Kas sa järgid armastuse „teed, mis on üle kõige”?

„JUMAL on armastus.” Need apostel Johannese sõnad näitavad, milline on Jumala peamine omadus (1. Joh. 4:8). Vaid seetõttu, et Jumal on inimkonda armastanud, võivad meil olla temaga lähedased isiklikud suhted. Mismoodi Jumala armastus meid veel puudutab? On üks ütlus: „See, mida me armastame, kujundab ja vormib meid.” Nii see on. Kuid on tõsi, et meid kujundab ja vormib ka see, keda me armastame ja kes meid armastab. Kuna me oleme loodud Jumala näo järgi, võime peegeldada oma elus Jumala armastust (1. Moos. 1:27). Sellepärast apostel Johannes kirjutaski, et me armastame Jumalat, „sest tema on meid enne armastanud” (1. Joh. 4:19).

Neli sõna armastuse kirjeldamiseks

Apostel Paulus nimetas armastust „teeks, mis on üle kõige” (1. Kor. 12:31). Miks ta armastuse kohta nõnda ütles? Missugust armastust Paulus silmas pidas? Et seda teada saada, võtkem sõna „armastus” luubi alla.

Vanadel kreeklastel oli armastuse kirjeldamiseks neli põhisõna – stor·geʹ, eʹros, phi·liʹa ja a·gaʹpe – mida kasutati eri kujul. A·gaʹpe on sõna, millega kirjeldatakse Jumalat, kes „on armastus”. * Selle armastuse kohta ütleb professor William Barclay väljaandes „New Testament Words”: „Agapē on seotud mõistusega: see ei ole lihtsalt mingi tunne, mis tekib käskimatult meie südames; see on põhimõte, mille järgi me vabatahtlikult elame. Agapē on väga tihedalt seotud tahtega.” Selles kontekstis on a·gaʹpe põhimõttest juhinduv armastus, millega kaasneb sageli jõuline tunne. Kuna põhimõtteid on nii häid kui ka halbu, on selge, et kristlased peaksid juhinduma headest, Jehoova Jumala kehtestatud põhimõtetest, mis on kirjas Piiblis. Kui võrdleme seda, mida Piibel ütleb a·gaʹpe ja teiste armastust tähistavate sõnade kohta, mõistame paremini, millist armastust peaksime meie ilmutama.

Armastus pereliikmete vahel

On tore kuuluda sooja ja lähedasse perekonda. Stor·geʹ on kreekakeelne sõna, mis sageli viitab loomulikule kiindumusele pereliikmete  vahel. Kristlased püüavad osutada oma pereliikmetele armastust. Paulus ennustas, et viimseil päevil on inimesed üldiselt „ilma loomupärase kiindumuseta” (2. Tim. 3:1, 3, UM). *

Tänapäeva maailmas kahjuks napib sellist loomupärast armastust, mis peaks valitsema pereliikmete vahel. Miks teevad nii paljud ootamatult lapseootele jäänud emad aborti? Miks ei hoolita paljudes peredes elatanud vanematest? Miks kasvab lahutuste arv peadpööritava kiirusega? Vastus peitubki selles, et pole loomupärast kiindumust.

Peale selle annab Piibel teada, et „süda on petlikum kui kõik muu” (Jer. 17:9, P 1997). Pereliikmetevaheline armastus on seotud meie südame ja tunnetega. On huvitav, et Paulus kasutas aga sõna a·gaʹpe, kui ta rääkis armastusest, mis mehel peaks olema oma naise vastu. Paulus võrdles seda armastusega, mis Kristusel on koguduse vastu (Efesl. 5:28, 29). Sellise armastuse aluseks on perekonna alusepanija Jehoova põhimõtted.

Tõeline armastus pereliikmete vastu ajendab meid hoolima elatanud vanematest ja võtma enda õlule vastutust kasvatada lapsi. Samuti ajendab see vanemaid vajaduse korral lapsi distsiplineerima ning mitte muutuma härdameelseks, sest muidu võidakse lubada lastel peaaegu kõike teha (Efesl. 6:1–4).

Romantiline armastus ja Piibli põhimõtted

Abikaasadevaheline füüsiline armastus on tõesti Jumala kingitus (Õpet. 5:15–17). Kuid romantilisele armastusele viitavat sõna eʹros piiblikirjutajad ei kasuta. Miks? Aastaid tagasi kommenteeriti seda „Vahitornis” järgmiselt: „Näib, et praegusajal teeb terve maailm sama vea, mida tegid vanad kreeklased. Eros oli neile jumalaks, nad kummardasid tema altari ette ja tõid talle ohvreid. ... Kuid ajalugu on näidanud, et seksuaalse armastuse kummardamise tagajärjeks on vaid allakäik, liiderlikkus ja lahkuminek. Vahest seetõttu piiblikirjutajad ei kasutanudki seda sõna.” Et võiksime vältida suhteid, mis põhinevad puhtalt füüsilisel veetlusel, tuleb romantilisi tundeid taltsutada Piibli põhimõtete abil. Niisiis, küsi endalt: „Kas minu romantilisi tundeid tasakaalustab tõeline armastus oma abikaasa vastu?”

