MIS puudutab palvetamist, siis paljud religioonid panevad suurt rõhku palve vormilisele küljele, näiteks kehaasendile, sõnastusele ja rituaalidele. Piibel aga aitab meil seoses küsimusega „Kuidas palvetada?” pöörata tähelepanu märksa tähtsamatele asjadele.

Piiblist on näha, et ustavad jumalateenijad palvetasid mitmesugustes kohtades ja eri asendeis. Nad palvetasid vaikselt või valju häälega, just nii nagu olukord nõudis. Palvetades vaatasid nad üles taevasse või hoopis kummardasid maani. Selle asemel et palvetada ikoonide ja palvehelmeste abil või palveraamatutest maha lugedes, rääkisid nad kogu südamest ja oma sõnadega. Miks nende palveid kuuldi?

Nagu eelmises artiklis öeldi, esitasid nad oma palved ainult tõelisele Jumalale, Jehoovale. On veel üks oluline tegur. 1. Johannese 5:14 on kirjas: „Meil on tema vastu selline kindel usaldus, et ükskõik mida me kooskõlas tema tahtega palume, ta kuuleb meid.” Palved peavad olema Jumala tahtega kooskõlas. Mida see tähendab?

Selleks et palve oleks Jumala tahtega kooskõlas, tuleb kõigepealt teada, mis on tema tahe. Niisiis on väga tähtis Piiblit uurida. Kas see tähendab, et inimene peab olema piibliõpetlane, et Jumal tema palveid üldse kuulda võtaks? Ei, seda mitte. Kuid Jumal soovib, et püüaksime teada saada, mis on tema tahe, mõistaksime seda ja tegutseksime selle järgi (Matteuse 7:21–23). Nende teadmistega kooskõlas tulekski meil palvetada.

Jehoova ja tema tahte kohta teadmisi omandades kasvab meie usk, mis on samuti oluline tegur palvetamise juures. Jeesus sõnas: „Kõik, mille pärast te usus palvetate, seda te ka saate” (Matteuse 21:22). Usk ei ole sama mis kergeusklikkus. See tähendab hoopis uskumist millessegi, mida pole küll näha, kuid mille kohta on kaalukaid tõendeid (Heebrealastele 11:1). Piibel pakub külluslikult tõendeid, et Jehoova, keda me ei saa näha, on siiski reaalne ja usaldusväärne isik, kes tahab vastata palvetele, mis esitatakse talle usus. Peale selle võime alati paluda rohkem usku ja Jehoova annab meile meelsasti seda, mida vajame (Luuka 17:5; Jaakobuse 1:17).

Käsitlegem nüüd veel üht olulist aspekti selle juures, kuidas palvetada. Jeesus ütles: „Keegi ei tule Isa juurde muidu kui minu kaudu” (Johannese 14:6). Niisiis on Jeesus tee Isa, Jehoova juurde. Seepärast õpetaski Jeesus oma järelkäijaid, et nad palvetaksid tema nimel (Johannese  14:13; 15:16). See ei tähenda, et palved tuleks esitada Jeesusele. Me palvetame Jeesuse nimel, kui peame meeles, et tänu Jeesusele on meil üldse võimalik pöörduda oma täiusliku ja püha Isa poole.

Kord ütlesid Jeesuse lähimad järelkäijad talle: „Issand, õpeta meile, kuidas palvetada” (Luuka 11:1). Ilmselgelt ei tahtnud nad teada neid põhiasju, mida me just arutasime. Nad olid tegelikult huvitatud palve sisust, küsides põhimõtteliselt: „Mille eest meil tuleks palvetada?”