Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kas on vahet, kus ja millal palvetada?

Kas on vahet, kus ja millal palvetada?

OLED kahtlemata märganud, et enamik suuremaid religioone peab väga oluliseks uhkeid palvekodasid ja on kehtestanud kindlad kellaajad, mil tuleks palvetada. Kas Piibel on aga seadnud reeglid, millal ja kus palvetada?

Piibel toob ära mõned olukorrad, mil oleks sobiv palvetada. Näiteks enne, kui Jeesus ja tema järelkäijad asusid sööma, esitas Jeesus Jumalale tänupalve (Luuka 22:17). Ja kui tema jüngrid tulid jumalakummardamiseks kokku, tegid nad üheskoos palve. Nii jätkasid nad tava, mida oli juba kaua aega järgitud juudi sünagoogides ja Jeruusalemma templis. Jumal tahtis, et see tempel oleks „palvekojaks kõigile rahvastele” (Markuse 11:17).

Palvetel, mida jumalateenijad koos olles ühiselt esitavad, võib olla suur jõud. Kui see grupp on mõtteviisi poolest ühtne ja grupi eest esitatud palve kajastab Pühakirja põhimõtteid, on see Jumalale meelepärane. Seesugune palve võib teda ajendada koguni tegema seda, mida ta muidu poleks teinud (Heebrealastele 13:18, 19). Palved on Jehoova tunnistajate koosolekute lahutamatuks osaks. Oled südamest oodatud lähimasse kuningriigisaali, kus sa võid neid palveid kuulda.

Sellegipoolest ei sea Piibel reegleid, millal ja kus palvetada. Sealt leiame, et jumalateenijad palvetasid mis tahes ajal ja paigas. Jeesus sõnas: „Kui sina palvetad, mine oma tuppa, sulge uks ja palu oma Isa, kes on salajas; siis su Isa, kes näeb salajasse, tasub sulle” (Matteuse 6:6).

Palvetada võib ükskõik millal ja kus

Kas pole südantsoojendav mõte? Sa võid tegelikult millal iganes ja täiesti omaette olles pöörduda universumi Suverääni poole ning olla veendunud, et ta kuulab sind tähelepanelikult. Seepärast on arusaadav, miks Jeesus tahtis palvetades tihtipeale üksi olla. Kord palus ta öö läbi Jumalat, otsides enne ülitähtsat otsust temalt ilmselt juhatust (Luuka 6:12, 13).

Piiblist võime lugeda, et mõned mehed ja naised palvetasid, kui pidid langetama kaalukaid otsuseid või seisid silmitsi hirmutava olukorraga. Mõnikord palvetasid nad valjult, teinekord vaikselt; nad palvetasid nii mitmekesi koos olles kui üksinda. Oluline on see, et nad palvetasid. Jumal lausa kutsub oma teenijaid üles: „Palvetage lakkamatult” (1. Tessalooniklastele 5:17). Ta on valmis lõputult kuulama neid, kes täidavad tema tahet. Kas ei peegeldu selles tema armastus?

Tänapäeva küünilises maailmas võivad paljud palvetamise mõttekuse kahtluse alla seada. Võib-olla oled ka sina mõelnud, kas palvetamisest on tõesti abi.