KOGU maailmas on inimesi, kes palvetavad, kuulugu nad mis tahes kultuuri või religiooni. Palvetatakse üksi ja koos teistega. Palvetatakse kirikutes, templites, sünagoogides, mošeedes, pühamutes. Kasutatakse palvevaipu, -helmeid ja -veskeid, ikoone, palveraamatuid või ülesriputatavaid palvetahvlikesi.

Palvetamine eristab inimesi kõigist teistest elusolenditest maa peal. Mõistagi on inimestel mõndagi ühist loomadega. Nii nagu nemad, vajavad ka inimesed toitu, õhku ja vett. Inimesedki sünnivad, elavad ja surevad (Koguja 3:19). Kuid ainult inimesed palvetavad. Miks?

Küllap on lihtsaim vastus see, et meil on niisugune vajadus. Üldiselt peetakse palvetamist võimaluseks suhelda vaimumaailmaga, pöörduda millegi püha ja igavikulise poole. Piibel selgitab, et me oleme juba loodud sellise sooviga (Koguja 3:11). Jeesus Kristus lausus kord: „Õnnelikud on need, kes mõistavad, et neil on vaimsed vajadused” (Matteuse 5:3).

Just „vaimsete vajadustega” saabki põhjendada, miks on maailmas sedavõrd rohkesti usuhooneid ja kultusesemeid ning miks nii palju palvetatakse. On neid, kes arvavad, et suudavad ise oma vaimseid vajadusi rahuldada, või kes otsivad selleks abi teistelt inimestelt. Ent kas pole nõnda, et inimeste võimed on siiski üsna piiratud? Me oleme ju tegelikult nõrgad, üürikese elueaga ja lühinägelikud. Ainult keegi meist palju targem, võimsam ja pikaealisem võib anda meile seda, mida vajame. Aga mida täpsemalt kujutavad endast need vaimsed vajadused, mis panevad inimesi palvetama?

Mõtle järgmistele küsimustele. Kas sa oled vahel igatsenud leida juhatust, tarkust või vastuseid küsimustele, millele inimmõistus ei näi selgitust andvat? Kas sa oled kunagi vajanud lohutust, kui oled kaotanud kellegi lähedase, või juhatust, kui oled seisnud silmitsi mõne piinavalt raske otsusega, või hoopis andestust, kui sind on rõhunud süükoorem?

Neil juhtudel on Piibli järgi igati põhjust palvetada. Piibel on usaldusväärseim raamat sel teemal ning sinna on talletatud paljude Jumalale ustavate meeste ja naiste palved. Nad palusid lohutust, juhatust, andestust ja vastuseid põletavatele küsimustele (Laul 23:3; 71:21; Taaniel 9:4, 5, 19; Habakuk 1:3).

Ehkki nende palved olid erisugused, oli neil kõigil midagi ühist. Nad teadsid, mida on vaja, et palvet kuuldaks, mis tänapäeval aga unustatakse sageli ära või mida ei peeta oluliseks. Nemad teadsid, kelle poole palvetada.