Kiri Haitilt

„Ma ei kahetse üldse, et Haitile läksin!”

PÄRAST Haiti maavärisemist 2010. aasta 12. jaanuaril oli mul raske sealset masendavat olukorda isegi uudistest vaadata. Ent 20. jaanuaril helistas mulle hea sõbranna Carmen ning tegi ettepaneku minna vabatahtlikuna Haitile appi. Olime Carmeniga tutvunud mõni aasta tagasi kuningriigisaali ehitusel, kus töötasime vabatahtlike meditsiiniõdedena. Sellest ajast peale oleme osalenud teisteski projektides ja saanud väga lähedasteks.

Ütlesin Carmenile, et Haitile minek oleks mulle nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt liiga raske. Tema aga tuletas meelde, et meie koostöö on alati hästi sujunud, ning kinnitas, et saaksime seal üksteist toetada. Carmeni sõnadest tiivustatuna helistasingi Jehoova tunnistajate peakorterisse New Yorki Brooklynisse ning rääkisin töötajaga, kes organiseeris abistamistöid Ameerika Ühendriikidest. Panin end vabatahtlike nimekirja. Tegin ka juttu Carmenist ja ütlesin, et sooviksime töötada koos. Kuid mulle vastati, et meie kutsumist ja koos töötamise võimalust ei saa garanteerida.

Niisiis elasin oma igapäevast elu edasi ega arvanudki, et mind appi kutsutakse. Ent neli päeva hiljem, esmaspäeval, 25. jaanuaril, helistati mulle Brooklynist ja küsiti, kas saaksin juba järgmisel päeval Haitile sõita. Ma ei suutnud seda uskuda! Ütlesin, et teen kõik endast sõltuva. Kõigepealt pidin end töölt vabaks küsima. Seejärel võtsin ühendust Carmeniga. Kahjuks kuulsin, et Carmenit Haitile ei kutsutud, sest ta ei oska prantsuse keelt. Olin ühtaegu elevil ja hirmunud. 28. jaanuaril, pärast seda, kui olin saanud lennukipileti, lendasingi New Yorgist Santo Domingosse, Haiti naaberriigi Dominikaani Vabariigi pealinna.

Üks noor Jehoova tunnistaja oli mulle lennujaama vastu tulnud ning sõidutas mu Jehoova tunnistajate kohalikku harubüroosse. Samal päeval saabus Ameerika Ühendriikidest veel kaks meditsiiniõde, kellega sel ööl ühes toas ööbisime. Järgmisel hommikul algas autosõit Haiti harubüroosse Port-au-Prince’i, mis kestis seitse ja pool tundi.

Ületanud riigipiiri, nägime maavärina laastavaid tagajärgi. Tundus uskumatu, et kõigest 35 sekundiga pöörati see kaunis maa pahupidi. Juba teleuudistestki oli seda raske vaadata, ent selle kirjeldamiseks, mis tunne oli maavärina tagajärgi oma silmaga näha, puuduvad mul sõnad. Suur hulk hooneid, sealhulgas presidendi palee, oli saanud kannatada. Teistest olid aga järel vaid rusuhunnikud. Paljude nende majade ehitamiseks olid inimesed pidanud aastaid kõvasti töötama. Kõik see kadus hetkega. Tajusin nii teravalt, et tõeliselt väärtuslikud asjad meie elus pole materiaalsed.

 Meid nähes ruttas Haiti harubüroo vastuvõtutöötaja kohe oma laua tagant meie juurde, näol lai naeratus, ja kallistas meid. Ta tänas meid, et olime oma tööd ja tegemised sinnapaika jätnud ning neile appi tulnud. Pärast lõunasööki läksime lähedalasuvasse kokkutulekusaali, mis oli nüüd haiglaks kohandatud. Seal kohtasin teisigi vabatahtlikke Jehoova tunnistajaid, näiteks arstidest abielupaari Saksamaalt, nende abilist ja üht ämmaemandat Šveitsist.

Alustasin tööd kohe selsamal õhtul. Kokkutulekusaalis oli 18 patsienti, nii meie usukaaslased kui ka teised, kes lamasid saali põrandal madratsitel. Jehoova tunnistajatest personal pööras kõigile haigetele ühtmoodi tähelepanu ja andis tasuta arstiabi.

Samal ööl suri üks 80-aastane mees, kui tema naine ja meie toakaaslasega ta kõrval olime. Veidi aja pärast hakkas valust nutma noor naine Ketly. Maavärina tagajärjel tekkinud vigastuste tõttu oli tal amputeeritud parem käsi. Ketly juures oli tema piibliõpetaja, kes oli maganud kokkutulekusaalis Ketly kõrval peaaegu iga öö.

