Jäljenda nende usku

Ta jäi ustavaks pettumustest hoolimata

SAAMUEL tunnetas teravalt Siilo leina. Terve linn näis olevat pisaraisse uppunud. Kui paljudest majadest kostus naiste ja laste nuttu? Kui palju oli neid, kes leinasid taga oma isa, abikaasat, poega või venda, kes enam kunagi koju ei tule? Me ei tea seda. Teame vaid tõsiasja, et kohutavas lahingus vilistide vastu kaotas elu 30 000 Iisraeli sõdurit. Kaua aega polnud möödunud ka eelmisest lahingust, mil langes 4000 meest (1. Saamueli 4:1, 2, 10).

See oli vaid üks paljudest tragöödiatest. Ülempreester Eelil oli kaks moraalselt laostunud poega, Hofni ja Piinehas, kes olid võtnud püha seaduselaeka ja Siilost välja marssinud. See kallihinnaline laegas, mida hoiti tavaliselt telgilaadse templi pühas eraldatud osas, sümboliseeris Jumala kohalolu. Ent iisraellastel tuli mõte viia seaduselaegas lahingusse, sest nad omistasid sellele ekslikult võluväe, mille abil lootsid võita. Vilistid aga röövisid laeka ning tapsid Hofni ja Piinehasi (1. Saamueli 4:3–11).

Seaduselaegas oli juba sajandeid asunud Siilo kogudusetelgis. Nüüd oli see läinud. Seda uudist kuuldes kukkus 98-aastane Eeli istmelt selili maha ja suri. Tema minia, kes samal päeval leseks jäi, suri last ilmale tuues. Enne surma lausus ta: „Au on Iisraelist lahkunud.” Jah, Siilo pole enam eales endine (1. Saamueli 4:12–22).

Kuidas tuli Saamuel toime sügava pettumusega, mida niisugune olukord temas tekitas? Kas ta läbis usuproovi ja aitas rahvast, kes oli kaotanud Jehoova kaitse ja soosingu? Tänapäeval puutume vahel kõik kokku raskuste ja pettumustega, mis meie usu proovile panevad. Seepärast uurigem, mida me võime Saamuelilt õppida.

Ta tegutses „õiguse heaks”

Piiblijutustuses ei jälgita nüüd enam Saamueli tegemisi, vaid räägitakse, mis sai pühast seaduselaekast, kuidas vilistid selle röövimise tõttu kannatasid ja olid nõnda sunnitud selle tagastama. Saamueliga kohtume uuesti siis, kui on möödunud paarkümmend aastat (1. Saamueli 7:2). Mida tegi Saamuel neil vahepealsetel aastatel? Piibel heidab sellele veidi valgust.

Me teame, et enne selle ajavahemiku algust sai „kogu Iisrael ... osa Saamueli sõnast” (1. Saamueli 4:1). Ülestähendusest selgub, et pärast seda aega oli Saamuelil tavaks käia iga aasta kolmes Iisraeli linnas vaidlusi ja tüliküsimusi lahendamas, misjärel ta pöördus tagasi oma kodulinna Raamasse (1. Saamueli 7:15–17). Ilmselgelt oli Saamuelil kogu aeg palju teha, nii ka nende kahekümne aasta jooksul.

Eeli poegade kõlbeline laostumus ja rikutus oli õõnestanud inimeste usku. Paistab, et paljud hakkasid seetõttu ebajumalaid teenima. Pärast kahtkümmet aastat visa tööd teatas Saamuel aga rahvale jõulise sõnumi: „Kui te kõigest südamest tahate pöörduda Jehoova poole, siis kõrvaldage oma keskelt võõrad jumalad ja astarted, valmistage oma südamed  Jehoovale ja teenige ükspäinis teda, siis ta päästab teid vilistide käest!” (1. Saamueli 7:3).

Rahvas ägas vilistide ikke all. Kuna vilistid olid Iisraeli sõjaväe pihuks ja põrmuks teinud, said nad karistamatult Jumala rahvast rõhuda. Saamuel siiski kinnitas iisraellastele, et asjad paranevad, kui nad vaid pöörduvad tagasi Jehoova poole. Kas rahvas oli valmis seda tegema? Prohvetil oli heameel näha, et iisraellased kõrvaldasid oma ebajumalad ja „teenisid ükspäinis Jehoovat”. Saamuel kutsus rahva kokku Mispasse, linna, mis asus Jeruusalemmast põhja pool mäestikus. Rahvas kogunes, paastus ja kahetses oma ebajumalateenistust (1. Saamueli 7:4–6).

