Ära kaota elumuutustes Jumala soosingut

KAS su elus on muutuste aeg? Kas sul on muutustega raske kohaneda? Enamik meist on seda kogenud ning me ei tea, mida elu veel võib tuua. Mõne vanaaja eeskuju varal võime mõista, millised omadused meid sel puhul aitavad.

Mõtleme näiteks Taavetile ja tema paljudele elumuutustele. Ta oli lihtne karjuspoiss, kui Saamuel ta tulevaseks kuningaks võidis. Olles veel nooreohtu, pakkus Taavet end võitlema vilistist hiiglase Koljatiga (1. Saam. 17:26–32, 42). Kuningas Saul kutsus noore Taaveti oma õukonda ja määras sõjaväepealikuks. Vaevalt oli too osanud kujutleda sellist sündmuste käiku oma elus; samuti ei võinud ta aimata, mis edasi saab.

Taaveti suhted Sauliga muutusid äärmiselt pinevaks (1. Saam. 18:8, 9; 19:9, 10). Oma elu päästmiseks pidi Taavet mitu aastat põgenik olema. Isegi juba Iisraeli kuningana valitsedes elas ta läbi drastilisi muutusi, eriti pärast seda, kui ta oli abielu rikkunud ja selle patu varjamiseks ka mõrva korraldanud. Taaveti pattude tagajärjeks olid hädad ta omas perekonnas. Muu hulgas pidi ta nägema, kuidas tema poeg Absalom ta vastu mässu tõstis (2. Saam. 12:10–12; 15:1–14). Kui aga Taavet oma abielurikkumist ja mõrva kahetses, andestas Jehoova talle ning Taavet sai Jumala soosingu tagasi.

Igaühe olukord võib muutuda. Meie elu võivad muuta tervisehädad, majandusraskused, pereprobleemid ning meie enda teodki. Milliseid omadusi me vajame, et olla valmis selliste eluraskustega toime tulema?

Kuidas alandlikkus aitab

Alandlik inimene on leplik. Tõeline alandlikkus laseb meil näha end sellisena, nagu me tegelikult oleme, ja teisi sellisena, nagu nemad on. Kui me ei alaväärista teiste häid omadusi ja kordaminekuid, siis õpime nende isiksust ja tegusid rohkem mõistma ning hindama. Samuti  võimaldab alandlikkus mõista, miks meie elus midagi juhtus, ja aitab juhtunusse õigesti suhtuda.

Sauli poeg Joonatan on hea eeskuju. Tema elu muutus temast mitteolenevatel asjaoludel. Saamuel teatas Saulile, et Jehoova võtab temalt kuningriigi ära, kuid ta ei rääkinud midagi Joonatani kuningakssaamisest (1. Saam. 15:28; 16:1, 12, 13). Jumal valis järgmiseks kuningaks Taaveti ning Joonatan jäi kõrvale. Mõnes mõttes pidi Joonatan Sauli sõnakuulmatuse halbu tagajärgi kandma. Kuigi ta polnud oma isa tegude eest vastutav, ei pärinud ta siiski trooni (1. Saam. 20:30, 31). Kuidas Joonatan tekkinud olukorda suhtus? Kas ta hakkas võimaluse kaotamise pärast vimma pidama ja Taavetit kadestama? Ei. Kuigi Joonatan oli Taavetist palju vanem ja kogenum, toetas ta teda ustavalt (1. Saam. 23:16–18). Alandlikkus aitas tal mõista, kellel on Jumala õnnistus, ja ta ’ei mõelnud endast rohkem, kui on vaja mõelda’ (Rooml. 12:3). Joonatan sai aru, mida Jehoova temalt ootab, ja nõustus tema otsusega.

Muidugi toovad paljud muutused kaasa mingeid raskusi. Joonatan oli ühel eluperioodil tihedalt seotud kahe inimesega, kes olid talle väga lähedased. Üks oli tema sõber, tulevane kuningas Taavet, Jehoova valitu. Teine oli tema isa Saul, kes küll veel kuningana valitses, kuid kelle Jehoova oli kõrvale heitnud. Kuna Joonatan püüdis jääda Jehoova soosingusse, oli selline olukord talle kindlasti emotsionaalselt kurnav. Meiski võivad elumuutused tekitada muret ja kartust. Kui aga püüame mõista Jehoova seisukohta, suudame ka muutuste keerises teda ustavalt edasi teenida.

Tagasihoidlikkuse tähtsus

Tagasihoidlik inimene mõistab oma piire. Tagasihoidlikkust ja alandlikkust ei peaks segi ajama. Alandlik inimene ei pruugi oma piire täielikult mõista.

Taavet oli tagasihoidlik. Kuigi Jehoova oli valinud ta kuningaks, ei saanud Taavet aastaid troonile asuda. Piibel ei ütle, et Taavet oleks saanud Jehoovalt mingit selgitust näilise viivituse kohta. Ometi ei röövinud see pealtnäha nörritav olukord tema meelerahu. Taavet ei astunud üle oma piiridest, vaid mõistis, et kui Jehoova seda olukorda lubab, on see ka tema kontrolli all. Seepärast Taavet ei tapnud Sauli – isegi mitte oma elu kaitsmiseks – ja takistas ka oma kaaslasel Abisail seda teha (1. Saam. 26:6–9).

