Piibel muudab inimeste elu

MIS ajendas üht rastafari oma rastapatsid maha lõikama ja üle saama eelarvamustest valgete suhtes? Ja mis aitas vägivaldsel noorel mehel, kes nõudis narkodiilerite võlglastelt raha sisse, oma eluviisi muuta? Vaatame, mida räägivad need inimesed ise.

„Sain võitu isegi eelarvamustest.” HAFENI NGHAMA

VANUS: 34

PÄRITOLUMAA: SAMBIA

VARASEM ELU: RASTAFAR

MINU MINEVIK: Sündisin Sambia põgenikelaagris. Mu ema oli sõja ajal Namiibiast põgenenud ning ühinenud Edela-Aafrika Rahvaorganisatsiooniga (SWAPO). See organisatsioon võitles tollal Namiibias valitsenud Lõuna-Aafrika Vabariigi režiimi vastu.

Esimesed 15 aastat oma elust veetsin mitmetes põgenikelaagrites. SWAPO laagrites õhutati noori olema vabadusliikumise esirinnas. Olime poliitikast läbi imbunud ning meid õpetati valgeid vihkama.

11-aastaselt tahtsin leeri minna laagri kirikusse, kus käisid roomakatoliiklased, luterlased, anglikaanid ja teised. Kirikuõpetaja, kellega ma rääkisin, laitis selle plaani maha. Nii sai minust ateist. Ent 15-aastaselt ühinesin rastafari * liikumisega, kuna armastasin reggae muusikat ja ihkasin hüvitada mingilgi määral ebaõiglust, mida mustad aafriklased olid pidanud taluma. Kasvatasin endale rastapatsid, suitsetasin marihuaanat, loobusin liha söömisest ning kaitsesin mustade õigusi. Samas aga elasin ikka kõlblusetut elu, vaatasin vägivaldseid filme ning mu kõnepruuk oli vulgaarne.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU: Aastal 1995, kui olin umbes 20-aastane, hakkasin tõsiselt mõtlema selle peale, mida ma tahan elus saavutada. Lugesin hoolikalt läbi kõik rastafaride väljaanded, mis mulle kätte juhtusid. Mõnes neist viidati Piiblile, kuid seal toodud selgitused jäid mulle arusaamatuks. Otsustasin seega ise Piibli läbi lugeda.

Mõni aeg pärast seda andis üks mu rastafarist sõber mulle Jehoova tunnistajate välja antud Piiblit selgitava raamatu. Piibel kõrval, uurisin selle raamatu iseseisvalt läbi. Hiljem kohtasin Jehoova tunnistajaid ning jätkasin koos nendega Piibli uurimist.

Suurte jõupingutustega suutsin lõpetada  suitsetamise ja liigjoomise (2. Korintlastele 7:1). Korrastasin oma välimust, lõikasin maha rastapatsid, ei vaadanud enam pornograafiat ega vägivaldseid filme ning jätsin maha ropendamise (Efeslastele 5:3, 4). Viimaks sain võitu isegi eelarvamustest valgete inimeste suhtes (Apostlite teod 10:34, 35). Muudatuste tegemine tähendas muu hulgas seda, et pidin ära viskama muusikasalvestised, mis õhutasid rassismi, ja lõpetama seltsimise endiste sõpradega, kes püüdsid mõjutada mind naasma oma vana eluviisi juurde.

Pärast nende muudatuste tegemist otsisin üles Jehoova tunnistajate kuningriigisaali ja avaldasin soovi nendega liituda. Kui otsustasin lasta end ristida, ei meeldinud see sugugi minu pereliikmetele. Mu ema ütles, et valiksin ükskõik millise teise „kristliku” religiooni, ainult mitte Jehoova tunnistajad. Üks mu sugulane, kes oli silmapaistev valitsuse liige, kritiseeris pidevalt minu otsust tunnistajatega läbi käia.

Ent olles teada saanud, kuidas Jeesus inimesi kohtles, püüdsin tema nõuandeid järgida ning see aitas mul üle olla vastupanust ja naeruvääristamisest. Kui võrdlesin tunnistajate õpetusi sellega, mida Piibel räägib, veendusin, et olen leidnud õige religiooni. Näiteks täidavad nad Piibli käsku teistele kuulutada (Matteuse 28:19, 20; Apostlite teod 15:14). Samuti ei sekku nad poliitikasse (Laul 146:3, 4; Johannese 15:17, 18).

KUIDAS MU ELU ON PARANENUD: See, et olen õppinud elama Piibli põhimõtete järgi, on mulle elus mitmeti kasuks tulnud. Näiteks tänu sellele, et ma ei suitseta enam marihuaanat, säästan iga kuu sadu dollareid. Ma ei kannata enam hallutsinatsioonide all, samuti on mu psüühiline ja füüsiline tervis paranenud.

