Kui sind on solvatud

KÄTTEMAKS on magus, öeldakse sageli. On ju loomulik tunda meelepaha, kui meid on solvatud või haavatud. Meie sünnipärane õiglustunne nõuab, et ülekohus saaks karistatud. Küsimus on aga, kuidas?

Loomulikult on pahameeleks erinevaid põhjuseid, nipsakast nähvamisest ja halvustamisest sõimamise, füüsilise ründamise, röövimise ja muu taoliseni. Mida sa tunned, kui sind on mõnel säärasel viisil koheldud? Paljude inimeste reaktsioon tänapäeval paistab olevat: „Nad veel maksavad selle eest, mis nad mulle tegid!”

Ameerika Ühendriikides on paljud põhikooli viimaste klasside õpilased esitanud õpetajate vastu valesüüdistusi, et neile korralekutsumise eest kätte maksta. Brenda Mitchell New Orleansi õpetajate ühendusest sõnab: „Kui juba süüdistus on esitatud, on õpetaja maine rikutud.” Isegi kui hiljem tõestatakse, et süüdistus on vale, ei saa häbiplekki maha pesta.

Tööpaikades maksab järjest enam rahulolematuid alluvaid oma ülemustele kätte sellega, et rikub või kustutab firma arvutivõrgust tähtsat informatsiooni. Teised varastavad firma saladusi ning müüvad neid või annavad niisama ära. Lisaks elektrooniliste failide vargusele „on töötajatel tavaks kätte maksta sellega, et lihtsalt varastavad töökohalt asju”, annab teada „The New York Times”. Töötajate kättemaksu vastu võitlemiseks palkavad paljud firmad turvatöötajaid, kes valvavad vallandatud töötajat, kui see töölaua oma asjadest tühjaks teeb, ning saadavad ta siis firma valdustest välja.

Kaugelt enam on aga levinud kättemaks oma kõige lähedasematele sõpradele, kaaslastele ja pereliikmetele. Kui riivata kellegi tundeid järskude sõnade või mõtlematu käitumisega, võib see sageli viia samaga tasumiseni. Kui sõber räägib sinuga karmil toonil, kas nähvad talle vastu? Kui pereliige ärritab sind mingil moel, kas haud talle kättemaksu? Kui kerge on küll nii toimida, kui solvaja on mõni lähedane inimene!

 Kättemaksu kurvad tagajärjed

Kättemaksule tõukab inimesi sageli soov vaigistada solvamisest tulenevat hingevalu. Näiteks räägib Piibel, et kui heebrea patriarhi Jaakobi pojad said teada, et kaananlane Sekem vägistas nende õe Diina, olid nad sellest äärmiselt „nördinud ja nende viha süttis väga põlema” (1. Moosese 34:1–7). Et tasuda kätte õe kuritarvitamise eest, sepitsesid kaks Jaakobi poega vandenõu Sekemi ja tema kodakondsete vastu. Siimeon ja Leevi sisenesid kavalusega kaananlaste linna ja tapsid kõik meesterahvad, ka Sekemi (1. Moosese 34:13–27).

Kas selline veresaun lahendas olukorra? Kui Jaakob kuulis oma poegade teost, noomis ta neid, öeldes: „Te saadate mind õnnetusse, sellepärast et te mind olete teinud vihatavaks maa elanike [hulgas], ... kui nad kogunevad mu vastu, siis nad löövad mind ja me hukkume, niihästi mina kui mu pere!” (1. Moosese 34:30). Kättemaks ei toonud lahendust, vaid tegi olukorra hullemaks. Jaakobi perekonda ähvardas vihaste naabrite vasturünnak. Ilmselt just sel põhjusel andiski Jumal Jaakobile nõu kolida oma perega Peeteli piirkonda (1. Moosese 35:1, 5).

Diina vägistamisega seotud sündmused annavad tähtsa õppetunni. Kättemaks viib sageli omakorda kättemaksuni ning sellest nõiaringist on raske välja pääseda. Nagu ütleb saksa vanasõna: kättemaks ei jää tulemata.

Kättemaksuring

Kättemaksumõtete haudumine laastab tegelikult meid ennast. Üks raamat täheldab: „Raev hävitab sind. Kui vaevad oma pead varasemate valusate läbielamustega, nead südames sind haavanud inimesi ja haud neile kättemaksu, neelab see nii sinu aega kui ka energiat.” („Forgiveness–How to Make Peace With Your Past and Get On With Your Life”.) Piibel ütleb värvikalt, et „kadedus on otsekui mädanik luudes” (Õpetussõnad 14:30).

Tõepoolest, kuidas saab inimene olla  rõõmus, kui tema sees pulbitsevad viha ja teised negatiivsed tunded? Üks kommentaator märkis: „Kui mõtled, et kättemaks on magus, siis vaata õige nende nägusid, kes on aastaid haudunud kellelegi kättemaksu.”

Mõelgem, mis on juhtunud paljudes paikades üle maailma, kus etnilised ja usulised pinged on üles kruvitud. Sageli põhjustab üks tapmine teise, mis päästab valla lõppematu vihkamise ja tapmise ahela. Näiteks kui ühe terrorirünnaku pommiplahvatuses hukkus 18 noort, karjus üks leinav naine: „Me tasume neile tuhandekordselt kätte!” Nõndaviisi julmus vaid kasvab ning konflikti tõmmatakse järjest rohkem inimesi.

