Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kelle poole palvetada?

Kelle poole palvetada?

KAS kõik palved jõuavad sama isikuni, ükskõik kellele need on esitatud? Tänapäeval arvavad paljud nii. Seesugune arvamus näib meeldivat iseäranis neile, kes pooldavad uskudevahelist liikumist ja peavad kõiki religioone Jumalale vastuvõetavaks, olenemata nende erinevustest. Kas see aga on nii?

Piibel näitab, et paljud inimesed ei esita palveid tegelikult õigele isikule. Tollal, kui Piiblit kirjutati, oli inimestel tavaks palvetada nikerdatud jumalakujude poole. Ent Jumal hoiatas korduvalt selle eest. Näiteks Laul 115:4–6 ütleb ebajumalakujude kohta: „Kõrvad on neil, aga nad ei kuule.” Kas pole loogiline: miks palvetada jumala poole, kes sind ei kuule?

Seda mõtet selgitab lähemalt üks põnev Piibli jutustus. Tõelise Jumala prohvet Eelija esitas Baali prohvetitele väljakutse: nemad palvetagu oma jumala poole ning seejärel palvetab tema oma Jumala poole. Eelija sõnul pidi tõeline Jumal vastama, ebajumal aga mitte. Baali prohvetid võtsid väljakutse vastu ning palvetasid pikalt ja pinevalt, koguni valjult kisendades. Ent midagi ei juhtunud. Loos öeldakse, et polnud „ei vastust ega tähelepanu” (1. Kuningate 18:29). Kuidas läks aga Eelijal?

Kui Eelija oli palvetanud, vastas tema Jumal otsekohe, saates taevast tule, mis põletas ära altarile pandud ohvri. Miks tema palvele vastati? Oluline vihje peitub sellessamas Eelija palves kirjakohas 1. Kuningate 18:36, 37. Tema palve oli iseenesest väga lühike ja koosnes muinasheebrea keeles kõigest umbes 30 sõnast. Ometi nimetas ta kolm korda Jumala nime – Jehoova.

Baal oli kaananlaste jumal, ning tema nimi tähendab „omanikku” või „isandat”. Igal paikkonnal olid omad sellenimelised jumalused. Seevastu Jehoova on ainulaadne nimi, mis kuulub vaid ühele isikule terves universumis. See Jumal lausus oma rahvale: „Mina olen Jehoova, see on mu nimi, ja mina ei anna oma au teisele” (Jesaja 42:8).

Kas Eelija palvet ja Baali prohvetite palveid kuulis sama isik? Baali teenimine oma rituaalse prostitutsiooni ja koguni inimohvritega alandas rahvast. Seevastu Jehoova teenimine ülendas tema rahvast Iisraeli, sest hoidis seda sääraste laostavate kommete eest. Et mõista paremini õige isiku poole palvetamise tähtsust, mõtle järgmisele näitele. Ütleme, et sa tahad saata oma väga lugupeetud sõbrale kirja. Kas sa adresseeriksid selle teise nime ja põlastusväärse mainega isikule, kes ei hooli põrmugi sinu sõbra põhimõtetest? Muidugi mitte!

Eelija väljakutse Baali prohvetitele tõestas, et kõik palved ei jõua ühe ja sama isikuni

Jehoova poole palvetades pöördud sa Looja, inimkonna Isa poole. * „Sina, Jehoova, oled meie isa,” lausus prohvet Jesaja palves (Jesaja 63:16). Temast rääkiski Jeesus Kristus, kui ütles oma järelkäijatele: „Ma lähen üles oma Isa ja teie Isa juurde ning oma Jumala ja teie Jumala juurde” (Johannese 20:17). Jeesuse Isa on Jehoova. Tema on Jumal, kelle poole Jeesus palvetas ja õpetas oma järelkäijaid palvetama (Matteuse 6:9).

Kas Piibel õpetab meid esitama palveid Jeesusele, Maarjale, pühakutele või inglitele? Ei, ainult Jehoovale. Vaatame kaht põhjust, miks tuleks palvetada ainult Jehoova poole. Esiteks on palve jumalateenimise vorme ja Piibli sõnul tuleb teenida üksnes Jehoovat (2. Moosese 20:5). Teiseks saame Piiblist teada, et tema on see, kes ’kuuleb palvet’ (Laul 65:3). Ehkki Jehoova on andnud teistelegi palju igasuguseid ülesandeid, ei ole ta seda kohustust ometi kellelegi delegeerinud. Jumal on lubanud meie palveid isiklikult kuulata.

Järelikult, kui tahad, et Jumal sinu palveid kuulaks, tasub meeles hoida Piibli kinnitust: „Igaüks, kes hüüab appi Jehoova nime, päästetakse” (Apostlite teod 2:21). Kuid kas Jehoova kuulab valimatult kõiki palveid või kas meil tuleks veel midagi teada, kui soovime, et ta meid kuulaks?

^ lõik 9 Osa usutraditsioone keelab isegi palves lausuda Jumala nime. Ent algkeeltes esineb see nimi Piiblis umbes 7000 korda, paljudel juhtudel palvetes ja ustavate Jehoova teenijate lauludes.