Piibel muudab inimeste elu

MIKS muutis mässuline sõdur ja varas oma eluviisi? Kuidas leidis võitluskunstimeister uue elueesmärgi? Kuidas tasus ära ühe isa usk oma pojasse? Loe järgnevaid jutustusi ja sa saad neile küsimustele vastuse.

„Mustast minevikust hoolimata olen nüüd õnnelik.” GARRY P. AMBROCIO

VANUS: 47

PÄRITOLUMAA: FILIPIINID

TAUST: KUULUS MÄSSULISTE RÜHMITUSSE

MINU MINEVIK: Kasvasin üles väikeses linnas Vintaris. Elasime laial orutasandikul, mida ümbritsesid rohelusse mattunud mäed, kus voolasid puhta veega jõed ja kus oli alati värske õhk. Välisest idüllist hoolimata oli elu raske. Meilt varastati kariloomi ning meie koju murti sisse.

Teismelisena hakkasin suitsetama ja koos sõpradega purjutama. Samuti hakkasin varastama, et oma pahede rahuldamiseks raha saada. Varastasin ehteid isegi omaenda vanaemalt. Armee kahtlustas, et kuulun mässuliste rühmitusse nimega Uus Rahvaarmee (NPA) ning seetõttu peksid sõdurid mind tihti armutul kombel. Nii otsustasingi selle rühmitusega ühineda. Elasin viis aastat koos NPA mässulistega mägedes. Elu oli karm. Olime aina liikvel, põgenedes armee eest. Viimaks väsisin mägedes redutamisest ja andsin end üles Põhja-Ilocose provintsi kubernerile. Ta kohtles mind hästi ja aitas mul isegi korraliku töökoha leida. Ometi ei suutnud ma oma vanadest halbadest harjumustest loobuda. Murdsin veelgi kodudesse sisse ja hirmutasin inimesi.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU: Minu töö juures oli üks naine nimega Loida, kes oli Jehoova tunnistaja. Tema kaudu sain tuttavaks Jovencioga, kes hakkas mulle Piiblit õpetama. Siiski oli mul väga raske oma pahede küüsist vabaneda. Enne, kui Jovencio tuli minuga Piiblit uurima, tegin tavaliselt suitsu. Samuti olin veelgi seotud illegaalse tegevusega. Lõpuks vahistas politsei mind seaduserikkumise pärast ning mind heideti 11 kuuks vangi. Vangis istudes palvetasin Jehoova poole, anudes temalt abi. Palusin Jumalalt andestust. Samuti palusin, et ta oma püha vaimuga mind juhataks ja mulle jõudu annaks.

Mingi aja pärast tuli üks Jehoova tunnistaja mind vanglasse vaatama ja tõi mulle Piibli. Hakkasin seda lugema ning mõistsin, et Jehoova on halastav, armastav ja andestav. Adusin, et Jehoova oli olnud minuga armuline ning andnud mulle võimaluse teda tundma õppida. Palusin, et ta annaks mulle jõudu halbadest harjumustest lahti saada. See, mida lugesin kirjakohast Õpetussõnad 27:11, avaldas mulle tugevat mõju. Tundsin seda teksti  lugedes, nagu räägiks Jehoova ise minuga. See tekst ütleb: „Ole tark, mu poeg, ja rõõmusta mu südant, et võiksin vastata sellele, kes mind teotab!”

Pärast seda kui olin vanglast vabanenud, asusin uuesti Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Hakkasin ka käima nende koosolekutel ja püüdsin Piibli põhimõtteid ellu rakendada. Lõpuks sain Jehoova abiga halbadest harjumustest võitu. Seejärel pühendasin oma elu Jehoova Jumalale.

KUIDAS MU ELU ON PARANENUD: Mustast minevikust hoolimata olen nüüd õnnelik. Kuigi orjasin varem räpaseid harjumusi, olen saanud uueks inimeseks (Koloslastele 3:9, 10). Mul on au kuuluda Jehoova puhta rahva hulka ja aidata teistel õppida tundma meie kõikvõimsat Jumalat Jehoovat.

„Tahtsin esindada Brasiiliat.” JULIANA APARECIDA SANTANA ESCUDEIRO

VANUS: 31

PÄRITOLUMAA: BRASIILIA

TAUST: TEGELES VÕITLUSKUNSTIGA

MINU MINEVIK: Kasvasin üles Londrina linnas. Kuigi enamik meie kandi inimesi olid vaesed, oli ümbruskond puhas ja rahulik. Kui olin kümnene, käis vanem vend mulle peale, et hakkaksin koos temaga tegelema võitluskunstiga tae kwon do, mis tähendab rusika- ja jalalöökide kunsti. Isa polnud minu uuest harrastusest sugugi vaimustuses, kuid andis lõpuks järele.

