Kiri Grenadast

Päev mererannas

KUI sinul peaks kunagi avanema võimalus võõrale maale misjonäriks minna, tunneksid tõenäoliselt üha kasvavat ootusärevust. Sa oleksid uudishimulik nagu laps. Sa tahaksid teada, milline on sinu uus kodukoht ning millised inimesed ja elamused sind teenistuses ees ootavad.

Meid naisega määrati misjonitööle Grenadasse, imelise rannikuga saareriiki, kus on umbes 45 supelranda. Mõistagi mõtlesime, missugused need olla võiksid. Ja üsna pea saimegi veeta õnneliku päeva rannas. Ometi tundsime seal rohkem rõõmu inimestest kui päikesest ja merest.

Teekond meie Grenada kodust Grand Anse randa on lühike, ent imeline. Tee on täis käänakuid ja väänakuid, iga kurvi tagant avaneb maalilisi vaateid. Teeäärsed nõlvad upuvad rohelusse ja üks suurejooneline pilt järgneb teisele – mäed, vihmametsad, joad, laiuv ookean. Pole siis ime, et turiste voolab siia igast ilmakaarest. Maastik on nii köitev, et autojuhil võib olla raskusi rajal püsimisega. Loogelised teed on mõnes kohas nii ahtakesed, et tahes-tahtmata mõtled, kuidas on siin võimalik vastutulevatele autodele mitte otsa sõita.

Meie sihtkohaks oli Grand Anse ranna ääres asuv ärikeskus, kus pidi toimuma meie kokkutulek. Siia saabus ligi 600 Jehoova tunnistajat, et nautida üksteise kaaslust ja saada piibliõpet. Eriti tähendusrikas oli see päev Lesleyle ja Daphnele, 70. aastates abielupaarile. Nimelt ootas Lesleyt ristimine. Tema naine Daphne oli seda päeva oodanud juba kaua, sest tema ise ristiti Jehoova tunnistajaks aastal 1958.

Ristimine, mille puhul inimene kastetakse üleni vee alla, on Jehoova tunnistajatele suure tähendusega. See samm astutakse siis, kui inimene on saanud Piibli tõe kohta põhjalikke teadmisi ning hakanud nende järgi elama. Ristimine on avalik kombetalitus, millega antakse teada, et ollakse pühendunud Jehoova Jumalale.

Minul paluti esitada kuulajaskonnale kõne sellest, mida Piibel ristimise kohta räägib. Kõne lõpus tõusis Lesley koos kahe teise ristitavaga püsti. Tal oli seljas laitmatult triigitud valge särk, lips kaelas ja näol lai naeratus. Küsisin: „Kas sa  oled kahetsenud oma patte ning pühendunud Jehoovale, et täita tema tahet?” Ristitavatest õhkus selgesti tajutavat siirust ja pühendumust, kui nad ütlesid kõik kogu südamest: „Jah!”

Olin sügavalt liigutatud, kuna teadsin Lesley tausta. Aastakümneid polnud ta soovinud Piiblit uurida. Kõik muutus aga siis, kui nad koos naisega teisel saarel käisid. Kumbki otsustas seal oma koguduse jumalateenistusele minna. „Sina mine oma kirikusse ja mina lähen enda omasse,” ütles Lesley Daphnele.

Lesley sõidutas Daphne kuningriigisaali, ise läks aga lähedalasuvasse anglikaani kirikusse. Kui jumalateenistus kirikus lõppes, sõitis ta oma naisele kuningriigisaali järele. Saalis võtsid inimesed Lesley soojalt ja sõbralikult vastu, kuigi nad polnud teda kordagi varem näinud. Lesley oli liigutatud. Anglikaani kirikus ei olnud keegi temaga sõnakestki rääkinud. „Sinna kirikusse ma enam jalga ei tõsta,” ütles ta Daphnele. „Mitte üks hing ei teinud must välja, isegi mitte preester. Mulle ei öeldud teregi. Kellelegi ei läinud korda, kas ma olin seal või ei olnud.” See kirikuskäik jäi Lesleyle viimaseks.

Pärast seda hakkas Lesley tõsiselt Piiblit uurima ja nüüd oli ta valmis ristimiseks. Kui kõne oli läbi, läksid kõik randa: ristitavad ees, teised nende järel. Kuna ookean oli nii lähedal, polnud vaja üles seada ristimisbasseini, nagu Jehoova tunnistajate kokkutulekutel enamasti tehakse. Siin tarvitses meil vaid üle maantee kõndida.

Grand Anse on kolme kilomeetri pikkune imeilus valge liivaga rand, mida aasta ringi uhuvad soojad sinised vood. Turistid, nähes rannas triiksärkides ja lipsustatud mehi ning kleitides-seelikutes naisi, vaatasid meid muidugi imestusega. Lesley oli riided ära vahetanud ning kandis T-särki ja lühikesi pükse. Kujutle, mida Daphne tundis, kui tema mees nüüd, 50 aastat pärast teda, end ristida lasi. Säras keskpäevapäike ja säras ka Daphne. Isegi turiste paistis meie ristimistalitus rõõmustavat. Igale äsjaristitule aplodeerisid nad koos meiega.

Juba ainuüksi siinse ranna õrnad lained, valge rannaliiv ja selle kohal kummuv sinine taevalaotus toovad Loojale au. Kuid veel rohkem tõid Loojale au need kolm vastristitut, kes veest välja astusid. Nende nägemine soojendas meie südant enam kui päike meie ihu. See päev oli tõepoolest meeldejääv. Kõige meeldejäävam oli see aga mõistagi Lesleyle ja Daphnele.