 „Nooruse õitseajal”, kui seksuaaltung on sageli eriti tugev, jäävad noored, kes hoiavad kinni Piibli põhimõtetest, moraalselt puhtaks (1. Kor. 7:36, UM; Kol. 3:5). Me peame abielu Jumala pühaks kingituseks. Jeesus lausus abielupaaride kohta: „Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda inimene ärgu lahutagu!” (Matt. 19:6). Selle asemel et jääda kokku vaid seniks, kuni ollakse teineteise jaoks kütkestavad, suhtume meie abiellu kui millessegi püsivasse. Abieluprobleemide kerkides me ei otsi kerget väljapääsu, vaid püüame esile tuua jumalakartlikke omadusi, et teha pereelu õnnelikuks. Niisugused pingutused toovad kestva õnne (Efesl. 5:33; Heebr. 13:4).

Armastus sõprade vahel

Mis oleks elu ilma sõpradeta! Piibli õpetussõna ütleb: „Mõni sõber on ustavam kui vend!” (Õpet. 18:24). Jehoova tahab, et meil oleksid tõelised sõbrad. Taavet ja Joonatan olid lähedased sõbrad, nagu me hästi teame (1. Saam. 18:1). Piibel ütleb, et „Jeesus armastas” apostel Johannest (Joh. 20:2). Kreeka sõna, mis tähistab kiindumust või sõprust, on phi·liʹa. Pole üldsegi vale omada koguduses lähedast sõpra. Kuid kirjakohas 2. Peetruse 1:7 innustatakse meid lisama vennaarmastusele (phi·la·del·phiʹa, liitsõna kreekakeelsetest sõnadest phiʹlos ehk „sõber” ja a·del·phosʹ ehk „vend”) armastust (a·gaʹpe). Selleks et tunda rõõmu kestvatest sõprussuhetest, tuleb seda nõu kuulda võtta. Meil oleks hea endalt küsida: „Kas minu sõprust tasakaalustavad Piibli põhimõtted?”

Tänu Jumala Sõnale ei kohtle me sõpru erapoolikult. Meil pole kahesugust mõõdupuud: võrdlemisi paindlikku mõõdupuud sõprade jaoks ja teist, jäigemat nende jaoks, kes meie sõpruskonda ei kuulu. Lisaks me ei püüa lipitsemisega sõpru võita. Mis kõige tähtsam, Piibli põhimõtete järgimine annab meile vahetegemisvõime, et oskaksime sõpru hästi valida ega laseks ’halval seltskonnal rikkuda häid kombeid’ (1. Kor. 15:33, P 1997).

Ainulaadne armastusside!

Kristlasi ühendav armastusside on tõesti ainulaadne! Apostel Paulus kirjutas: „Armastus ärgu olgu silmakirjalik. ... Olge vennaarmastuse poolest hellasüdamelised üksteise vastu” (Rooml. 12:9, 10). Tõesti, kristlastevaheline armastus (a·gaʹpe) ei ole silmakirjalik. Niisugune armastus ei piirdu tundega, mis meie südant täidab, vaid selle juured peituvad sügavalt Piibli põhimõtetes. Kuid Paulus rääkis ka „vennaarmastusest” (phi·la·del·phiʹa) ja „hellasüdamelisusest” (phi·loʹstor·gos, liitsõna sõnadest phiʹlos ja stor·geʹ). „Vennaarmastus” on ühe õpetlase sõnul „südamlik armastus, mida iseloomustab lahkus, osavõtlikkus, abivalmidus”. Koos a·gaʹpe’ga edendab see Jehoova teenijate hulgas lähedast sõprust (1. Tess. 4:9, 10). Teine väljend, mida on tõlgitud vastega „hellasüdamelisus”, esineb Piiblis vaid üks kord ja viitab lähedastele soojadele suhetele, nagu on näiteks pere ringis.

Tõelisi kristlasi ühendava sideme moodustavad pereliikmetevaheline armastus ja tõeliste sõprade vaheline armastus, kusjuures kõiki suhteid juhib armastus, mille aluseks on Piibli põhimõtted. Kristlik kogudus pole mõni klubi või ilmalik organisatsioon, vaid ühte hoidev perekond, kes teenib ühtselt Jehoova Jumalat. Me nimetame usukaaslasi vendadeks ja õdedeks ning just need nad meile ongi. Nad kuuluvad meie vaimsesse perre, me armastame neid kui sõpru ja juhindume nendega suheldes alati Piibli põhimõtetest. Andkem kõik oma osa, et tugevdada armastuse sidet, mis ühendab tõelist kristlikku kogudust ja on selle tundemärgiks (Joh. 13:35).

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 12]

Mida sina teed, et tugevdada meid ühendavat armastusesidet?