„Silm silma vastu”

Mõned õigustavad oma kättemaksuhimu Piibliga, tsiteerides kirjakohta „silm silma vastu, hammas hamba vastu” (3. Moosese 24:20). Pealtnäha võib näida, et seadus „silm silma vastu” õhutab tõesti kättemaksu. Tegelikult aga oli selle eesmärgiks just mõttetut kättemaksu ära hoida. Kuidas nii?

Kui iisraellane ründas teist iisraellast ja torkas tema silma välja, nõudis Seadus õiglast karistust. See aga ei tähendanud, et ohver võis ründajat või mõnd tema pereliiget ise karistada. Seadus nõudis, et ta viiks asja selleks volitatud võimuesindajate – ametisse määratud kohtunike ette, et see saaks õigel viisil lahendatud. Teadmine, et tahtlik kuri- või vägivallateo toimepanija saab samal moel karistada, oli võimas hirmutusvahend. Kuid asjaga oli seotud veel midagi.

Enne eelmainitud karistusseaduse teatamist ütles Jehoova Jumal Iisraeli rahvale Moosese kaudu: „Ära vihka südames oma venda! ... Ära tasu kätte ja ära pea viha” (3. Moosese 19:17, 18). Jah, seadust „silm silma vastu, hammas hamba vastu” tuleks vaadata osana kogu seaduselepingust, mille sai Jeesuse sõnul kokku võtta kahe käsuga: „sa pead armastama Jehoovat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega” ja „sa pead armastama oma ligimest nagu iseennast” (Matteuse 22:37–40). Kuidas siis peaksid tõsikristlased ülekohut kannatades reageerima?

Ole rahumeelne

Piibel kirjeldab Jehoovat kui „rahu Jumalat” ja õhutab tema teenijaid ’otsima rahu ja taotlema seda’ (Heebrealastele 13:20; 1. Peetruse 3:11). Kas see aga toimib?

Oma maise teenistuse ajal koges Jeesus väga halba kohtlemist: vaenlased sülitasid tema peale, piitsutasid teda, kiusasid teda taga, lähedane kaaslane reetis ta ning mõned tema järelkäijad hülgasid ta (Matteuse 26:48–50; 27:27–31). Kuidas Jeesus sellele kõigele reageeris? Apostel Peetrus kirjutas: „Kui teda sõimati, ei sõimanud ta vastu. Kui ta kannatas, ei hakanud ta ähvardama, vaid usaldas end selle hoolde, kes mõistab kohut õiglaselt” (1. Peetruse 2:23).

Peetrus selgitas: „Kristus ise kannatas teie eest ja jättis teile eeskuju, et te käiksite  hoolsalt tema jälgedes” (1. Peetruse 2:21). Jah, kristlasi õhutatakse jäljendama Jeesust, ning seda ka selles, kuidas ta talus ülekohut. Jeesus ütles oma mäejutluses: „Armastage jätkuvalt oma vaenlasi ja palvetage aina nende eest, kes teid taga kiusavad, et te osutuksite oma taevase Isa poegadeks” (Matteuse 5:44, 45).

Kuidas käituvad need, kes jäljendavad Kristuse armastust, kui neid koheldakse vääralt või neile lihtsalt tundub nii? Õpetussõnad 19:11 ütleb: „Arukus teeb inimese pikameelseks ja temale on auks üleastumine andeks anda!” Nad võtavad südamesse ka manitsuse: „Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri ära heaga!” (Roomlastele 12:21). Milline kontrast kättemaksuhimulisele maailmale! Tõeline kristlik armastus aitab meil kättemaksuhimust üle saada ja „üleastumise andeks anda”, sest armastus „ei pea arvet halva kohta” (1. Korintlastele 13:5).

Kas meil tuleb siis vaguralt leppida nii kuriteo ohvriks langemise kui ka muude ähvardustega? Sugugi mitte! Kui Paulus ütles „võida sina kuri ära heaga”, ei mõelnud ta, et kristlased peaksid märtrit mängima. Kui meid rünnatakse, on meil täielik õigus end kaitsta. Kui sinu elu või omand on ohus, võid näiteks helistada politseisse. Kui tööl või koolis kerkib kellegagi probleeme, siis võime abi saamiseks võimuesindajate poole pöörduda (Roomlastele 13:3, 4).

Siiski on hea meeles pidada, et selles maailmas polegi võimalik õiglust jalule seada. Tegelikult on paljud terve elu õiglust asjata otsinud ja lõpuks lootuste luhtudes vaid kibestunud.

Saatanale meeldiks näha inimesi kättemaksuhimust ja vihast põlemas (1. Johannese 3:7, 8). Sellepärast tasub meeles pidada Piibli sõnu: „Ärge makske ise kätte, armsad, vaid jätke ruumi vihale, sest on kirjutatud: „Kättemaks on minu päralt; mina tasun kätte, ütleb Jehoova”” (Roomlastele 12:19). Jättes asja Jehoova hoolde, säästame end südamevalu, viha ja vägivalla eest (Õpetussõnad 3:3–6).

[Väljavõte lk 26]

„Sa pead armastama Jehoovat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega” ja „sa pead armastama oma ligimest nagu iseennast”

[Pildid lk 27]

Armastus „ei pea arvet halva kohta” (1. Korintlastele 13:5)