Läksin Ketly juurde, soovides nii väga tema valu leevendada. Kuid tema valu polnud ainult füüsiline. Ketly jutustas, et ta oli olnud oma sõbranna juures, kui maa rappuma hakkas. Algul ei saanud nad aru, mis toimub. Nad jooksid käsikäes rõdu poole, kui sein neile peale kukkus ja nad rusude alla jäid. Ketly hüüdis oma sõbrannat, aga see ei vastanud. Niisiis mõistis ta kohe, et sõbranna pole enam elus. Tema surnukeha oli osaliselt lebanud Ketly peal, kuni päästetöötajad nad neli tundi hiljem leidsid. Ketly käsi tuli amputeerida kuni õlaliigeseni.

Minu esimesel ööl elas Ketly juhtunut korduvalt läbi, kui üritas magama jääda. Ta ütles mulle nuuksudes: „Ma tean küll, mida Piibel viimsetest päevadest ja maavärinatest räägib. Ja ma tean, et meid ootab ees õnnelik tulevik. Ma peaksin olema tänulik, et üldse elus olen. Kuid pane end hetkekski minu olukorda. Ühel päeval on su elus kõik hästi, aga siis, enne kui millestki aru saad, on kõik pea peale pööratud.” Tundsin end ühtäkki täiesti abituna. Ma lihtsalt kallistasin Ketlyt ja mul endalgi hakkasid pisarad voolama. Nutsime kaua ja lõpuks jäi Ketly magama.

Iga päev saadeti üks arst koos kahe õega abistama neid, kes vajasid arstlikku ülevaatust. Minul tuli minna Petit Goave’i, Port-au-Prince’ist umbes kahetunnise autosõidutee kaugusele. Sõitsin sinna koos kahe vabatahtlikuga – ühe meditsiiniõega Floridast ja arstiga Prantsusmaalt. Jõudsime sihtkohta pool kümme hommikul, laadisime oma varustuse auto pealt maha ja tassisime kuningriigisaali. Inimesed teadsid, et oleme tulemas, niisiis nad juba istusid ja ootasidki meid.

Asusime kohe tööle. Oli kuum ning abivajajate järjekorrad aina kasvasid. Alles kella kolme paiku saime veidi hinge tõmmata. Selle päeva jooksul tegime kolmekesi 114 vaktsineerimist ning andsime 105 meditsiinilist konsultatsiooni. Olin rampväsinud, kuid õnnelik, et saime abivajajaid kuidagi aidata.

Ühtekokku veetsin Haitil veidi üle kahe nädala. Mul olid kokkutulekusaalis 12-tunnised vahetused pea iga öö. See oli suur vastutus, mida ma polnud kunagi varem kogenud. Ometi tundsin, et on suur eesõigus ja õnnistus abiks olla. Olen väga õnnelik,  et sain veidikegi lohutada ja aidata haitilasi, kelle kannatused on tõesti ränkrasked olnud.

Meil on neilt nii mõndagi õppida. Näiteks märkasin, et üks minu patsient, 15-aastane Eliser, kellel oli üks jalg amputeeritud, jätab osa toidust Jimmyle, kes valvas öösiti tema voodi kõrval. Eliser selgitas mulle, et Jimmyl pole võimalust iga kord õhtuti süüa, enne kui tema juurde tuleb. See, kuidas Eliser Jimmy eest hoolitses, õpetas mulle, et me ei pea olema rikkad, isegi mitte terved, et jagada teistega seda, mis meil on.

Niisugust vaimu oli näha ka meie rühma vabatahtlike hulgas. Ühe mu kaastöötaja tervis polnud eriti korras, teine kannatas seljavalude käes. Siiski panid kõik töötajad patsientide vajadused oma heaolust ettepoole. See andis mulle jõudu edasi rühkida. Me kõik tundsime end aeg-ajalt nii emotsionaalselt, vaimselt kui ka füüsiliselt kurnatuna, aga me toetasime üksteist ja see aitas meil edasi tegutseda. See, mida ma Haitil kogesin, on unustamatu. Olen tänulik, et võin kuuluda sellisesse kristlikku organisatsiooni, mille liikmed on lahked, armastavad ja ennastohverdavad.

Enne kui Haitilt lahkusin, kirjutasid kaks patsienti mulle kumbki tänukirja, kuigi neil oli parem käsi amputeeritud. Nad palusid, et loeksin nende kirja läbi alles lennukis. Nii ma ka tegin. Need kirjad puudutasid mind südamepõhjani ja tõid pisarad silma.

Pärast koju tagasi jõudmist olen pidanud ühendust uute sõpradega, kellega Haitil tutvusin. Raskused panevad sõprussuhted proovile ja neis sünnib ka uusi tugevaid sõprussuhteid. Usun, et meie sõprus peab vastu igasugustes katsumustes. Ma ei kahetse üldse, et Haitile läksin!