Miks ja kuidas delegeerida?

DELEGEERIMISEL on pikem ajalugu kui planeedil Maa. Jehoova lõi oma ainusündinud Poja ning rakendas seejärel teda universumi loomisel kui „meistertöölist” (UM) (Õpet. 8:22, 23, 30; Joh. 1:3). Kui Jumal lõi esimese inimpaari, ütles ta neile: „Täitke maa ja alistage see enestele” (1. Moos. 1:28). Looja andis inimestele ülesande laiendada Eedeni paradiisi, et see kataks kogu maakera. Jah, juba algusest peale on delegeerimine olnud Jehoova organisatsiooni iseloomustavaks jooneks.

Mida delegeerimine tähendab? Miks peaksid kristlikud kogudusevanemad õppima teatud ülesandeid koguduses delegeerima? Ja mil moel nad seda teha saavad?

Mis on delegeerimine?

Delegeerimine tähendab millegi usaldamist teise hoolde, kellegi määramist enda esindajaks ning õiguse edasiandmist.

Kristlaselt, kellele on koguduses antud ülesanne, oodatakse ülesande täitmist, talle ülesande andnu teavitamist ülesande täitmise kulust ja tavaliselt ka temaga nõupidamist. Ent põhilist vastutust kannab ametissenimetatud vend, kes ülesande on delegeerinud. Tal on tarvis jälgida ülesande  täitmise kulgu ning anda vajadusel nõu. Siiski võib tekkida küsimus, miks üldse delegeerida, kui ülesandega on võimalik ka ise hakkama saada.

Miks delegeerida?

Mõelgem sellele, et Jehoova lõi oma ainusündinud Poja ja andis talle ülesandeks osaleda kogu ülejäänu loomisel. Jah, „tema läbi on loodud kõik, mis on taevastes ja mis on maa peal, mis nähtav ja nähtamatu” (Kol. 1:16). Looja oleks võinud teha kõik ise, ent siiski soovis ta, et ka tema Poeg võiks tunda rõõmu tulemusrikka töö üle (Õpet. 8:31). See aitas Pojal Jumala omadusi rohkem tundma õppida. Mõnes mõttes kasutas Isa võimalust anda oma ainusündinud Pojale väljaõpet.

Maa peal olles jäljendas Jeesus Kristus vastutuse delegeerimises oma Isa. Ta andis jüngritele järkjärgulist väljaõpet ning saatis 12 apostlit ja hiljem veel 70 jüngrit enese eele kuulutustööga algust tegema (Luuka 9:1–6; 10:1–7). Kui Jeesus ise hiljem nendesse paikadesse läks, oli talle hea alus edasiseks kuulutamiseks juba rajatud. Enne kui Jeesus taevasse läks, delegeeris ta väljaõpet saanud jüngritele veelgi olulisemaid ülesandeid, sealhulgas ülemaailmse kuulutustöö tegemise (Matt. 24:45–47; Ap. t. 1:8).

Delegeerimine ja väljaõppe andmine said kristliku koguduse iseloomustavateks joonteks. Apostel Paulus ütles Timoteosele: „See anna ustavate inimeste kätte, kes on osavad õpetama ka teisi” (2. Tim. 2:2). Jah, vilunutel tuleks õpetada kogenematuid, kes saavad hiljem omakorda teisi õpetada.

Kui kogudusevanem delegeerib muist talle määratud ülesannetest teistele, saab ta sel viisil jagada nendega õpetus- ja karjasetööst tulenevat rõõmu. Kuna kogudusevanemad mõistavad, et inimvõimed on piiratud, on neil veelgi enam põhjust paluda koguduse ülesannete täitmisel teiste abi. Piiblis öeldakse: „Alandlikel on tarkus” (Õpet. 11:2). Alandlikkuse juurde kuulub ka teadlikkus oma piiridest. Kui püüda kõike ise teha, ollakse peagi kurnatud ning kulutanud tarbetult aega, mida oleks võinud hoopis perele pühendada. Seega on tõesti tark jagada oma vastutuse koormat. Näitena võiks tuua venna, kes on vanematekogu koordineerija. Ta võib paluda teistel kogudusevanematel revideerida koguduse arveid. Aruandeid läbi vaadates saavad need kogudusevanemad end koguduse rahalise seisuga kurssi viia.

