Lugejate küsimusi

Kas abielu rikkunud kristlane, kes kahetseb ja tunnistab oma patu üles kristliku koguduse õiguskomiteele, peab abielurikkumisest rääkima ka oma abikaasale, kuigi see teeks viimasele sügavalt haiget?

Jah peab. Enne kui õiguskomitee liikmed saavad patustanud kristlase kahetsust siiraks pidada, on too kohustatud oma üleastumisest süütule abielupoolele rääkima. Abielurikkumine on abieluvoodi rüvetamine ja see on piisavalt tõsine üleastumine, mis lubab süütul poolel abielu lahutada, nii et ta on Pühakirja järgi vaba uuesti abielluma (Matt. 19:9). Seega on süütul poolel täielik õigus toimunust teada saada.

Tegelikkuses teeb süütule poolele haiget abielurikkumine, mitte selle ülestunnistamine. Abikaasa, kes rikkus abielu, oleks pidanud selle teo tagajärgedele juba eelnevalt mõtlema ning kiusatusele mitte järele andma. Pärast abielurikkumist on liiga hilja hakata mõtlema sellele, kuidas kaitsta süütut abikaasat haiget saamise eest.

Ehkki on enesestmõistetav, et süütule poolele teeb abielurikkumisest teadasaamine haiget, ei pruugi see tingimata tähendada abielu lõppu. Kuuldes puhtsüdamlikku  ülestunnistust ja andekspalumist, võib süütu pool otsustada abielu rikkunule andestada. Ülestunnistus annab nii mehele kui ka naisele võimaluse mõelda oma abielu üle tõsiselt järele ja kaaluda, mida olukorra parandamiseks ette võtta ja kuidas väärteo kordumist vältida. Ehk on abikaasa truudusetuses oma osa isegi kannatajal poolel. Kui naine on näiteks tahtlikult hoidunud täitmast oma abielukohust mehe vastu, kannab ka tema mõningast vastutust juhtunu eest. Ta ei ole Jumala silmis täielikult süüta, annab ju Piibel nõu: „Mees täitku oma kohust naise vastu ning naine mehe vastu. ... Ärge jätke teineteist sellest ilma, välja arvatud vastastikusel nõusolekul teatud ajaks, et võiksite pühendada aega palvetamisele ja siis jälle kokku tulla, et Saatan ei saaks teid aina ahvatleda teie talitsematuse pärast” (1. Kor. 7:3–5).

Peale selle et patu ülestunnistamine võib aidata abielusuhteid parandada, võib see ennetada ka muid tõsiseid probleeme. Seni kuni abielurikkuja oma tegu varjab, ei saa tal olla puhast südametunnistust abikaasa ees. See võib väljenduda tema sõnades ja käitumises. Süütu pool võib peagi tajuda, et midagi on viltu, ja sellest juttu teha. Patustanud kaasa võib enda kaitsmiseks hakata valetama ja sellega veelgi raskendada oma väärtegu. Kui ta siis oma süüteo üles tunnistab ja oma kaasalt andestust palub, võib see lõppeks palju rohkem südamevalu põhjustada.

Seega, kui abielurikkuja tõepoolest kahetseb oma tegu ja tahab abielu koos hoida, peaks ta süütult poolelt andestust otsima. Kui abikaasa andestab, saavad nad edaspidi ühiselt selle nimel tegutseda, et hoida abieluvoodi rüvetamata (Heebr. 13:4). Kuna abielurikkumisega on seotud koguduse moraalne puhtus, peaksid nad asjast teavitama ka õiguskomiteed.

(Ilmunud „Vahitornis” 1.6.73, inglise keeles.)

1. Moosese 6:3 on kirjas: „Minu vaim ei pea igavesti jääma inimesse, sest ta on ikkagi ainult liha. Olgu ta elupäevi sada kakskümmend aastat!” Kas Jehoova seadis sellega inimese eluea piiriks 120 aastat? Või ehk kuulutas Noa veeuputuse tulekut nii kaua aega ette?

Vastus mõlemale küsimusele on ei.

