Vatikani käsikiri. Miks see on aare?

VATIKAN on täis võrratuid aardeid. Sealsete freskode, skulptuuride ja arhitektuuri ilu ja hiilgust hinnatakse kõrgelt. Ent ühele suurejoonelisemale aardele on olnud aastasadu raske juurde pääseda. See Vatikani raamatukogus asuv kallihinnaline käsikiri heidab valgust Jumala Sõna osadele, mis pandi kirja tuhandeid aastaid tagasi. Tuntakse seda nimetuse all Codex Vaticanus. *

Teised kaks teadlaste silmis kõrges hinnas varast Piibli käsikirja Codex Alexandrinus ja Codex Sinaiticus on seotud põneva avastuslooga ja hävingust pääsemisega. Vatikani käsikirja päritolu on jäänud seevastu üsna hämaraks.

Peidetud aare

Kust on Vatikani käsikiri pärit? Varaseim viide käsikirjale on 15. sajandil tehtud sissekanne Vatikani raamatukogu kataloogi. Teadlased on oletanud, et käsikiri võib olla valmistatud kas Egiptuses, Kaisareas või koguni Roomas. Kuid pärast nende väidete kaalumist jõudis Inglismaa Birminghami ülikooli professor James Neville Birdsall järeldusele: „Lühidalt öeldes ei või me kindlalt teada Codex Vaticanus’e täpset valmimisaega ega päritolupaika, samuti pole hoolimata teaduslikest ponnistustest suudetud leida jälgi selle ajaloost enne 15. sajandit.” Sellegipoolest on Vatikani käsikirja nimetatud üheks olulisemaks Piibli ainukäsikirjaks. Miks?

Sajandite jooksul tegid Piibli ümberkirjutajad tekstis vigu. Seega lasub tekstilist täpsust taotlevatel tõlkijatel raske ülesanne leida usaldusväärseid käsikirju, mis annavad edasi kirjutiste mõtet nende algsel kujul. Võib niisiis kujutleda, millise innuga asusid õpetlased uurima 4. sajandist pärit kreekakeelset Vatikani käsikirja, mis valmis vähem kui 300 aastat pärast Piibli kirjutamise lõpetamist. See käsikiri sisaldab Pühakirja heebrea ja kreeka osa tervikteksti, välja arvatud üksikud lõigud, mis aja jooksul on kaduma läinud.

Selle asemel et anda käsikiri piiblitõlkijate käsutusse, eelistasid Vatikani võimukandjad seda sajandeid peidus hoida. Väljapaistev tekstiuurija Frederic Kenyon jutustab: „Aastal 1843 sai [piibliõpetlane Konstantin von] Tischendorf pärast kuudepikkust ootamist kuueks tunniks loa seda näha. ... Aastal 1845 anti ka silmapaistvale inglise õpetlasele Tregellesile võimalus seda näha, kuid ta ei tohtinud sellest sõnagi kopeerida.” Tischendorf taotles luba veel kord käsikirja näha, ent pärast paarikümne lehekülje kopeerimist luba tühistati. Kuid Kenyoni sõnul „võimaldas kordustaotlus tal kuus päeva kauem käsikirja uurida, mis tähendas kolme tundi kokku neljateistkümne  päeva jooksul. Kasutanud seda aega parimal viisil ära, suutis Tischendorf aastal 1867 avaldada käsikirjast kõige põhjalikuma väljaande, mis tolle ajani oli avaldatud.” Hiljem avaldas Vatikan käsikirjast parema koopia.

Hoolega säilitatud

Kuidas võiks Vatikani käsikirja teksti iseloomustada? „The Oxford Illustrated History of the Bible” ütleb, et „näha võib järjekindlust õigekirjas ja täpsust kopeerimisel ning ülihoolsalt paljundatud hea kvaliteediga teksti”. Sama teatmeteos jätkab: „See lubab teha järelduse, et tekst on õpetlasliku kopeerimistraditsiooni järgimise tulemus.”