Vilistid said aga sellest suurest rahvakogunemisest teada ja nägid soodsat võimalust iisraellasi lüüa. Nad saatsid oma sõjaväe Mispasse Jehoova teenijaid maha lööma. Iisraellased kuulsid lähenevast ohust. Hirmunult palusid nad Saamuelil endi eest palvetada. Ta palvetaski ja tõi ohvri. Püha kombetalituse ajal jõudis vilistide väehulk Mispa alla. Siis vastas Jehoova Saamueli palvele ja laskis valla oma pahameeletormi. Ta „müristas sel päeval valju mürinaga vilistide kohal ja viis nad segadusse” (1. Saamueli 7:7–10).

Kas need vilistid olid nagu väikesed lapsed, kes kõuekärgatust kuuldes ema selja taha peitu poevad? Ei, tegemist oli karmide, lahinguis karastunud sõduritega. Järelikult pidi see müristamine olema midagi enneolematut. Kas see oli ebatavaliselt „valju mürin”? Kas see tuli selgest taevast või kaikus kuidagi segadusseajavalt mäenõlvadelt vastu? Olgu kuidas oli, vilistid tundsid igal juhul kabuhirmu. Nad sattusid suurde segadusse ja ühtäkki said tagaajajatest tagaaetavad. Iisraeli mehed tormasid Mispast välja, lõid viliste ja ajasid neid mitu kilomeetrit taga, kuni jõudsid alla Jeruusalemmast edelasse (1. Saamueli 7:11).

See lahing oli pöördepunkt. Vilistid kaotasid järjest oma mõjujõudu Iisraeli maa-alade üle kogu ülejäänud aja, mil Saamuel kohtumõistjana teenis. Linn linna järel läks jälle Jumala rahva kontrolli alla (1. Saamueli 7:13, 14).

Sajandeid hiljem nimetas apostel Paulus Saamueli ustavate kohtumõistjate ja prohvetite hulgas, kes „tegutsesid õiguse heaks” (Heebrealastele 11:32, 33). Saamuel aitas tõesti rahval teha seda, mis oli Jumala silmis hea ja õige. Ta jäi tegusaks, kuna ootas kannatlikult Jehoovat, oli ustav oma ametile pettumustest hoolimata. Samuti oli ta tänumeelne. Pärast võitu Mispas lasi Saamuel püstitada mälestussamba, mis pidi meenutama, kuidas Jehoova oli oma rahvast aidanud (1. Saamueli 7:12).

Kas sinagi soovid ’tegutseda õiguse heaks’? Sel juhul võta eeskujuks Saamueli kannatlikkus ning alandlik ja tänumeelne hoiak. Neid omadusi läheb tegelikult ju meil kõigil vaja. Oli hea, et Saamuel omandas ja ilmutas neid loomuomadusi juba siis, kui ta  oli suhteliselt noor, sest hilisematel aastatel kohtas ta veelgi sügavamaid pettumusi.

„Su pojad ei käi su teedel”

Järgmine kord tuleb Saamuelist juttu siis, kui ta on „jäänud vanaks”. Tal oli juba kaks täiskasvanud poega, Joel ja Abija, kellele ta oli usaldanud vastutuse aidata end kohtumõistjaametis. Paraku kuritarvitasid nad tema usaldust. Ehkki Saamuel oli aus ja õiglane, olid tema pojad omakasupüüdlikud, väänasid õigust ja võtsid vastu meelehead (1. Saamueli 8:1–3).

Ühel päeval tulid Iisraeli vanemad elatanud prohveti juurde kaebama. „Su pojad ei käi su teedel,” ütlesid nad (1. Saamueli 8:4, 5). Kas Saamuel oli probleemist teadlik? Piibel seda ei avalda. Siiski, vastupidi Eelile ei olnud Saamuel kindlasti laiduväärne isa. Jehoova oli noominud ja karistanud Eelit selle eest, et viimane polnud oma poegi häbiväärse käitumise pärast korrale kutsunud, mis näitas, et ta austas neid rohkem kui Jumalat (1. Saamueli 2:27–29). Saamuelile aga ei pannud Jehoova seda kunagi süüks.