Enne veeuputust elasid paljud inimesed sajandeid. Noa oli 600 aastat vana, kui veeuputus algas, ja ta elas 950-aastaseks (1. Moos. 7:6; 9:29). Ka pärast veeuputust sündinutest elasid mõned palju kauem kui 120 aastat. Arpaksad näiteks oli surres 438 ja Selah 433 aastat vana (1. Moos. 11:10–15). Kuid Moosese ajaks oli inimese tavaline eluiga juba ainult 70–80 aastat (Laul 90:10). Seega ei tähenda 1. Moosese 6:3, et Jumal oleks määranud inimese maksimaalseks või tavaliseks elueaks 120 aastat.

Kas ehk tähendab see salm siis seda, et Jumal käskis Noal hoiatada inimesi 120 aasta pärast saabuva hävingu eest? Ei. Tõsi, Jumal rääkis Noaga paljudel puhkudel. Kümme salmi edasi on kirjas: „Jumal ütles Noale: „Ma olen otsustanud teha lõpu kõigele lihale, sest maa on täis nende vägivalda.”” Järgnevatel aastatel tegi Noa ära hiiglasliku töö: ta ehitas laeva. Siis „Jehoova ütles Noale: „Mine sina ja kogu su pere laeva”” (1. Moos. 6:13; 7:1; meie kursiiv). Piibel räägib veel teistestki juhtudest, kui Jehoova Noale midagi konkreetset teada andis (1. Moos. 8:15; 9:1, 8, 17).

 Kuid tekstis 1. Moosese 6:3 seisab kirjas veidi teisiti: seal pole mainitud Noad ega seda, nagu oleks Jumal midagi temale öelnud. Neid sõnu võiks võtta lihtsalt kui Jumala nõu, otsust. (Võrdle 1. Moosese 8:21.) On oluline tähele panna, et ajaloolised üleskirjutised ammu enne Aadama aega toimunud sündmustest sisaldavad väljendit „Ja Jumal ütles” (1. Moos. 1:6, 9, 14, 20, 24). Ilmselgelt ei kõnelenud Jehoova siin ühegi inimesega, sest need polnud veel loodud.

Seega on loogiline järeldada, et 1. Moosese 6:3 väljendab lihtsalt Jumala otsust teha lõpp kõlbeliselt hukas ühiskonnale. Jehoova kuulutas välja otsuse, et ta teeb seda 120 aasta pärast, kuid Noa seda veel ei teadnud. Miks Jumal ajalise piiri üldse seadis? Miks ta ootas?

Apostel Peetrus selgitab: „Jumal ootas kannatlikult Noa päevil, kuni ehitati laeva, milles vähesed inimesed, see on kaheksa hinge, viidi ohutult veest läbi” (1. Peetr. 3:20). Jah, sellal kui Jumal langetas otsuse, mille ta pidi täide viima 120 aasta pärast, oli veel palju ära teha. Umbes 20 aasta pärast tõi Noa naine ilmale nende esimese poja (1. Moos. 5:32; 7:6). Kokku sündis neile kolm poega, need sirgusid suureks ja abiellusid, nii et perekonnas oli lõpuks „kaheksa hinge”. Siis tuli neil laev ehitada, mis polnud mingi lühiajaline töö, arvestades laeva mõõtmeid ja seda, kui väike oli Noa pere. Jah, Jumala kannatlikkus 120 aastat võimaldas ära teha kõik vajaliku selleks, et hoida alal elu, ja tänu sellele pääsesid kaheksa ustavat inimest „ohutult veest läbi”.

Piibel ei nimeta aastat, mil Jehoova ütles Noale, et tuleb veeuputus. Me aga teame, et selleks ajaks olid perre lapsed sündinud, need olid suureks kasvanud ja abiellunud, mis tähendab, et veeuputuseni võis olla jäänud 40–50 aastat. Siis ütles Jehoova Noale: „Ma olen otsustanud teha lõpu kõigele lihale.” Ta käskis Noal hiiglasliku laeva ehitada ja minna oma perega laeva (1. Moos. 6:13–18). Veeuputuseni jäänud aastakümnete jooksul tegi Noa enamat, kui vaid andis eeskuju õiges eluviisis. Ta oli ka „õigusekuulutaja”, kel oli oma kaasaegseile edastada väga selgesõnaline hoiatus: Jumal on otsustanud hävitada kõik jumalakartmatud. Noa ei teadnud pikalt ette, mis aastal see sünnib, kuid ta oli kindel, et see sünnib. Ja nagu sa tead, nõnda ka läks (2. Peetr. 2:5).