Samal ajal kui delegeerimine avab teistele võimaluse omandada vajalikke oskusi ja kogemusi, saab ka vend, kes ülesandeid delegeerib, jälgida, millised võimed on nendel, kellele ta ülesande on andnud. Seega saavad vanemad koguduses sobivaid ülesandeid delegeerides ’katsuda läbi’ potentsiaalseid teenistusabilisi (1. Tim. 3:10).

Lõpuks võiks märkida, et kogudusevanemad näitavad ülesandeid delegeerides teiste vastu üles usaldust. Paulus andis misjoniteenistuses Timoteosele väljaõpet koos temaga töötades. Nende vahel tekkis lähedane side. Paulus nimetas Timoteost „tõeliseks pojaks usus” (1. Tim. 1:2). Samamoodi tekkis ka Jehoova ja Jeesuse vahel tugev side, kui nad koos loomistööga tegelesid. Kogudusevanemad saavad rajada lähedasi sõprussuhteid, kui usaldavad oma ülesandeid teistele.

 Miks mõned kõhklevad?

Kuigi kogudusevanemad teavad, mis plussid on delegeerimisel, leiavad mõned, et seda on raske teha, kuna neile tundub, et sellega loobuvad nad osast oma autoriteedist. Nad võivad mõelda, et neil tuleb endal kogu aeg nii-öelda tüüri juures olla. Ent tuleta meelde, et Jeesus andis enne taevasse minekut oma jüngritele väga vastutusrikka ülesande, teades seejuures, et nemad saadavad palju rohkem korda kui tema ise (Matt. 28:19, 20; Joh. 14:12).

Võib-olla delegeerisid mõned kogudusevanemad varem oma ülesandeid teistele, kuid see ei toonud oodatud tulemusi. Seetõttu võivad nad arvata, et saavad ise oma ülesandega paremini ja kiiremini hakkama. Ent mõtle Pauluse eeskujule. Ta teadis, mis kasu on delegeerimisest, kuid samas ta mõistis, et tema õpilased ei pruugi teha kõike ootuspäraselt. Oma esimesel misjonireisil andis Paulus väljaõpet noorele reisikaaslasele Markusele. Paulusele valmistas suurt pettumust see, kui Markus loobus oma ülesandest ning läks tagasi koju (Ap. t. 13:13; 15:37, 38). Sellegipoolest ei lõpetanud Paulus teistele väljaõppe andmist. Nagu juba varem mainitud, kutsus ta oma reisikaaslaseks noore kristlase Timoteose. Kui Timoteos oli kõlblik kandma suuremat vastutust, jättis Paulus ta Efesosse ning andis talle õiguse määrata ametisse koguduse ülevaatajaid ja teenistusabilisi (1. Tim. 1:3; 3:1–10, 12, 13; 5:22).

Nii ei tohiks ka tänapäeva kogudusevanemad loobuda vendadele väljaõppe andmisest lihtsalt sellepärast, et üks neist ei vasta ehk ootustele. On tark ja tähtis õppida teisi usaldama ja anda neile väljaõpet. Ent mida tuleks kogudusevanematel meeles pidada, kui nad oma ülesandeid delegeerivad?

Kuidas delegeerida

Kohustuste delegeerimisel mõtle, kas need vennad, kellele sa kavatsed mingi ülesande anda, on selleks kõlblikud. Kui Jeruusalemmas tuli hoolitseda igapäevase toidu jagamise eest, valisid apostlid selle ülesande täitmiseks seitse meest, kes olid täis „Vaimu ja tarkust” (Ap. t. 6:3). Kui sa palud isikult, keda sa ei tea usaldada, mingi ülesande täitmist, võib ta selle lihtsalt tegemata jätta. Seega delegeeri kõigepealt väikseid ülesandeid. Kui inimene tõendab oma usaldusväärsust, võib ta olla suuteline kandma suuremat vastutust.