Jutustusest ei selgu, millist häbi, ängi või pettumust võis Saamuel tunda, kui sai teada oma poegade halbadest tegudest. Paljud vanemad seevastu võivad tema tundeid vägagi hästi ette kujutada. Praegusel pahelisel ajastul on vanemate ja distsipliini vastu mässamine laialdaselt levinud (2. Timoteosele 3:1–5). Vanematele, kes on tundnud sedalaadi hingevalu, pakub Saamueli eeskuju kahtlemata suurt lohutust ja juhatust. Ta ei lasknud end oma poegade tegudel sammugi õigelt teelt kõrvale kallutada. Tasub meeles hoida, et isegi kui sõnad ja distsiplineerimine ei suuda pehmendada kalgistunud südant, võib seda siiski teha vanemate eeskuju. Ja vanematel on alati võimalik valmistada heameelt oma Isale, Jehoova Jumalale, nii nagu seda tegi Saamuel.

„Anna meile kuningas”

Saamueli pojad ei osanud aimatagi, kui kaugeleulatuvad tagajärjed on nende ahnusel ja isekusel. Iisraeli vanemad ütlesid Saamuelile veel: „Pane nüüd meile kohut mõistma kuningas, nagu on kõigil rahvail!” Kas  Saamuel tundis, et ta on kõrvale heidetud? Vaatamata kõigele oli ta juba aastakümneid selle rahva üle Jehoova nimel kohut mõistnud. Nüüd ei tahtnud iisraellased enam, et lihtsalt mingi prohvet, nagu Saamuel, nende üle kohut mõistaks, vaid nõudsid kuningat. Ümberkaudsetel rahvastel olid kuningad ja seda tahtsid ka nemad. Kuidas Saamuel reageeris? „See kõne oli Saamueli silmis paha,” öeldakse Piiblis (1. Saamueli 8:5, 6).

Pane tähele, mida Jehoova vastas, kui Saamuel selle asja pärast palvetas. Jumal ütles: „Kuule rahva häält kõiges, mida nad sulle ütlevad, sest nad ei põlga sind, vaid nad põlgavad mind kui oma kuningat!” Kui lohutav oli Saamuelil neid sõnu kuulda, ent kui rängalt oli rahvas küll solvanud Kõikvõimsat Jumalat! Jehoova käskis oma prohvetil hoiatada iisraellasi ja teatada, millist kõrget hinda nad peavad maksma selle eest, kui inimkuningas hakkab nende üle valitsema. Saamuel tegigi nõnda, mispeale nad nõudsid ikka: „Ei, vaid meil peab olema kuningas.” Saamuel, kes oli oma Jumalale alati kuulekas olnud, läks ja võidis kuningaks Jehoova valitud mehe (1. Saamueli 8:7–19).

Ent missuguse hoiakuga Saamuel kuuletus? Kas ta oli haavunud ja kuuletus vaid väliselt? Kas pettumus mürgitas tema südant ja ta kibestus? Paljud inimesed reageeriksid sellises olukorras nõnda. Saamuel aga nii ei reageerinud. Ta võidis Sauli kuningaks ja tunnustas teda Jehoova valitud mehena. Ta suudles Sauli, mis näitas, et ta tervitab uut kuningat ja allub talle. Saamuel lausus rahvale: „Kas näete, kelle Jehoova on valinud? Sest tema sarnast ei ole kogu rahva seas!” (1. Saamueli 10:1, 24).

Saamuel ei keskendunud Jehoova valitud mehe juures mitte vigadele, vaid headele külgedele. Ja mis puudutab teda ennast, siis ei keskendunud ta heitliku rahva soosingule, vaid pigem oma laitmatusele Jumala ees (1. Saamueli 12:1–4). Samuti täitis ta ustavalt oma ülesannet: hoiatas Jumala rahvast vaimsete ohtude eest ja õhutas iisraellasi jääma Jehoovale ustavaks. Saamueli nõuanded puudutasid iisraellaste südant ja nad palusid, et ta nende eest palvetaks. Seepeale lausus ta ilusad sõnad: „Ka mina ise, jäägu see minust kaugele, teeksin pattu Jehoova vastu, kui ma lakkaksin palvetamast teie eest! Mina aga tahan teile õpetada head ja õiget teed” (1. Saamueli 12:21–24).

Kas sina oled vahel tundnud pettumust, kui keegi teine on valitud mõnda ametisse või ta on saanud mõne eesõiguse? Saamueli eeskuju tuletab meile võimsalt meelde, et me ei tohiks kunagi lasta oma südames juurduda kadedusel või kibestumusel. Jumalal on igale oma ustavale teenijale küllaga meeldivat ja rahuldustpakkuvat tööd.

