Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Looda Jehoova peale, ta ei jäta sind hätta

Looda Jehoova peale, ta ei jäta sind hätta

Looda Jehoova peale, ta ei jäta sind hätta

Jutustab Edmund Schmidt

Ülaltoodud soovitus meenus mulle 1943. aasta oktoobris – päeval, mil pidin astuma New Yorgis kohtu ette. Selleks ajaks, mil sain 25, olin juba ligi neli aastat vangis olnud, kuna keeldusin kristliku erapooletuse pärast sõjaväeteenistusest. Nagu Jeesuse järelkäijad 1. sajandil, olin ka mina otsustanud kuuletuda „pigem Jumalale kui valitsejale, mitte inimestele” (Apostlite teod 5:29). Kõigepealt tahan aga jutustada, kuidas ma üldse hakkasin nii kindlalt Jumalasse uskuma.

SÜNDISIN 1922. aasta 23. aprillil USA-s Ohio osariigis Clevelandis meie korteris, mis asus isa pagariäri kohal. Neli kuud pärast minu sündi sõitis mu isa Edmund piibliuurijate (nagu Jehoova tunnistajaid tollal kutsuti) konvendile. See toimus Sandusky lähedal Cedar Pointis, umbes 160 kilomeetri kaugusel meie kodust.

Just sel konvendil innustati delegaate: „Kuulutage, kuulutage, kuulutage [Jumala] kuningat ja tema kuningriiki!” Järgmisel pühapäeval hakkaski isa selles töös osalema. Ja sestpeale tegi ta kuulutustööd 66 aastat, kuni oma surmani 1988. aasta 4. juulil. Minu ema Mary suri Jumalale ustavana 1981. aastal.

Asun koos vanematega Jumalat teenima

Meie pere kuulus Clevelandi poolakeelsesse kogudusse. Laupäeva pärastlõunati käisid paljud lapsed koos oma vanematega majast majja head sõnumit kuulutamas. Pühapäeviti oli aga koosolek. Täiskasvanud kuulasid peasaalis Piiblil põhinevat kõnet ning lastel, keda oli 30 ringis, toimus samal ajal piiblitund. Seda juhatas kogenud õpetaja raamatu „Jumala kannel” abil. * Peagi juhatasin ise tulemusrikkalt piibliuurimisi.

1931. aasta juulis käis meie pere, kaasa arvatud väikevend Frank, piibliuurijate konvendil Columbuses, meie kodust ligikaudu 160 kilomeetrit lõunas. Tol konvendil võtsidki piibliuurijad endale Pühakirjal põhineva nime Jehoova tunnistajad, millest kohalviibijail oli siiralt hea meel (Jesaja 43:10–12). Konvendipäevade ajal tegime kuulutustööd ja kutsusime inimesi vend Rutherfordi kõnet kuulama. Rutherford oli tol ajal Jehoova tunnistajate töö eestvedaja. Sellest ajast saadik on minu elu keskpunktiks olnud Jehoova Jumala teenimine koos tema rahvaga, ja seda juba üle 79 aasta.

Rasked ajad, ent tasutoov teenistus

Aastaks 1933 mõjutas kogu maailma majanduskriis. USA-s oli tööta jäänud üle 15 miljoni ehk neljandik töövõimelistest inimestest. Linnad olid pankrotis ning vaestele polnud ette nähtud mingit sotsiaalabi. Kristlikud vennad ja õed aga hoolitsesid üksteise eest. Pühapäeviti võtsid meie vanemad oma pagariärist leiba ja kondiitritooteid koosolekule kaasa ning jagasid usukaaslastele. Kogu raha, mis meil igakuistest väljaminekutest üle jäi, saatis isa Jehoova tunnistajate peakorterisse New Yorki Brooklynisse. Ta teadis, et seda raha kasutatakse piiblikirjanduse trükkimiseks.

Noil aastail oli meie teenistuses oluline roll raadiosaadetel. Üle 400 raadiojaama edastas konventide kõnesid. 1930. aastatel tootsid Jehoova tunnistajad Brooklynis ka grammofone ja plaate. Mängisime teenistuses inimestele plaatidelt piiblikõnesid ette ning pärast andsime teada, kui mitu korda seda tegime ja kui palju oli kuulajaid.

