Lugejad küsivad

Kas Jehoova tunnistajad on protestandid?

Jehoova tunnistajad ei pea end protestantlikuks religiooniks. Miks?

Protestantism tekkis Euroopas 16. sajandil, kui püüti reformida roomakatoliku kirikut. Sõna „protestant” kasutati esimest korda Martin Lutheri järgijate kohta Speyeri riigipäeval aastal 1529. Sellest ajast alates on see termin käinud kõigi nende kohta, kes pooldavad reformatsiooni põhimõtteid ja eesmärke. Sõnaraamat „Merriam-Webster’s Collegiate Dictionary” (11. väljaanne) defineerib sõna „protestant” järgmiselt: „Inimene, kes kuulub ükskõik millisesse kiriklikku rühmitusse, mis eitab paavsti kõikehõlmavat autoriteeti, ja nõustub reformatsiooni põhimõtetega: õigeksmõistmise saab vaid usu alusel, kõik usklikud on preestrid, Piibel on ainus tõe allikas.”

Kuigi ka Jehoova tunnistajad ei arva, et paavstil on kõikehõlmav autoriteet, ja nemadki peavad Piiblit esmatähtsaks, erinevad nad protestantlikest religioonidest paljudel olulistel viisidel. Teatmeteos „The Encyclopedia of Religion” ütleb Jehoova tunnistajate kohta, et nad on „teistest eristatavad”. Vaatame kolme punkti, mis mõttes nad on erinevad.

Esiteks, ehkki protestantlikud usud on hüljanud mõned katoliku kiriku tavad, jätsid reformatsiooni eestvedajad teatud katoliiklikud õpetused siiski puutumata, näiteks usu kolmainsusse, põrgutulle ja inimhinge surematusse. Jehoova tunnistajad aga usuvad, et need õpetused on Piibliga vastuolus ja annavad Jumalast moonutatud pildi. (Vaata sellest ajakirjast lk 4–7.)

Teiseks, Jehoova tunnistajate religioon ei poolda negatiivset protesti, vaid positiivset õpetamist. Nad võtavad tõsiselt Piibli nõuannet „Issanda orjal pole tarvis tülitseda, vaid tal tuleks olla leebe kõikide vastu, pädev õpetama, valitseda ennast kurja kannatades, õpetada tasadusega neid, kes on tõrksad” (2. Timoteosele 2:24, 25). Jehoova tunnistajad küll juhivad tähelepanu sellele, et paljude religioonide õpetused on Piibli õpetustega vastuolus, ent nende eesmärk pole teisi uske reformida. Nad hoopis püüavad aidata siirastel üksikisikutel saada täpseid teadmisi Jumala ja tema Sõna Piibli kohta (Koloslastele 1:9, 10). Kui inimestel on omad veendumused ja nad ei taha Jehoova tunnistajatega nõustuda, siis ei jää tunnistajad nendega viljatuid debatte pidama (2. Timoteosele 2:23).

Kolmandaks, protestantlik liikumine on lõhenenud sadadeks rühmitusteks, kuid Jehoova tunnistajate ülemaailmne vennaskond on ühtne. Mis puutub Piibli õpetustesse, siis Jehoova tunnistajad järgivad rohkem kui 230 maal apostel Pauluse nõuannet ’rääkida kooskõlaliselt’. Nende seas pole lahknemisi. Vastupidi, nad on tõeliselt „ühte liidetud samas meeles ja samas mõtteviisis” (1. Korintlastele 1:10). Nad püüavad oma ridades „hoolega säilitada vaimu ühtsust, olles ühendatud rahusidemega” (Efeslastele 4:3).