Meie kindel otsus on käia laitmatuses

„Mina tahan käia laitmatuses.” (LAUL 26:11)

1., 2. Mida ütles Iiob oma laitmatuse kohta ja mida näitab tema kohta Iiobi 31. peatükk?

MUISTSEL ajal kasutati kaalumiseks sageli kangkaalu. Tavaliselt kujutas see endast horisontaalset kangi, mis oli keskpaigast liikuvalt varva külge kinnitatud. Kangi kummaski otsas rippus vaekauss. Ühele kausile pandi kaalutav ese ja teisele kaaluviht. Jumala rahvas pidi kasutama täpseid kaale ja vihte (Õpet. 11:1).

² Jumalakartlik mees Iiob ütles saatanliku rünnaku all sõnad: „Vaetagu mind õigetel vaekaussidel – siis saab Jumal teada mu ausust [„laitmatusest”, UM]!” (Iiob 31:6). Iiob mainis tervet rida olukordi, mis võiksid inimese laitmatuse proovile panna. Ta ise läbis sellise katse edukalt, nagu ilmneb tema sõnadest, mis on kirjas Iiobi 31. peatükis. Tema hea eeskuju võib ajendada meidki samamoodi toimima ning  ütlema veendumusega nagu laulik Taavet: „Mina tahan käia laitmatuses” (Laul 26:11).

3. Miks on tähtis olla Jumalale ustav nii suurtes kui ka väikestes asjades?

³ Ehkki Iiobit tabasid rängad katsumused, jäi ta Jumalale ustavaks. Mõnele ehk isegi tundub, et sedavõrd tõsistes katsumustes laitmatuks jäädes andis ta lausa kangelase mõõdu välja. Meie kannatused pole täpselt samasugused nagu Iiobil. Ent meilgi tuleb jääda Jumalale ustavaks nii suurtes kui ka väikestes asjades, kui tahame püsida laitmatud ja toetada tema ülemvõimu. (Loe Luuka 16:10.)

Moraalne laitmatus on ülitähtis

4., 5. Mida Iiob laitmatu mehena ei teinud?

⁴ Kui tahame jääda Jehoova ees laitmatuks, peame pidama kinni tema moraalinormidest, nagu Iiob seda tegi. Iiob lausus: „Ma andsin ju oma silmadele seaduse! Kuidas ma võiksin siis vaadata neitsi poole? ... Kui mu süda on lasknud ennast ahvatleda mõne naise poole ja ma olen varitsenud oma ligimese ukse taga, siis jahvatagu mu naine võõrale ja heitku teised tema peale!” (Iiob 31:1, 9, 10).

⁵ Iiob oli otsustanud hoida laitmatust Jumala ees ega jäänud õrnemat sugu iharalt vaatama. Abielumehena ei flirtinud ta vallaliste naistega ega löönud külge mehenaistele. Mäejutluses esitas Jeesus võimsa mõtte seksuaalmoraali kohta – mõtte, mida need, kes tahavad laitmatust hoida, peaksid meeles pidama. (Loe Matteuse 5:27, 28.)

Ärgem kunagi olgem salalikud

6., 7. a) Mille alusel Jumal meie laitmatust hindab, nagu ta tegi seda Iiobi puhul? b) Miks ei tohiks me olla salalikud ega valelikud?

⁶ Kui tahame, et meid arvataks laitmatute hulka, ei tohi me kunagi olla ’pöörased’ ehk ’salalikud’ (UM). (Loe Õpetussõnad 3:31–33.) Iiob ütles: „Kui ma olen valega ühes käinud või on mu jalg tõtanud pettuse poole, vaetagu mind õigetel vaekaussidel – siis saab Jumal teada mu ausust [„laitmatusest”, UM]!” (Iiob 31:5, 6). Jehoova kaalub kõiki inimesi „õigetel vaekaussidel”. Nagu Iiobi puhul, hindab ta meiegi laitmatust oma täiusliku õiguse alusel.