See aga pole veel kõik. Inimesed ja võimed on erinevad. Kõigil pole ka ühepalju kogemusi. Sõbralik vend võib hästi sobida teenindajaks, ent vend, kes on täpne ja järjekindel, võib olla suureks abiks koguduse sekretärile. Õele, kellel on kunstiannet, võib usaldada lilleseaded mälestusõhtu tarvis.

Kui delegeerid kellelegi ülesandeid, siis selgita, mida täpselt on tarvis teha. Enne kui Ristija Johannes saatis sõnumitoojad Jeesuse juurde, selgitas ta neile, mida ta tahab teada saada ja kuidas küsimus esitada (Luuka 7:18–20). Seevastu, kui Jeesus andis oma jüngritele juhendi koguda kokku ime läbi saadud toidu ülejäägid, jättis ta üksikasjad  nende hooleks (Joh. 6:12, 13). Palju sõltub ülesandest ja abistaja võimetest. Nii see, kes delegeerib, kui ka see, kellel palutakse mingi ülesanne täita, peaksid selgelt mõistma, millist lõpptulemust neilt oodatakse ja kui sageli peaks delegeerijale töö edenemisest aru andma. Mõlemad peaksid teadma, kui palju võib ülesande täitja toimida oma äranägemise järgi. Kui ülesanne tuleb teha kindlaks tähtajaks, on palju motiveerivam, kui sobiv tähtpäev üheskoos kokku lepitakse.

Inimesele, kellele ülesanne määratakse, peaks andma ka vastavalt vajadusele raha, vahendeid ning abi. Abiks võib olla ka see, kui ülesande määramisest antakse teada teistelegi. Kui Jeesus andis Peetrusele „taevariigi võtmed”, tegi ta seda teiste jüngrite juuresolekul (Matt. 16:13–19). Nii võib mõnel puhul olla hea anda ka kogudusele teada, kes on konkreetse ülesande eest vastutav.

Samuti on tarvis olla ettevaatlik. Kui püüad ikkagi ise tegeleda tööga, mille oled kellelegi teisele delegeerinud, võib ta tunda, et sa tegelikult ei usalda teda. On tõsi, et mõnikord ei pruugi tulemus olla täpselt selline, nagu sa oled oodanud. Ent kui vennale, kellele on usaldatud ülesanne, on jäetud mingil määral tegevusruumi, võib ta tõenäoliselt saada juurde enesekindlust ja kogemusi. Loomulikult ei tähenda see seda, et ülesande täitmise vastu ei peaks üldse huvi tundma. Kuigi Jehoova lubas oma Pojal teha loomistöös oma osa, oli ta ka ise kogu selle tööga seotud. Ta ütles Meistertöölisele: „Tehkem inimesed oma näo järgi” (1. Moos. 1:26, meie kursiiv). Seega toeta tehtavat tööd oma sõnade ja tegudega ning kiida abilist pingutuste eest. Talle võib abiks olla see, kui vaatate saavutatu põgusalt koos üle. Kui tööd pole tehtud nagu kord ja kohus, ära kõhkle pakkuda täiendavat nõu või abi. Pea meeles: tulemuste eest vastutad lõplikult sina kui delegeerija (Luuka 12:48).

Paljusid on aidanud see, kui neile on delegeerinud ülesandeid kogudusevanemad, kes on neist siiralt huvitatud. Tõepoolest, kõigil kogudusevanematel tuleb Jehoovat eeskujuks võttes õppida, miks ja kuidas delegeerida.

[Kast lk 29]

DELEGEERIDES

• saad jagada saavutustest tulenevat rõõmu

• saad rohkem korda saata

• saad näidata tarkust ja alandlikkust

• saad anda teistele väljaõpet

• saad tõendada oma usaldust teiste vastu

[Kast lk 30]

KUIDAS DELEGEERIDA

• Vali ülesandeks sobivad inimesed

• Selgita korralikult ja suhtle

• Täpsusta, milline peaks olema lõpptulemus

• Varusta abiline ülesande täitmiseks vajalikuga

• Tunne ülesande täitmise vastu huvi ja väljenda oma usaldust

• Ole valmis kandma lõplikku vastutust

[Pildid lk 31]

Delegeerimine tähendab nii ülesande määramist kui ka selle täitmise jälgimist