Vatikani käsikirja headest omadustest olid vaimustatud ka silmapaistvad õpetlased Westcott ja Hort. Nende Vatikani ja Siinai käsikirjadel põhinev aastast 1881 pärit väljaanne „New Testament in the Original Greek” on seniajani algtekstiks paljudele nüüdisaegsetele tõlgetele kreeka kirjadest. Selliste tõlgete hulka kuuluvad ka Rotherhami „The Emphasised Bible” ja „Uue maailma tõlge”.

Kuid oli kriitikuid, kelle arvates polnud Westcottil ja Hortil alust Vatikani käsikirja usaldada. Kas käsikiri ikka andis algteksti täpselt edasi? Kui aastatel 1956–1961 avaldati Bodmeri papüüruskäsikiri, olid õpetlased põnevil, sest see sisaldas Luuka ja Johannese evangeeliumi osasid kolmanda sajandi algusest. Kas see käsikiri toetas hiljem Vatikani käsikirjas avaldatut?

„Vatikani käsikirja teksti ja Bodmeri papüüruskäsikirja säilinud teksti kokkulangevus on tähelepanuväärne,” kirjutasid väljaandes „Novum Testamentum” Philip Payne ja Paul Canart. „Seda kokkulangevust silmas pidades on alust arvata, et algne Vatikani käsikiri kirjutati ümber Bodmeri papüürusega lähedalt seotud käsikirjast. Seega võis ümberkirjutaja teha koopia kas väga vanast käsikirjast või käsikirjast, mille aluseks oli väga vana käsikiri.” Professor Birdsall nentis: „Need kaks käsikirja on omavahel tihedalt seotud ... [Koodeksi] tekst on hoolikalt ümber kirjutatud – selle valmistamise aluseks oli traditsioon olemasolevat hoolega säilitada.”

Kasulik tõlkijaile

Muidugi ei pruugi kõige vanem käsikiri mitte alati kõige täpsemalt algteksti edasi anda. Ent Vatikani käsikirja võrdlemine teiste käsikirjadega on olnud teadlastele suureks abiks otsustamisel, mis on kirjas algtekstis. Näiteks Siinai käsikirja säilinud osast, mis on samuti pärit neljandast sajandist, puudub enamik ajalugu käsitlevaid raamatuid alates 1. Moosese raamatust kuni 1. Ajaraamatuni. Kuid fakt, et need on Vatikani käsikirjas, kinnitab nende õiget kohta Piibli kaanonis.

Nagu öeldakse väljaandes „The Oxford Illustrated History of the Bible”, tekitasid õpetlaste seas vaidlusi iseäranis „lõigud, mis puudutasid Kristuse isikut ja püha Kolmainut”. Kuidas on Vatikani käsikiri aidanud nende lõikude kohta selgust tuua?

Vaadelgem üht näidet. Kirjakohas Johannese 3:13 ütleb Jeesus: „Pole ju ükski inimene läinud üles taevasse kui vaid see, kes taevast on alla tulnud, inimese Poeg.” Mõningad tõlked on lisanud sõnad „kes on taevas”. Nende lisatud sõnade põhjal võiks arvata, et Jeesus oli taevas ja maa peal ühel ja samal ajal, milline arusaam toetaks Kolmainu ideed. See lisatud fraas esineb mõnes üksikus viiendast ja kümnendast sajandist pärit käsikirjas. Kuid fakt, et seda ei leidu varasemates Vatikani ja Siinai käsikirjades, on ajendanud paljusid nüüdisaja tõlkijaid seda fraasi välja jätma. See kõrvaldab segaduse Kristuse isiku ümber ning  on kooskõlas ülejäänud Pühakirjaga. Selle asemel et olla samal ajal kahes kohas, oli Jeesus taevast alla tulnud ning pidi peagi minema taevasse tagasi, üles oma Isa juurde (Johannese 20:17).