Mu elul on nüüd kindel suund ja eesmärk, mida olin noorest peale otsinud. Ja mis kõige olulisem, tunnen, et olen saanud Jumalaga lähedaseks (Jaakobuse 4:8).

„Olen õppinud viha taltsutama.” MARTINO PEDRETTI

VANUS: 43

PÄRITOLUMAA: AUSTRAALIA

VARASEM ELU: NARKODIILER

MINU MINEVIK: Kui ma laps olin, siis meie pere kolis tihti. Elasime väikestes linnades, ühes suurlinnas ning mõnda aega ka sisemaal misjonitöö tõttu aborigeenide hulgas. Mul on seal koos sugulastega veedetud ajast mitmeid armsaid mälestusi, käisime kalal, jahil, meisterdasime bumerange ja muid asju.

Mu isa oli poksija ja õpetas mind juba pisikesest peale  kaklema. Olin äärmiselt vägivaldne. Teismeeas veetsin palju aega baarides purjutades. Mina ja mu sõbrad norisime teistega tüli. Tungisime nugade ja pesapalli kurikatega kallale 20 või enamale inimesele korraga.

Elatusin narkootikumide ja sadamatööliste varastatud kauba müümisest. Nõudsin ka raha sisse narkodiilerite võlglastelt ja ähvardasin neid tulirelvaga. Tahtsin saada palgamõrvariks. Minu moto oli: „Tapa või saa ise surma.”

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU: Nooremana olin kuulnud Jehoova tunnistajatest. Mäletan, et kui olin veidi üle 20-aastane, küsisin ema käest, kas ta teab, kust ma võiksin tunnistajaid leida. Kaks päeva hiljem koputas mu uksele tunnistaja nimega Dixon. Vestlesime mõnda aega ja ta kutsus mind Jehoova tunnistajate koosolekule. Läksingi sinna ja olen praeguseks rohkem kui 20 aastat neil koosolekutel käinud. Tunnistajad oskasid kõigile minu küsimustele Piibli põhjal vastata.

Mulle meeldis see väga, kui sain teada, et Jehoova on huvitatud üksikisikutest, ka neist, kes on jumalatud (2. Peetruse 3:9). Mõistsin, et ta on armastav Isa, kes kannab minu eest hoolt ka siis, kui keegi teine seda ei tee. Samuti tundsin kergendust, kui adusin, et ta on valmis mulle mu patud andestama, kui muudan oma eluviisi. Mind mõjutasid väga sõnad kirjakohas Efeslastele 4:22–24. Need salmid andsid mulle jõudu „heita endalt ära vana isiksus” ja „riietuda uue isiksusega, mis on loodud Jumala tahte järgi”.

Muidugi ei tulnud muutused üleöö. Ma võisin olla terve nädala ilma narkootikumideta, kuid nädalalõpul andsin oma sõprade survele ikka järgi. Sain aru, et pean maha jätma oma kaaslased, kui tahan elu korda seada, ning seepärast otsustasin teise osariiki kolida. Mõned sõbrad pakkusid välja, et tulevad mind saatma, ja ma olin sellega nõus. Reisi ajal hakkasid nad marihuaanat suitsetama ning pakkusid seda ka mulle. Ütlesin, et soovin selliste kommetega lõpparve teha, ja me lahkusime üksteisest osariigi piiril. Hiljem kuulsin, et peagi pärast seda olid mu sõbrad tulirelvaga panka röövinud.

KUIDAS MU ELU ON PARANENUD: Kui lõpetasin läbikäimise nende kaaslastega, oli mul palju lihtsam teha oma elus vajalikke muudatusi. Aastal 1989 sai minust ristitud Jehoova tunnistaja. Pärast seda, kui lasin end ristida, hakkasid ka mu õde, ema ja isa Jehoovat teenima.

Olen praeguseks 17 aastat abielus olnud ja mul on kolm toredat last. Olen õppinud viha taltsutama, ka siis kui mind provotseeritakse. Samuti olen õppinud armastama inimesi kõigist suguharudest, rassidest ja keeltest (Ilmutus 7:9). Tunnen, et Jeesuse sõnad on minu puhul tõeks osutunud. Ta ütles: „Kui te jääte minu sõna juurde, siis te olete tõesti minu jüngrid ning te õpite tundma tõde ja see tõde teeb teid vabaks” (Johannese 8:31, 32).

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 19]

Muudatuste tegemine tähendas muu hulgas seda, et pidin ära viskama muusikasalvestised, mis õhutasid rassismi

[Väljavõte lk 20]

Mina ja mu sõbrad norisime teistega tüli. Tungisime nugade ja pesapalli kurikatega kallale 20 või enamale inimesele korraga