Mida on kalvinism 500 aastaga saavutanud?

JOHANN CALVIN (Jean Cauvin) nägi ilmavalgust Prantsusmaal Noyonis aastal 1509. Ta rajas usuvoolu, mis mõjutas märkimisväärselt paljude inimeste elu mitmetes Euroopa riikides, Ameerikas, Lõuna-Aafrika Vabariigis ja mujal. Teda peetakse üheks suurimaks kirikureformaatoriks läänemaade ajaloos.

Calvini sünnist on nüüdseks möödunud juba 500 aastat, kuid kalvinism – tema ideed ja õpetused – mõjutab siiski ühel või teisel viisil protestantlikke usuvoole, nagu näiteks reformeeritud kirikuid, presbüterlikke kirikuid, kongregatsionaliste ja teisi puritaanlikke kirikuid. Möödunud aasta septembris kuulus Reformeeritud Maailmaliitu 75 miljonit inimest 107 maal.

Vaenujalal katoliiklusega

Calvini isa oli Noyoni katoliku kiriku advokaat ja sekretär. Ilmselt oli ta töö tõttu sunnitud nägema paljusid häbiväärseid tegusid,  mis olid tolle aja vaimulike seas levinud. Pole teada, kas Calvini isa ja vend võisid seetõttu protesti tõsta või kuidagi oma lugupidamatust väljendada, kuid mingi aja pärast heideti mõlemad kirikust välja. Kui Johann Calvini isa suri, oli pojal päris raske talle kristlikku matust korraldada. Võib arvata, et pärast seda intsidenti tema umbusaldus katoliikluse vastu vaid süvenes.

Enamik Calvinist kirjutatud teoseid puudutab vaid napisõnaliselt seda, milline ta oli noorena, öeldes pelgalt, et ta oli reserveeritud ja sõnaaher. Isegi üliõpilaspäevil Pariisis, Orléans’is ja Bourges’is ei paistnud tal olevat kuigipalju sõpru. Calvinit oli aga õnnistatud kiire taibu ja harukordselt hea mäluga. Lisaks oli tal hämmastav töövõime – ta õppis iga päev hommikul kella viiest kuni keskööni välja –, mistõttu temast sai jurist veel enne 23. eluaastat. Ta õppis ka heebrea, kreeka ja ladina keelt, et uurida Piiblit. Ennekõike sai Calvin siiski tuntuks oma tööeetika poolest, mida iseloomustasid tõsidus ja distsipliin. Neidsamu jooni seostatakse kalvinismiga veel tänapäevalgi.

Naaberriigis Saksamaal kritiseeris samal ajal avalikult katoliku kirikut selle korrumpeerituse ja Piibliga vastuoluliste õpetuste pärast Martin Luther. Nagu üldiselt arvatakse, olevat ta 1517. aastal naelutanud Wittenbergi kiriku uksele 95 teesi ehk protesti, nõudes nii kiriku reformeerimist. Paljud olid Lutheriga sama meelt ning reformatsioon levis kiiresti üle kogu Euroopa. Endastmõistetavalt tekitas see mitmeis paigus tugeva vastuseisu ning oma vaateid avalikustades seadsid protesteerijad ehk teisisõnu protestandid iseendid ohtu. 1533. aastal esitas Calvini sõber Nicholas Cop Pariisis Lutherit toetava kõne ning kuna Calvin oli aidanud seda kirjutada, pidid mõlemad põgenema, et ellu jääda. Calvin ei pöördunudki enam tagasi Prantsusmaale elama.

Aastal 1536 avaldas Calvin raamatu „Institutio christianae religionis” (Ristiusu õpetus), mis selgitas põhjalikult protestantlikku usku. Ta adresseeris selle kuningas François I-le, et kaitsta tema ees prantsuse protestante, keda hakati hiljem nimetama hugenottideks. Calvin ründas oma raamatus katoliku õpetusi ja toetas Jumala suveräänsust, mis oli tema usu nurgakiviks. Peale selle et Calvini „Institutio” avaldas mõju usuküsimustes, mõjutas see ka prantsuse keelt ja kirjanduslikku stiili. Calvinit peeti üheks olulisemaks reformaatoriks. Lõpuks asus ta elama Šveitsi Genfi ja alates aastast 1541 suunas ta oma reformid just sellele linnale.