⁷ Kui muutuksime salalikuks või valelikuks, minetaksime Jumala ees oma laitmatuse. Laitmatu inimene on „loobunud salajastest tegudest, mida tuleks häbeneda” ega „käi kavaluses” (2. Kor. 4:1, 2). Mis siis, kui oleksime sõnades või tegudes salalikud, nii et meie usukaaslane oleks sunnitud selle tõttu Jumalalt abi anuma? Siis häda meile! Laulik ütles: „Ma hüüdsin oma kitsikuses Jehoova poole ja tema vastas mulle! Jehoova, kisu välja mu hing valetajaist huultest ja petisest keelest!” (Laul 120:1, 2). Meil tasub meeles hoida, et Jumal näeb meie sisemusse. Tema kui „südamete ja neerude läbikatsuja” saab aru, kas me oleme tegelikult laitmatud või mitte (Laul 7:9, 10).

 Kohelgem teisi hästi

8. Kuidas Iiob teisi kohtles?

⁸ Kui tahame jääda laitmatuks, tuleb meil olla Iiobi kombel õiglane, alandlik ja hooliv. Ta ütles: „Kui ma oleksin põlanud oma sulase ja ümmardaja õigust, kui neil oli minuga tüli, mis ma oleksin teinud siis, kui Jumal oleks tõusnud? Ja kui ta oleks katsuma tulnud, mis ma siis temale oleksin kostnud? Eks minu looja emaihus ole loonud ka teda, eks ole üks ja seesama meid emaüsas valmistanud?” (Iiob 31:13–15).

9. Milline oli Iiob teistega tegeldes ning kuidas peaksime toimima meie?

⁹ Ilmselt ei olnud Iiobi päevil kohtuasjade ajamine keerukas. Kohtuasju käsitleti korra järgi ning isegi orjadel oli võimalik kohtulikku abi saada. Iiob oli oma sulastega õiglane ja halastav. Kui soovime käia laitmatuses, tuleb meil kõigil, eriti aga kogudusevanematel, neid omadusi ilmutada.

Olgem heldekäelised, mitte saamahimulised

10., 11. a) Kust me teame, et Iiob oli heldekäeline ja abivalmis? b) Milliseid hilisemaid Pühakirja nõuandeid võivad meile meenutada Iiobi 31:16–25 sõnad?

¹⁰ Iiob oli heldekäeline ja abivalmis, mitte aga isekas ja ahne. Ta ütles: „Kas ma olen ... lasknud tuhmuda lesknaise silmi? Kas ma üksinda olen söönud oma palukest, ilma et vaenelaps oleks saanud sellest süüa? ... Kas ma olen võinud näha kedagi hukkuvat riiete puudusel ...? ... Kui mu käsi on ähvardanud vaestlast, kuna ma väravas nägin enesele abi, siis langegu mu õlg liigesest välja ja murdugu mu käsivars õlavarreluust saadik!” Iiob oleks minetanud oma laitmatuse ka siis, kui ta oleks öelnud kullale: „Ma usaldan sind!” (Iiob 31:16–25.)

¹¹ Iiobi luulelised mõtteavaldused toovad ehk meelde jünger Jaakobuse sõnad: „Puhas ja rikkumata jumalateenistus meie Jumala ja Isa silmis on selline: tuleb hoolitseda orbude ja lesknaiste eest nende raskustes ning hoida end maailmast määrdumata” (Jaak. 1:27). Meile võib meenuda ka Jeesuse hoiatus: „Hoidke oma silmad lahti ja hoiduge igasuguse saamahimu eest, sest isegi kui inimesel on kõike külluses, ei taga talle elu see, mis tal on.” Pärast neid sõnu tõi Jeesus piltliku näite ahnest rikkurist, kes suri, olemata „rikas Jumala silmis” (Luuka 12:15–21). Laitmatus eeldab, et me ei anna järele patusele saamahimule ega ahnusele. Saamahimu on ebajumalakummardamine, sest ahne inimese tähelepanu kaldub Jehoovalt oma ihaldusobjektile ning nõnda saab viimasest tema ebajumal (Kol. 3:5). Laitmatus ja ahnus ei passi paari!

Ärgem kaldugem puhtast jumalateenimisest kõrvale

12., 13. Millise eeskuju jättis Iiob ebajumalateenimisest hoidumises?

¹² Laitmatu inimene ei kaldu puhtast jumalateenimisest kõrvale. Just selline oli Iiob, nagu ilmneb tema sõnadest: „Kui ma oleksin vaadanud päikest, kuidas see paistab, või kuud, mis nii suurepäraselt rändab, kui mu süda seejuures oleks lasknud ennast salaja petta, nõnda et oleksin saatnud käesuudlusi, siis oleks seegi olnud kohtuväärt süü, sest ma oleksin siis ju salanud Jumala, kes on ülal!” (Iiob 31:26–28).

