Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kas sa tead?

Kas sa tead?

Kas sa tead?

Mida apostel Paulus mõtles, kui ta ütles, et kannab oma kehal „Jeesuse orja märgistust”? (Galaatlastele 6:17.)

Esimese sajandi kuulajaskond võis Pauluse sõnu mõista mitut moodi. Vanal ajal märgistati põletusrauaga näiteks sõjavange, templiröövleid ja ärakaranud orje. Sellist märgistamist peeti häbistavaks.

Kuid mitte igasugusesse märgistamisse ei suhtutud negatiivselt. Paljud vanaaja rahvad näitasid sel moel oma kuuluvust mingisse suguharusse või religiooni. Teatmeteoses „Theological Dictionary of the New Testament” öeldakse näiteks, et „süürlased pühendasid end jumal Hadadile ja Atargatisele, lastes teha märgi oma randmele või kaelale ... Dionysose kummardajate tunnuseks oli luuderohu lehe kujuline märk”.

Paljude tänapäeva kommentaatorite arvates võis Paulus viidata haava-armidele, mis ta oli saanud misjonitöö käigus vägivaldse kohtlemise tõttu (2. Korintlastele 11:23–27). Ent võib-olla mõtles Paulus, et tema eluviisist – mitte mõnest sõnasõnalisest märgist – on näha, et ta on kristlane.

Kas muistse Iisraeli pelgulinnadest kujunesid kurjategijate redupaigad?

Muistses paganlikus maailmas olid paljud templid põgenike või kurjategijate varjupaigad. Keskajal täitsid ristiusumaades sedasama rolli kloostrid ja kirikud. Kuid muistse Iisraeli seadused tagasid, et pelgulinnadest ei kujunenud kurjategijate redupaigad.

Moosese Seaduses oli kirjas, et pelgulinnas võib kaitset leida üksnes tahtmatu tapja (5. Moosese 19:4, 5). Ta pidi põgenema lähimasse pelgulinna ohvri lähima meessoost sugulase eest, kes muidu võis talle verevalamise eest kätte tasuda. Pärast seda, kui põgenik oli juhtunust linna vanematele meestele rääkinud, mõisteti tema üle kohut linnas, mille halduspiirkonnas tapmine oli toimunud. Seal oli tal võimalus oma süütust tõestada. Vanemad uurisid põgeniku ja ohvri varasemaid suhteid ja seda, ega nad üksteise peale viha ei kandnud (4. Moosese 35:20–24; 5. Moosese 19:6, 7; Joosua 20:4, 5).

Kui leiti, et põgenik on süütu, võis ta naasta pelgulinna ja pidi jääma selle lähedusse. Need linnad polnud vanglad. Põgenik tegi seal tööd ja oli ühiskonna kasulik liige. Pärast ülempreestri surma võisid kõik põgenikud pelgulinnadest kartmatult lahkuda (4. Moosese 35:6, 25–28).

[Kaart lk 15]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

PELGULINNAD

1 KEDES

2 GOOLAN

3 GILEADI RAAMOT

4 SEKEM

5 BESER

6 HEBRON

Jordani jõgi