1933. aastal haaras Saksamaal võimu Adolf Hitler koos oma natsiparteiga. Siis hakati Saksamaal Jehoova tunnistajaid kristliku neutraalsuse tõttu julmalt taga kiusama (Johannese 15:19; 17:14). Suur osa tunnistajatest pandi vangi või saadeti koonduslaagrisse selle eest, et nad keeldusid osalemast poliitikas ja ülistamast Hitlerit. Paljud hukati, paljud surid ränga töö kätte. Toore kohtlemise tagajärjel surid mitmed veel pärast vabanemistki. Vähem on aga teada sellest, kuidas koheldi Jehoova tunnistajaid teistes riikides, sealhulgas Ameerika Ühendriikides.

1940. aastal käisime konvendil Detroitis Michiganis. Olin pühendanud oma elu Jehoova Jumalale ja nii lasin end seal 28. juulil ristida. Kuu aega enne konventi oli USA ülemkohus otsustanud, et lipu tervitamisest keeldumine on riigi seaduse rikkumine ning selle eest tuleb õpilased koolist välja heita. Kuidas Jehoova tunnistajad nüüd hakkama said? Paljud rajasid omaenda koole, et lastele ise haridust anda. Neid koole kutsuti kuningriigikoolideks.

1939. aasta septembris puhkes Euroopas Teine maailmasõda ning sõjahüsteeria levis üle kogu Ameerika Ühendriikide. Nii õpilased kui täiskasvanud, kes ei mõistnud meie erapooletust, kiusasid taga noori Jehoova tunnistajaid ning peksid neid. Teadaolevalt ründasid vägivaldsed jõugud aastail 1940–1944 Jehoova tunnistajaid USA-s enam kui 2500 korral. Tagakiusamine hoogustus, kui jaapanlased 1941. aasta 7. detsembril Pearl Harborit pommitasid. Just mõne nädala eest olin hakanud pioneeriks, nagu Jehoova tunnistajad täisajalisi teenijaid nimetavad. Ostsin säästetud raha eest seitsme meetri pikkuse haagiselamu, et minna koos sõpradega Louisianasse kuulutama.

Tagakiusamine USA lõunaosas

Saime kohalikelt elanikelt loa parkida oma haagiselamu Jeanerette’i linna lähistele pähklisalusse. Kord laupäevasel päeval otsustasime tänaval kuulutada, kuid politseiülem käskis oma meestel meid kinni võtta ja arestikambrisse toimetada. Kui meil hiljem lahkuda lubati, oli õue kogunenud pea 200-liikmeline jõuk. Politsei ei pakkunud meile aga mingisugust kaitset. Ent õnneks andis jõuk meile siiski teed ning laskis meil minna. Järgmisel päeval läksime lähedalasuvasse Baton Rouge’i linna, et kaasteenijatele juhtunust teada anda.

Kui Jeanerette’i tagasi pöördusime, nägime oma haagiselamu uksel kirjakest: „Palun tulge minu juurde naftatööliste asulasse.” Alla oli kirjutanud E. M. Vaughn. Leidsime selle mehe üles ning ta kutsus meid enda ja oma naisega einestama. Saime teada, et Vaughn ja tema mehed olid samuti laupäeval rahvahulga seas olnud ning vajaduse korral oleks ta meid jõugu eest kaitsnud. Tema sõnad ja toetus tegid meile suurt rõõmu.

Järgmisel päeval arreteerisid meid relvastatud šerifiabid ja konfiskeerisid meie kirjanduse. Nad võtsid mult haagiselamu võtmed ära ning heitsid mu 17 päevaks üksikvangistusse, kus mind peaaegu näljas hoiti. Vaughn püüdis meid küll aidata, kuid sellest polnud suurt tulu. Sel ajal, kui olime vangistatud, varastas too jõuk meilt kõik väärtusliku ning pani ülejäänule tule otsa, kaasa arvatud haagiselamule. Tol ajal ei mõistnud ma veel, et Jehoova valmistab mind kõige sellega eelseisvateks sündmusteks ette.

Vangistus USA põhjaosas

Kuu aega pärast seda, kui pöördusin tagasi USA põhjaossa, määrati mind koos teiste Jehoova tunnistajatega teenima eripioneerina Oleani New Yorgi osariigis. Seal nõudis valitsus, et registreeruksin kutsealusena ning mulle anti süümelistel kaalutlustel sõjaväeteenistusest keelduja staatus. Pärast füüsilise ja vaimse võimekuse testide sooritamist löödi mu paberile tempel „Ohvitseride akadeemia kandidaat”.

Mul õnnestus aastake pioneeritööd jätkata. Ent aastal 1943, kui keeldusin lõpetamast kuulutustööd ning sõjaväeteenistusse astumast, arreteeris FBI mind ning teatas, et mul tuleb minna järgmisel nädalal Syracuse’i linna föderaalkohtusse New Yorgi osariigis. Mulle esitati süüdistus ning istung pidi toimuma kahe päeva pärast.