¹³ Iiob ei kummardanud elutuid asju. Kui ta taevakehasid, näiteks kuud, vaadates oleks südames ennast salaja petta lasknud ja kui ta oleks „saatnud käesuudlusi” ehk mingil kombel neile austust avaldanud, oleks ta olnud ebajumalateener, kes salgab Jumalat (5. Moos. 4:15, 19). Me oleme Jumala silmis laitmatud vaid siis, kui hoidume mis tahes ebajumalateenimisest. (Loe 1. Johannese 5:21.)

 Ärgem olgem kättemaksuhimulised ega silmakirjalikud

14. Miks võib öelda, et Iiob polnud õel?

¹⁴ Iiob polnud õel ega kalk. Ta teadis, et niisugused omadused ei kuulu laitmatuse juurde. Ta ütles: „Kas ma olen rõõmutsenud oma vihamehe hukkumise pärast või hõisanud, kui teda tabas õnnetus? Ei ole ma lubanud oma suud pattu teha, et oleksin sajatades nõudnud tema hinge!” (Iiob 31:29, 30).

15. Miks on vale rõõmustada vihamehe õnnetuse üle?

¹⁵ Õige mehena ei tundnud Iiob kunagi rõõmu selle üle, kui tema vihameest tabas õnnetus. Üks hilisem õpetussõna hoiatab: „Ära tunne rõõmu oma vihamehe langusest ja ärgu hõisaku su süda, kui ta komistab, et see ei oleks paha Jehoova silmis, kui ta seda näeb, ja et ta ei pööraks oma viha tema pealt!” (Õpet. 24:17, 18). Jehoova näeb meie südamesse ja teab, kui tunneme salamahti rõõmu teise inimese õnnetuse üle. Niisugune hoiak ei meeldi talle mitte sugugi ja ta võib kohelda meid vastavalt (Õpet. 17:5). Ta ju ütleb: „Minu käes on kättemaks ja tasumine” (5. Moos. 32:35).

16. Kuidas me saame osutada külalislahkust ka siis, kui me pole rikkad?

¹⁶ Iiob oli külalislahke (Iiob 31:31, 32). Ka meie, kuigi me ei pruugi olla rikkad, saame ikkagi „olla külalislahked” (Rooml. 12:13). Me võime pakkuda teistele midagi lihtsat, pidades meeles õpetussõna „Parem taimetoit armastusega kui nuumhärg, mille juures on vihkamine!” (Õpet. 15:17). Lihtne söömaaeg koos kristliku venna või õega armastavas õhkkonnas toob rõõmu ja kindlasti turgutab meid vaimselt.

17. Miks ei peaks me üritama tõsist pattu varjata?

¹⁷ Ilmselt oli vaimselt väga kosutav Iiobi külalislahkust nautida, sest Iiob ei olnud silmakirjalik. Ta polnud nagu need jumalakartmatud mehed 1. sajandil, kes kristlikku kogudusse poetusid ja ’lipitsesid inimeste ees kasu pärast’ (Juuda 3, 4, 16). Ka ei varjanud Iiob oma üleastumisi ega ’peitnud süütegu põue’, justkui kartes teiste põlgust, kui nad sellest teada saavad. Ta soovis, et Jumal teda uuriks, ja oli valmis talle kõik üles tunnistama (Iiob 31:33–37). Kui juhtub, et me teeme rasket pattu, ärgem kunagi väärtegu varjakem, et oma mainet päästa. Mis näitab, et püüame olla laitmatud? See, kui tunnistame ja kahetseme oma viga, otsime vaimset abi ja teeme kõik, mis meie võimuses, et kahju korvata (Õpet. 28:13; Jaak. 5:13–15).

Laitmatus proovitakse läbi

18., 19. a) Miks võib öelda, et Iiob ei rõhunud kunagi kedagi? b) Milleks oli Iiob valmis, juhul kui ta osutub süüdlaseks?

¹⁸ Iiob oli aus ja õiglane. Seetõttu võis ta öelda: „Kui mu põld mu vastu kisendab ja selle vaod üheskoos nutavad, et ma olen söönud ta saaki ilma tasuta ja olen pannud ta õiged omanikud hingeldama, siis kasvatagu ta nisu asemel kibuvitsu ja odra asemel umbrohtu!” (Iiob 31:38–40). Iiob ei haaranud endale kunagi teise inimese maad ega rõhunud oma töölisi. Ka meil tuleb olla Jehoova ees laitmatud nii suurtes kui ka väikestes asjades.

