. Küll aga kinnitab Piibel, et ta oli mees, kes tundis rõõmu Jehoova sõnast (Jer. 15:16). Aastaid hiljem, kui Jeremijal tuli üle elada kohutav 18 kuud kestev Jeruusalemma piiramine, adus ta kahtlemata, kui tark oli alluda Jehoova juhendile jääda vallaliseks (Nutul. 4:4, 10).

Võimalused oma elu rikastamiseks

Eelmainitud piiblitegelased olid vallalised, kuid tundsid rõõmu Jehoova toetusest ning süüvisid tema teenimisse. Niisamuti võib ka tänapäeval eesmärgikindel tegevus lisada sinu elule vürtsi. Piibel ennustas ette, et naistest, kes kuulutavad head sõnumit, saab suur vägi (Laul 68:12, UM). Nende hulgas on ka tuhandeid vallalisi õdesid. Teenistuses vilja kandes on paljud kogenud õnnistusi vaimsete poegade ja tütarde näol (Mark. 10:29, 30; 1. Tess. 2:7, 8).

„Pioneeritöö annab mu elule suuna,” selgitab 14 aastat selles töös osalenud Loli. „Vallalise õena elan ma toimekat, aktiivset elu ning see aitab mul vältida üksildust. Iga päeva lõpus tunnen rahuldust, kuna näen, et minu teenistus tõesti aitab paljusid. See valmistab mulle suurt rõõmu.”

Paljudel õdedel on olnud võimalus õppida selgeks uus keel ning laiendada oma teenistust, kuulutades võõrkeelt kõnelevatele inimestele. „Elan linnas, kus on tuhandeid võõramaalasi,” märgib varemmainitud Ana. Ta naudib kuulutamist prantsuse keelt rääkivatele inimestele. „Paljudega suhtlemist võimaldava võõrkeele õppimine on avanud mulle uue tegevuspõllu ning muutnud kuulutustöö väga põnevaks.”

Kuna vallalistel on tihti vähem perekondlikke kohustusi, on paljud neist seda olukorda ära kasutanud, et teenida suurema vajadusega piirkonnas. „Ma olen veendunud, et mida rohkem Jehoova teenistuses osaleda, seda lihtsam on leida lähedasi sõpru ning tunda end armastatuna,” ütleb 30. aastates vallaline õde Lidiana, kes on teeninud suurema vajadusega maades. „Olen saanud heaks sõbraks paljude eri rahvusest ja erineva taustaga inimestega ning see on mu elu suuresti rikastanud.”

Piibel räägib evangelist Filippusest, kellel oli neli vallalist tütart, kes ennustasid (Ap. t. 21:8, 9). Nad olid kindlasti sama innukad kui nende isa. Kas ehk kasutasid nad ennustamisandi, et tuua kasu teistele kristlastele Kaisareas? (1. Kor. 14:1, 3.) Tänapäeval ehitavad samuti paljud vallalised õed kogudust üles oma kohaloleku ja osalemisega kristlikel koosolekutel.

Lüüdiat, kristlikku õde Filipist, kiidetakse Piiblis tema külalislahkuse pärast (Ap. t. 16:14, 15, 40). Lüüdia, kes oli tõenäoliselt vallaline või lesk, oli heldekäeline ning see avas talle võimaluse tunda rõõmu reisivate ülevaatajate, näiteks Pauluse, Siilase ja Luuka meeldivast seltsingust. Sellise vaimu ilmutamine toob sarnaseid õnnistusi ka tänapäeval.

Kuidas rahuldada vajadust olla armastatud

Peale selle, et meie elu on täidetud eesmärgikindla tegevusega, vajame kõik ka armastust ja kiindumust. Kuidas saab üksik inimene selle vajaduse rahuldada? Esiteks on Jehoova alati see, kes meid armastab, meile jõudu annab ning meid kuulab. Kuigi kuningas Taavet tundis end vahetevahel „üksildase ja viletsana”, teadis ta, et võib alati abi saamiseks Jehoova poole pöörduda (Laul 25:16; 55:23). Ta kirjutas: „Kui ka mu oma isa ja ema mind hülgaksid, korjaks Jehoova mu üles” (Laul 27:10, UM). Jumal kutsub kõiki oma teenijaid tulema tema ligi, saama temaga lähedasteks sõpradeks (Laul 25:14; Jak. 2:23; 4:8).

Veelgi enam, ülemaailmsest vennaskonnast võime leida endale vaimseid isasid, emasid, vendi ja õdesid, kelle armastus rikastab meie elu (Matt. 19:29; 1. Peetr. 2:17). Paljud vallalised kristlased tunnevad suurt rahuldust, kui järgivad Tabiita eeskuju, kes „oli rikas häist tegudest ja armastusandidest” (Ap. t. 9:36, 39). „Kuhu ma ka ei läheks, alati otsin kogudusest tõelisi sõpru, kes mind armastavad ja toetavad rõhutuse hetkedel,” selgitab Loli. „Et sellist sõprussuhet tugevdada, püüan ise teiste vastu armastust ja huvi üles näidata. Olen teeninud kaheksas koguduses ning leidnud alati tõelisi sõpru. Sageli pole nad minuvanused õed – mõnikord on nendeks vanaemad või teismelised.” Igas koguduses on neid, kes vajavad armastust ja seltsi. Võime neid väga palju aidata, kui näitame nende vastu üles siirast huvi. Nii tehes rahuldame ka iseenda vajadust armastada ja olla armastatud (Luuka 6:38).

Jumal ei unusta

Piibel näitab, et kõik kristlased peavad praegustel rasketel aegadel mingeid ohvreid tooma (1. Kor. 7:29–31). Need, kes jäävad vallaliseks oma kindla otsuse tõttu kuuletuda jumalikule käsule abielluda vaid Issandas, on kahtlemata erilise austuse ja tähelepanu väärilised (Matt. 19:12). Selline kiiduväärt ohver aga ei tähenda, et nad ei saa elu täiel rinnal nautida.

„Elan rahuldustpakkuvat elu, mis tuleneb minu suhetest Jehoovaga ja tema teenimisest,” märgib Lidiana. „Tean abieluinimesi, kes on õnnelikud, kuid ka neid, kes seda ei ole. Selline elu tõsiasi veenab mind, et õnn ei sõltu sellest, kas ma tulevikus abiellun või mitte.” Nagu Jeesus välja tõi, sõltub õnn peamiselt andmisest ja teiste teenimisest, ning seda saavad teha kõik kristlased (Joh. 13:14–17; Ap. t. 20:35).

Kahtlemata on meie suurimaks rõõmuallikaks teadmine, et ükskõik milliseid ohvreid me ka Jehoova tahte täitmise nimel ei tooks, õnnistab ta meid selle eest. Piibel kinnitab meile: „Jumal ei ole ülekohtune, et ta unustaks ära teie teod ja armastuse, mida olete osutanud tema nimele” (Heebr. 6:10).

[Allmärkus]

^ lõik 6 Kuigi me viitame selles artiklis peamiselt kristlikele õdedele, käivad antud põhimõtted ka vendade kohta.

[Väljavõte lk 25]

„Ma tunnen rõõmu sellest, mis mul on, ega unista sellest, mida mul pole” (Carmen)

[Pilt lk 26]

Loli ja Lidiana teenivad rõõmuga suurema vajadusega territooriumil

[Pilt lk 27]

Jumal kutsub kõiki oma teenijaid tulema tema ligi