Reformid Genfi linnas

Calvini mõju Genfile oli tohutu. Teravast moraali- ja õiglustundest ajendatuna muutis ta Genfi „halva kuulsusega linnast niisuguseks paigaks, kus kõigi elu juhtis range moraalikoodeks”, nagu märgib „The Encyclopedia of Religion”. Muutusi oli teisigi. Berliinis asuva Saksa ajaloomuuseumi kuraator dr Sabine Witt selgitab: „Prantsusmaa  ususõdade tõttu põgenes Genfi tuhandeid protestantidest pagulasi, nii et selle linna elanikkond kahekordistus mõne aastaga.” Hugenottidel oli samasugune tööeetika nagu Calvinil, mistõttu linna majandus kasvas ning Genfist sai trükikodade ja kellatööstuse keskus.

Pagulasi tuli Genfi ka mujalt, paljud näiteks Inglismaalt, kus kuninganna Mary I protestantide elu kibedaks tegi. Kalvinistid, kelleks enamasti olid maapakku saadetud vähemused, arendasid ühe usuajakirja sõnul välja „tagakiusatute teoloogia” („Christ in der Gegenwart”). 1560. aastal andsid pagulased välja Genfi Piibli. See oli esimene ingliskeelne Piibel, kus salmid olid nummerdatud. Tänu väiksemale formaadile oli seda Piiblit hõlpsam uurida. Arvatavasti võtsid puritaanid just selle piiblitõlke endaga kaasa, kui nad aastal 1620 Põhja-Ameerikasse emigreerusid.

Genf ei pakkunud varjupaika siiski mitte igaühele. Miguel Servet, kes sündis Hispaanias aastal 1511, õppis kreeka, ladina ja heebrea keelt, samuti arstiteadust ning võib-olla tutvus Calviniga ajal, mil mõlemad Pariisis õppisid. Piibli uurimise käigus mõistis Servet, et kolmainsuse õpetus ei põhine Pühakirjal. Ta püüdis Calviniga sel teemal kirjavahetust pidada, kuid viimasele oli Servet pigem vaenlane kui sõber. Katoliiklased tegid Serveti jalgealuse Prantsusmaal tuliseks ja seetõttu põgenes ta Calvini elupaika Genfi. Selle asemel et teda oleks avasüli vastu võetud, ta hoopis arreteeriti, mõisteti süüdi ketserluses ja põletati aastal 1553 tuleriidal. „Serveti hukkamine jättis muidu nii suurepärase reformaatori [Calvini] elule ja töödele suure häbipleki,” sõnab ajaloolane Friedrich Oehninger.

Sel ajal, mil Calvin püüdis reforme ellu viia, andis ta välja hulganisti igasuguseid töid. Ta olevat kirjutanud üle 100 teose ja 1000 kirja, samuti pidanud Genfis umbkaudu 4000 jutlust. Selle kõige kaudu Calvin mitte ainult ei tutvustanud oma arusaama kristlusest, vaid ka püüdis sundida inimesi elama nii, nagu tema arvates kristlased elama peaksid; seda ennekõike Genfis, mis oli tema kujutlust mööda midagi Jumala linna sarnast. *

Kas Calvini väsimatud püüded reformeerida Genfi kandsid vilja? Šveitsi riikliku statistikaameti sõnul kuulus 2000. aastal kõigest 16 protsenti Genfi elanikest reformeeritud (kalvinistlikku) kirikusse, ja selles linnas on rohkem katoliiklasi kui kalviniste.

Religioosne erimeelsus levib

Kuna reformatsiooni mõjul hakkasid linnad ja riigid toetama kas katoliiklust, luterlust või kalvinismi, sai Euroopast religioosse erimeelsuse kolle. Ehkki usupuhastajaid ühendas kriitika katoliku kiriku vastu, ei tähenda see, et nad oleksid olnud üksmeelel omavahel. Varem tsiteeritud dr Witt märgib: „Teoloogilisi erimeelsusi kerkis koguni protestantide endi seas.” Kõik küll tunnustasid, et Piibel peaks olema kristliku usu  alus, kuid sellegipoolest valitsesid nende õpetustes märkimisväärsed erinevused. Kohe alguses tõusis tüliküsimus püha õhtusöömaaja ja Kristuse kohalolu üle. Ajapikku arenes kalvinismis välja üks selle vastuolulisemaid doktriine: ettemääratus.