Mõnikord võib meie enda koguduses tekkida olukord, mida me ei suuda mõista või mida meie arvates ei käsitleta just parimal ega kõige organiseeritumal viisil. Kas tunnustame siis tagasihoidlikult, et koguduse  Pea on Jeesus ja et juhtima määratud vanemate kogu tegutseb tema suunamisel? Kas oleme tagasihoidlikud ja mõistame, et Jehoova soosingusse jäämiseks peame ootama tema juhtimist Jeesus Kristuse kaudu? Kas teeme seda ka siis, kui see pole kerge? (Õpet. 11:2, UM.)

Tasadus aitab olla positiivne

Tasadus on meelelaadi leebus. See teeb meid suuteliseks kannatlikult ülekohut taluma, ilma et ärrituksime, veaksime vimma või hauksime kättemaksu. Tasadust pole kerge arendada. Ometi on see väga tähtis omadus, sest Piibel ütleb: „Õnnelikud on need, kes on tasase meelega, sest nemad pärivad maa” (Matt. 5:5). Piibli mõiste „tasadus” on seotud alandlikkuse ja tagasihoidlikkusega, kuid see hõlmab ka näiteks headust ja pehmust. Tasane inimene laseb end õpetada ja vormida ning saab seetõttu vaimselt kasvada.

Kuidas aitab tasadus elumuutustega toime tulla? Küllap oled täheldanud, et paljud inimesed kalduvad muutustesse negatiivselt suhtuma. Tegelikult aga annavad need meile võimaluse saada Jehoovalt õpetust. Moosese elu illustreerib seda hästi.

Neljakümneselt oli Moosesel juba suurepäraseid omadusi. Ta oli tõendanud, et hoolib Jumala rahva heaolust ja on ennastohverdav (Heebr. 11:24–26). Aga enne kui Jehoova määras Moosese Iisraeli rahvast Egiptusest välja viima, pidi Mooses veel silmitsi seisma elumuutustega, mis arendasid temas tasadust. Ta pidi Egiptusest pagema ja elama 40 aastat Midjanimaal silmapaistmatu lamburina. Mis oli tulemus? Selline olukorramuutus tegi temast parema inimese (4. Moos. 12:3). Ta õppis pidama Jehoova tahet enda omast tähtsamaks.

Moosese tasadus ilmnes hästi siis, kui Jehoova teatas, et tahab hüljata sõnakuulmatu rahva ja teha Moosese järeltulijatest vägeva rahva (4. Moos. 14:11–20). Mooses palus rahva eest. Tema sõnadest on näha, et ta ei otsinud mitte omakasu, vaid et talle oli tähtis Jumala maine ja oma vendade heakäekäik. Sellisesse rahvajuhi- ja vahemeherolli, mis oli Moosesel, sobis üksnes tasane inimene. Piibel räägib olukorrast, kus Mirjam ja Aaron nurisesid Moosese vastu, ning ütleb, et Mooses „oli väga tasane, enam kui kõik inimesed” (4. Moos. 12:1–3, P 1945; 12:9–15). Paistab, et Mooses tasase mehena leppis solvanguga. Kuidas see lugu oleks küll võinud lõppeda, kui Mooses poleks olnud tasane!

Ühel teisel korral tuli Jehoova vaim paari mehe peale, andes neile võime prohvetlikult  rääkida. Moosese teener Joosua tundis, et nad toimivad kohatult. Tasane Mooses aga nägi asju Jehoova seisukohast ega muretsenud oma autoriteedi pärast (4. Moos. 11:26–29). Kui Mooses poleks olnud tasane, kas oleks ta tunnustanud seda muutust Jehoova asjadekorralduses?

Tasadus tegi Moosese suuteliseks kasutama õigesti oma suurt autoriteeti ja täitma rolli, mille Jumal oli talle andnud. Jehoova kutsus ta Hoorebi mäele ning saatis ta rahvaga rääkima. Jumal kõneles Moosesega ingli kaudu ja määras ta seaduselepingu vahemeheks. Tänu tasadusele suhtus Mooses õigesti suurde muudatusse oma positsioonis ja sai jääda Jumala soosingusse.

Kuidas on meiega? Tasadus on hädavajalik meie vaimseks kasvuks. Kõik, kellele on usaldatud eesõigusi või antud võimu Jumala rahva hulgas, peavad olema tasased. Tasadus ei lase uhkeks minna ja aitab olukordadesse õigesti suhtuda. Meie reageering on väga tähtis. Kas tunnustame muudatust? Kas näeme selles võimalust paremaks saada? Muutunud olukord võib anda ainulaadse võimaluse arendada tasadust.

Ikka ja jälle seisame oma elus silmitsi muutustega. Vahel pole juhtunut kerge mõista. Meie enda küündimatus ja emotsionaalne pinge võivad takistada nägemast asju nii nagu Jehoova. Kuid sellised omadused nagu alandlikkus, tagasihoidlikkus ja tasadus aitavad meil muutustega kohaneda, nii et me ei kaota Jumala soosingut.

[Väljavõte lk 4]

Tõeline alandlikkus laseb meil näha end sellisena, nagu me tegelikult oleme

[Väljavõte lk 5]

Tasadus on hädavajalik meie vaimseks kasvuks

[Pilt lk 5]

Moosese elus oli muutusi, mis arendasid temas tasadust