 ¹⁹ Iiob oli kõnelnud oma elust nii oma kolme kaaslase kui ka noore mehe Eliihu ees. Piltlikult öeldes oli ta kinnitanud oma mineviku enda „nimemärgi” ehk pitseriga ning palunud süüdistajal esitada oma argumendid. Süüdimõistmise korral oli Iiob valmis karistust kandma. Niisiis võiks öelda, et ta andis sisse oma kohtuasja ja jäi ootama Jumala kohtuotsust. Sellega ’olid Iiobi sõnad lõppenud’ (Iiob 31:35, 40).

Sa suudad jääda laitmatuks!

20., 21. a) Tänu millele suutis Iiob jääda laitmatuks? b) Kuidas me saame kasvatada armastust Jumala vastu?

²⁰ Iiob jäi laitmatuks, kuna ta armastas Jehoovat, kes omakorda teda armastas ja aitas. Iiob ütles: „Sa [Jehoova] andsid mulle elu ja osaduse [„ja osutasid heldust”, UM], ja su hoolitsus hoidis mu vaimu!” (Iiob 10:12). Iiob ilmutas ligimesearmastust, mõistes, et sel, kes ei osuta heldust kaasinimestele, pole aukartust Kõigevägevama ees (Iiob 6:14). Laitmatud inimesed armastavad nii Jumalat kui ka ligimest (Matt. 22:37–40).

²¹ Me saame kasvatada armastust Jumala vastu nii, et loeme iga päev tema Sõna ja mõtiskleme selle üle, mida me loetud osast tema kohta teada saime. Me võime Jehoovat siiras palves tema headuse eest kiita ja tänada (Filipl. 4:6, 7). Me võime laulda Jehoovale ja meile toob kasu regulaarne seltsimine tema rahvaga (Heebr. 10:23–25). Ka kristlikus teenistuses olles, kus ’kuulutame tema päästet’, kasvab meie armastus tema vastu (Laul 96:1–3). Nõnda suudame jääda laitmatuks nagu laulukirjutaja, kes laulis: „Minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi! Issanda Jehoova peale panen ma oma lootuse, et jutustada kõiki sinu tegusid!” (Laul 73:28).

22., 23. Kuidas sarnaneb meie kui Jehoova ülemvõimu toetajate tegevus varem elanud laitmatute jumalateenijate omaga?

²² Jehoova on sajandite vältel andnud oma laitmatuile teenijaile mitmesuguseid ülesandeid. Noa ehitas laeva ja oli „õigusekuulutaja” (2. Peetr. 2:5). Joosua juhtis iisraellased Tõotatud Maale, ent teda saatis edu vaid selle tõttu, et ta luges „käsuõpetuse raamatut ... päeval ja öösel” ning talitas selle järgi (Joosua 1:7, 8). Esimese sajandi kristlased tegid inimesi jüngriteks ja tulid Pühakirja uurimiseks regulaarselt kokku (Matt. 28:19, 20).

²³ Meie toetame Jehoova ülemvõimu ja jääme laitmatuks, kui oleme õigusekuulutajad, teeme inimesi jüngriteks, toimime Pühakirja nõuannete järgi ning saame kokku usukaaslastega koosolekutel, kokkutulekutel ja konventidel. See kõik aitab meil olla julged, vaimselt tugevad ja Jumala tahet hästi täita. Ja see pole meile liiga raske, sest meie taevane Isa ja tema Poeg toetavad meid (5. Moos. 30:11–14; 1. Kun. 8:57). Meid toetab ka „kogu vennaskond”, kes käib samuti laitmatuses ja tunneb aukartust Jehoova, oma kõigekõrgema Isanda ees (1. Peetr. 2:17).

Kuidas sa vastaksid?

• Kuidas me peaksime suhtuma Jehoova moraalinormidesse?

• Millised Iiobi omadused sind eriti köidavad?

• Milline oli Iiob, nagu näitab kirjakoht Iiob 31:29–37?

• Tänu millele me suudame Jumala ees laitmatuks jääda?

[Küsimused]

[Pilt lk 29]

Iiob jäi Jehoova ees laitmatuks. Seda suudame ka meie!

[Pilt lk 32]

Me suudame jääda laitmatuks