Tegin kõvasti trenni ja võitsin Paraná osariigis mitu meistrivõistlust. Hiljem võitsin riikliku meistrivõistluse ning aastal 1993 kuulutati mind tae kwon do’s Brasiilia meistriks. Samuti tahtsin minna rahvusvahelistele meistrivõistlustele. Ent meie pere oli vaene ja mul polnud välismaale sõiduks raha.

Unistasin, et tae kwon do’st saaks olümpiaala. Lõpuks minu unistus täitus. Tahtsin esindada Brasiiliat olümpiamängudel, seepärast tegin palju trenni. Tänu sponsoritele avanes mul võimalus võistelda nii Lõuna-Ameerikas kui ka Prantsusmaal, Vietnamis, Lõuna-Koreas ja Jaapanis. Minu järgmiseks eesmärgiks oli osaleda Pan-Ameerika võistlustel. Tänu suurepärastele tulemustele valiti mind kolme sportlase hulka, kes saidki võimaluse osaleda neil võistlustel, mis pidid toimuma 2003. aastal Santo Domingos Dominikaani Vabariigis.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU: Mul oli oma poiss ning aastal 2001 tutvusime Jehoova tunnistajatega ja nad hakkasid meile Piiblit õpetama. Alguses polnud ma asjast eriti vaimustunud. Olin alati liiga väsinud, selleks et keskenduda, ning sageli suigatasin keset uurimist. Ometi puudutas õpitu minu südant. Kogesin seda järgmistel suurtel võistlustel.

Kuna mind oli valitud Pan-Ameerika võistkonda, pidin minema ettevalmistavale võistlusele. Kui saabus minu kord, jäin keset matti  tardunult seisma. Mul polnud enam mingit motivatsiooni võistelda. Ühtäkki koitis mulle, et kristlane ei tohiks teistega võidelda, isegi mitte spordis. Mulle meenus Piibli käsk „sa pead armastama oma ligimest nagu iseennast” (Matteuse 19:19). Niisiis pöörasin ümber ja kõndisin lihtsalt minema. Inimesed vahtisid mind ega saanud aru, mis toimub.

Jõudnud koju, istusin maha ja mõtlesin, mida oma eluga edasi peale hakata. Haarasin Jehoova tunnistajate brošüüri „Mida Jumal meilt nõuab?”. Sealt leidsin viite tekstile Laul 11:5, mis ütleb Jehoova kohta: „Vägivalla armastajat vihkab ta hing.” Need laulukirjutaja sõnad jõudsid mulle kohale ja ma otsustasin tae kwon do’st loobuda.

Treeneritele see mõistagi rõõmu ei teinud. Nad püüdsid mu meelt muuta, öeldes, et olen oma ala parim sportlane Brasiilias ning võin pääseda koguni olümpiamängudele. Mina aga oma otsusest ei taganenud.

Selleks ajaks olin oma poisiga abielus. Tema käis juba Jehoova tunnistajatega kuulutustööl. Ta tuli alati kuulutamast koju õnnelikuna ja jutustas mulle, millest ta inimestega oli vestelnud. Teadsin, et kui ka mina tahan kuulutamas käima hakata, tuleb mul oma elus muudatusi teha. Ütlesin lahti oma endisest religioonist ning sain lõpuks kõlblikuks laskma end ristida Jehoova tunnistajaks.

KUIDAS MU ELU ON PARANENUD: Oleme abikaasaga väga õnnelikud ja ühtsed, sest püüame mõlemad rakendada oma abielus Piibli põhimõtteid. Mulle meeldib olla oma mehele toeks, kui ta koguduse eest hoolitseb. Ma oleksin võinud vaeva näha, et võita kuldmedal ja saada kuulsaks. Aga ma tunnen, et mitte miski, mida see ebaõiglane maailm võib pakkuda, pole võrreldavgi Jehoova Jumala teenimisega.

„Isa ei kaotanud minusse kunagi usku.” INGO ZIMMERMANN

VANUS: 44

PÄRITOLUMAA: SAKSAMAA

TAUST: TÖÖTAS ÖÖKLUBIS TURVAMEHENA

MINU MINEVIK: Sündisin religioosselt lahkmeelsesse perre Gelsenkircheni söekaevanduslinnas. Minu isa oli Jehoova tunnistaja, ema aga mitte. Ta püüdis takistada isal mind, mu venda ja kahte õde oma usutõdede järgi kasvatamast. Isa oli veoautojuht ning tegi kümnetunniseid või veelgi pikemaid tööpäevi. Tihti algas tema tööpäev kell kaks või kolm öösel. Ometi ei jätnud ta meie usulist harimist kunagi unarusse. Tuleb tunnistada, et tookord ma tema vaevanägemist ei hinnanud.