Ettemääratuse definitsiooni üle diskuteeriti palju. Üks kalvinistide rühm väitis, et enne inimeste pattulangemist oli Jumal otsustanud valida välja mõned, kes saavad Kristuse kaudu pääste, samas kõik ülejäänud pidid sellest ilma jääma. Seepärast uskus see rühm, et pääste on Jumala poolt määratud ning et kõik pole võrdsed. Teised kalvinistid aga arvasid, et kõigil inimestel on võimalik saada päästetud ning see oleneb igaühe enda valikust. Selle arusaama kohaselt sõltus pääste inimese vabast tahtest. Veel kaua aega pärast Calvini surma valmistasid kalvinistidele peavalu sellised teemad nagu jumalik ettemääratus, inimese vaba tahe ja kõigi võrdsed võimalused.

Mitte just plekitu pärand

Kalvinistlik hollandi reformeeritud kirik põhjendas 20. sajandil ettemääratusõpetusega rassilist diskrimineerimist Lõuna-Aafrika Vabariigis. Kui Nelson Mandela, kellest sai esimene mustanahaline Lõuna-Aafrika Vabariigi president, rääkis valitsuse poliitikast seoses valgete ülemvõimuga, ütles ta: „Seesugust poliitikat toetas hollandi reformeeritud kirik, mis andis apartheidile usulise õigustuse, väites, et afrikandrid on Jumala valitud rahvas, mustad aga alamast soost. Afrikandri maailmavaate kohaselt tegutsesid apartheid ja kirik käsikäes.”

1990. aastatel palus hollandi reformeeritud kirik avalikult vabandust selle eest, et oli toetanud apartheidi. Ametlikus dokumendis, mida nimetatakse Rustenburgi deklaratsiooniks, möönsid kirikupead: „Mõned meie hulgast on Piiblit vääriti tõlgendanud, õigustamaks apartheidi, ning seetõttu on paljud hakanud uskuma, et sellel oli Jumala heakskiit.” Kiriku seisukoht apartheidi suhtes mitte ainult ei süvendanud kõigi nende aastate kestel rassilist diskrimineerimist, vaid andis koguni mõista, et selle taga on Jumal.

Johann Calvin suri Genfis aastal 1564. Enne surma olevat ta tänanud oma kirikumeestest kaaslasi, et nad on „osutanud nii palju au mehele, kes seda ilmselgelt ei vääri”, ja palunud andestust oma püsivate nõrkuste, nimelt kannatamatuse ja vihameelsuse pärast. Olgu sellega kuidas on, igal juhul ei saa eitada, et protestantlik tööeetika, mille tunnusjoonteks on töökus, enesedistsipliin ja kohusetruudus, peegeldab vägagi Johann Calvini isiksust ja väärtushinnanguid.

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 21]

Kuna reformatsiooni mõjul hakkasid linnad ja riigid toetama kas katoliiklust, luterlust või kalvinismi, sai Euroopast religioosse erimeelsuse kolle

[Kaart lk 18]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

HISPAANIA

PRANTSUSMAA

PARIIS

Noyon

Orléans

Bourges

ŠVEITS

GENF

[Pilt lk 19]

Calvini „Institutio” (1536) oli protestantliku usu alus

[Allikaviide]

© INTERFOTO/Alamy

[Pilt lk 20]

Serveti hukkamine jättis Calvini elule ja töödele suure häbipleki

[Allikaviide]

© Mary Evans Picture Library

[Pilt lk 21]

Genfi Piibel (1560) on esimene ingliskeelne Piibel, kus salmid on nummerdatud

[Allikaviide]

Courtesy American Bible Society

[Pildi allikaviide lk 18]

Linn Prantsusmaal: © Mary Evans Picture Library