Vatikani käsikiri heidab ka valgust salmidele, kus räägitakse Jumala eesmärgist maaga. Pangem tähele üht näidet. Vastavalt King James Version tõlkele ennustas apostel Peetrus, et maa ja tema teod peavad ära põlema (2. Peetruse 3:10). Samuti on see kirjas teistes tõlgetes, mis põhinevad viiendast sajandist pärit Aleksandria käsikirjal ning hilisematel käsikirjadel. Seepärast usuvad paljud piiblilugejad siiralt, et Jumal hävitab maa.

Kuid umbes sajand enne Aleksandria käsikirja valmimist andis Vatikani käsikiri (ja samast ajast pärit Siinai käsikiri) Peetruse prohvetikuulutuse edasi sõnadega „maa ja seal tehtud teod paljastatakse”. Kas see on kooskõlas ülejäänuga Piiblist? Muidugi on! Sõnasõnaline maa „ei kõigu mitte iialgi ega igavesti” (Laul 104:5). Kuidas siis maa „paljastatakse”? Teistest kirjakohtadest nähtub, et väljendit „maa” võidakse kasutada ülekantud tähenduses. „Maa” võib rääkida ja laulda (1. Moosese 11:1; Laul 96:1, UM). Seega võib „maa” käia ka inimsoo ehk inimühiskonna kohta. Kas pole lohutav teada, et Jumal ei hävita meie planeeti, vaid paljastab täielikult kurjuse ja selle edendajad ning teeb neile lõpu?

„Jumala sõna püsib igavesti”

Kahjuks on juurdepääs Vatikani käsikirjale olnud sajandite jooksul rangelt piiratud, mistõttu piiblilugejatele on jäänud mõningate piiblitekstide õige tähendus tihtilugu varjatuks. Ent pärast Vatikani käsikirja avaldamist on nüüdisaja usaldusväärsed piiblitõlked aidanud tõeotsijail jõuda selgusele, mida Piibel tegelikult õpetab.

Varased Piibli ümberkirjutajad lisasid tihtilugu oma käsikirja märkuse: „Käsi, mis selle kirja on pannud, kõduneb hauas, kuid kirjapandu jääb püsima aastateks.” Meie tänapäeval hindame kõrgelt nende anonüümsete ümberkirjutajate väsimatuid ponnistusi. Ent lõppkokkuvõttes läheb Piibli alalhoidmise au selle Autorile, kes ammusel ajal inspireeris oma prohvetit kirjutama: „Rohi kuivab ära, õieke närtsib, aga meie Jumala sõna püsib igavesti!” (Jesaja 40:8).

[Allmärkus]

[Kast lk 20]

Iidsete käsikirjade dateerimine

Ehkki mõningad Piibli ümberkirjutajad talletasid ka oma töö lõpetamise kuupäeva, puudub selline konkreetne teave enamikus kreeka käsikirjades. Mil moel siis määravad õpetlased kindlaks Piibli käsikirja valmimisaja? Nii nagu keel ja kunstiteosed erinevad põlvkonniti, nii erineb ka käsitsi kirjutamise viis. Näiteks untsiaalkiri, mida iseloomustavad ümarkaarega suurtähed ja ühetaolised tekstiread, tuli kasutusele alates neljandast sajandist ning jäi püsima aastasadadeks. Õpetlased, kes hoolsalt võrdlevad dateerimata untsiaalkäsikirju samalaadsete dateeritud ürikutega, oskavad täpsemalt määratleda aega, mil need iidsed käsikirjad valmistati.

Muidugi mõista on sel meetodil omad piirid. Princetoni teoloogiaseminari professor Bruce Metzger märgib: „Kuna käsitsikirjutamise stiil püsib inimesel enam-vähem ühesugusena kogu ta elu, on ebarealistlik püüda daatumit määratleda kitsamalt kui viiekümne aasta piires.” Tuginedes sellisele hoolsale analüüsile, on õpetlased üldiselt ühisel arvamusel, et Vatikani käsikiri valmis neljandal sajandil.