15-aastasena tüdinesin usukoosolekutest, kuhu isa mind kaasa võttis. Seepärast hakkasin talle vastu. Aasta pärast astusin poksiklubisse. Järgmise kahe aasta jooksul tegin niisuguseid tükke, et ajasin isa pea halliks. Saanud 18, kolisin kodust minema.

Olin kirglik sportlane ning tegin trenni kuus päeva nädalas. Kõigepealt käisin poksimas,  seejärel jõutrennis. Nädalavahetustel veetsime sõpradega sageli aega ööklubides. Kord tekkis mul ühe tülinoriva klubikülastajaga kähmlus ning mul õnnestus tast kerge vaevaga jagu saada. Klubi omanik pani seda tähele ja pakkus mulle kohe turvamehe kohta. Palk polnud paha. Niisiis võtsin pakkumise vastu.

Igal nädalavahetusel seisin klubi uksel ja otsustasin, keda lasen sisse, keda mitte. Kuna klubisse mahtus kuni tuhat inimest, oli mul tööd üle pea. Kaklused olid tavalised. Mind ähvardati küll relvade, küll katkiste pudelitega. Mõned, keda ma polnud klubisse lasknud või kelle ma olin klubist välja visanud, ootasid väljas, et mulle kätte maksta. Olin tollal 20-ne ja enda arvates võitmatu. Tegelikult olin aga vägivaldne, ennast täis, ambitsioonikas ja kangekaelne.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU: Isa ei kaotanud minusse kunagi usku. Ta hoolitses selle eest, et saaksin ajakirju „Vahitorn” ja „Ärgake!”. * Ajakirjad kuhjusid mul kodus üksteise otsa, ilma et oleksin neist ühtegi lugenud. Ühel ilusal päeval aga otsustasin neid veidi sirvida. Kui lugesin läbi artiklid, mis rääkisid praeguse poliitilise, majandusliku ja religioosse elukorralduse lõpust, helistasin oma õele, kes on koos oma mehega samuti Jehoova tunnistajad. Nad küsisid, kas ma ei sooviks nendega koos Piiblit uurida. Olin nõus.

Põhimõte, mis on kirjas Galaatlastele 6:7, pani mind oma elus muudatusi tegema. Teadsin juba oma kogemusest, et ükskõik, mida ma praegu teen, ütlen või otsustan, mõjutab minu elu ka tulevikus. Samuti sain palju tiivustust kutsest, mis on kirjas Jesaja 1:18: „Tulge nüüd ja seletagem isekeskis, ütleb Jehoova! Kuigi teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks.” See kirjakoht aitas mul juba uurimise algusest peale hajutada väärtusetustunnet ja kartust selle ees, et mul pole Jehoova juurde tagasiteed.

Poole aastaga tegin oma elus tohutuid muudatusi. Siiski ei tulnud need kergelt. Pidin hoidma eemale laostunud keskkonnast ja karmidest kaaslastest, kes mind ümbritsesid. Niisiis ütlesin oma sõpradele, et uurin Piiblit ja rääkisin neile õpitust. Nemad hakkasid mind vältima ning preestriks kutsuma. Oma õe abiga õnnestus mul leida teine, sobivam töökoht.

Hakkasin käima koosolekutel samas kuningriigisaalis, kus õde ja õemees käisid, kuigi see asus 30 kilomeetri kaugusel. Ka minu kodu lähedal oli kuningriigisaal, kuid ma kartsin puutuda kokku inimestega, kes mind juba lapsest saadik tundsid. Samuti kartsin kuulutada majast majja piirkonnas, kus ma ise elasin. Mul polnud mingit tahtmist kohtuda inimestega, keda olin klubist välja visanud või kellele olin uimasteid andnud. Kuid jõutrenni tehes olin õppinud midagi, mis mulle ka nüüd abiks oli. Nimelt kõige raskemad harjutused on samas ka kõige olulisemad. Seega, niipea kui sain kõlblikuks osalema kuulutustöös, käisin kuulutamas nii palju kui võimalik.

Pidin üle saama veel ühest raskusest. Mulle polnud kunagi meeldinud lugeda ega uurida. Kuid teadsin, et tugeva usu saamiseks on vaja enesedistsipliini ning et mul tuleb hakata Piibli tõdesid sügavuti uurima. Leidsin, et uurimisega on just nagu raskuste tõstmisega, selleks et tugevaks saada, tuleb näha vaeva.

KUIDAS MU ELU ON PARANENUD: Mul on hea meel, et olen elus. Pean veelgi oma nõrkusi ohjes hoidma, et need minu üle võimust ei saaks. Nüüd olen õnnelikult abielus naisega, kel on kaunis kristlik isiksus. Mul on Jehoova tunnistajate seas tõelisi sõpru, keda saan täielikult usaldada. Mu isa suri viis aastat tagasi, kuid enne surma sai ta oma poja tagasi.

[Allmärkus]