Kaitsesin ennast ise. Kristlikel koosolekutel oli noortele tunnistajatele õpetatud, kuidas kaitsta kohtus oma põhiseaduslikke õigusi ja kuidas seal käituda. Mul oli selgelt meeles nõuanne, mida mainisin oma eluloo sissejuhatuses. Mõned prokurörid isegi kurtsid, et Jehoova tunnistajad tundvat seadust paremini kui nemad ise. Vandekohus mõistis mind ikkagi süüdi. Kui kohtunik küsis, kas mul on veel midagi öelda, vastasin lihtsalt: „Täna seisab riik Jumala kohtu ees selle pärast, kuidas ta kohtleb Jumala teenijaid.”

Mind mõisteti neljaks aastaks Chillicothe linna föderaalvanglasse Ohios. Seal määrati mind tööle vangla kutsealuste osakonna ametniku sekretäriks. Mõne nädala pärast astus meie tööruumi keegi eriuurija Washingtonist, kes teatas, et neil on käsil juurdlus Hayden Covingtoni asjus. Covington oli Jehoova tunnistajate advokaat ning üks parimaid põhiseaduslikke õigusi kaitsvaid advokaate Ameerikas.

Uurija sõnas, et tahab kahe vangi – Danny Hurtado ja Edmund Schmidti – toimikut. „Milline kokkusattumus,” ütles minu järelevalveametnik, „see siin ongi Edmund Schmidt.” Uurija oli tulnud siia salajase missiooniga, kuid ühtäkki mõistis, et oli end meile reetnud. Peagi sain uue tööülesande – mind määrati kööki.

Pioneerteenistus, Peetel ja abielu

1946. aasta 26. septembril sain tingimisi vabaks ning jätkasin pioneerteenistust nüüd juba Californias Highland Parki koguduses. 1948. aasta septembris täitus mu kauaaegne unistus. Mind kutsuti pagarina tööle Brooklynis asuvasse Jehoova tunnistajate peakorterisse (Peetelisse), kus valmistatakse piiblikirjandust ülemaailmse kuulutustöö tarbeks. Ütlesin kohe üles oma peakondiitri koha Glendale’i restoranis ning kolisin Peetelisse.

Seitse aastat hiljem, aastal 1955, peeti Euroopas mitu rahvusvahelist konventi. Pere toetas mind rahaliselt, et saaksin neist osa võtta. Käisin konvendil nii Londonis, Nürnbergis, Pariisis kui ka Roomas. Eriti meeldis mulle 107 000 kohalviibijaga konvent Nürnbergi hiigelsuurel staadionil, kus Hitler kord uhkelt oma vägesid üle vaatas. Konvendile kokkutulnute hulgas leidus ka neid Jehoova teenijaid, keda Hitler oli tõotanud hävitada. Kui meelierutav oli küll nendega koos olla!

Nürnbergi konvendil sain tuttavaks noore sakslannaga, Jehoova teenija Brigitte Gerwieniga. Armusin temasse. Umbes aasta pärast abiellusime ning kolisime Glendale’i, minu vanemate lähedale. Meie esimene poeg Tom sündis 1957. aastal, teine poeg Don 1958. aastal ja tütar Sabena aastal 1960.

Täisväärtuslik ja rahuldustpakkuv elu

Minult on küsitud, kas ma pole iial tuska tundnud, et pidin Jehoovat teenides taluma rahvajõukude rünnakuid ning koguni vangis istuma. Vastupidi, ma tänan Jehoovat võimaluse eest teenida teda koos nii paljude ustavate kaasteenijatega. Loodetavasti innustavad mu kogemused teisigi saama Jumalaga lähedasemaks ja jääma alatiseks tema ligi.

Paljud on Jumalat teenides saanud tunda hirmsaid kannatusi. Ent eks ole seda ju ennustatud? „Taga kiusatakse ka kõiki teisi, kes tahavad elada Jumalale andunult ühtsuses Kristus Jeesusega” (2. Timoteosele 3:​12). Kuid tõeseks on osutunud ka Laul 34:​20 sõnad: „Õiget tabab palju õnnetusi, aga Jehoova tõmbab tema neist kõigist välja!”

[Allmärkus]

^ lõik 7 Välja andnud Jehoova tunnistajad, enam ei trükita.

[Pilt lk 27]

Kuulutamas Louisianas 1940. aastate alguses

[Pilt lk 29]

Pagarina ühingu peakorteris

[Pilt lk 29]

Koos oma naise Brigittega