„Kui kaua sa leinad Sauli?”

Saamuelil oli põhjust näha Saulis head, kuna tegemist oli tõesti tähelepanuväärse mehega. Ta oli pikka kasvu, kena välimusega, julge ja osav ning sealjuures oli ta algul ka alandlik ja vähenõudlik (1. Saamueli 10:22, 23, 27). Lisaks eelmainitule oli tal ka tahtevabadus ehk õigus langetada ise otsuseid ja valida, millist elu ta elab (5. Moosese 30:19). Kas ta kasutas seda hästi?

Kahjuks on alandlikkus omadus, mis äsjaomandatud võimu paistel tihtilugu esimesena ära sulab. Peagi hakkas Saulis maad võtma kõrkus. Ta ei kuuletunud Saamueli kaudu antud Jehoova korraldustele. Kord muutus Saul kannatamatuks ja ohverdas ise ohvri, mida oli õigus teha ainult Saamuelil. Prohvet pidi teda karmilt noomima ja ennustas, et kuningavõim ei jää Sauli suguvõsa kätte. Selle asemel et manitsust kuulda võtta, eksis Saul hiljem veelgi rängemalt (1. Saamueli 13:8, 9, 13, 14).

Jehoova ütles Saamueli kaudu Saulile, et  ta läheks amalekkidega sõdima. Jehoova juhiste järgi oleks tal tulnud nende kuningas Agag surmata. Saul aga jättis Agagi ellu ja säästis parima osa hävitamisele määratud sõjasaagist. Saamuel tuli teda noomima ja siis ilmnes, kui palju oli Saul muutunud. Ta ei võtnud noomitust alandlikult vastu, vaid õigustas ennast ja oma tegusid, põikles teemast kõrvale ning püüdis veeretada süü rahva kaela. Kui Saul üritas oma väärtegu õigustada ja distsiplineerimisest pääseda, väites, et osa sõjasaagist oli mõeldud Jehoovale ohverdamiseks, lausus Saamuel kuulsaks saanud sõnad: „Vaata, sõnakuulmine on parem kui tapaohver.” Prohvet tegi kuningale julgelt etteheiteid ja andis edasi Jehoova otsuse: kuningriik võetakse Saulilt ära ja antakse teisele, paremale mehele (1. Saamueli 15:1–33).

Saamuel oli Sauli pärast sügavalt kurb. Ta anus seetõttu öö otsa Jehoovat. Ta hakkas koguni Sauli leinama. Saamuel oli näinud temas suurt potentsiaali, nii palju head, kuid nüüd oli tema lootus kildudeks purunenud. Endist Sauli ei olnud enam. Ta oli kaotanud oma parimad omadused ja pöördunud Jehoova vastu. Saamuel keeldus Sauliga edaspidi kohtumast. Peagi aga parandas Jehoova Saamueli leebelt: „Kui kaua sa leinad Sauli? Mina olen ju tema kui Iisraeli kuninga kõrvaldanud! Täida oma sarv õliga ja mine: mina läkitan sind petlemlase Iisai juurde, sest ma olen tema poegadest vaadanud enesele kuninga!” (1. Saamueli 15:34, 35; 16:1).

Jehoova eesmärgi täitumine ei sõltu ebatäiuslike inimeste ebakindlast ustavusest. Kui üks inimene murrab truudust, leiab Jehoova teise, kes tema tahet edasi täidaks. Niisiis ei leinanud eakas Saamuel enam Sauli. Jehoova juhtimisel läks Saamuel Iisai juurde Petlemma, kus ta nägi selle mehe mitmeid silmapaistva välimusega poegi. Ometi tuletas Jehoova juba esimese puhul Saamuelile meelde: „Ära vaata ta välimusele ja kõrgele kasvule ... Sest see pole nii, nagu inimene näeb: inimene näeb, mis silma ees, aga Jehoova näeb, mis südames!” (1. Saamueli 16:7). Lõpuks kohtus Saamuel noorima poja Taavetiga, kelle Jehoova oligi välja valinud.

Oma viimastel eluaastatel nägi Saamuel üha selgemalt, kui hea otsuse oli Jehoova teinud, asendades Sauli Taavetiga. Viimaks langes Saul isegi mõrvarliku kadeduseni ning taganes Jehoovast. Taavetil olid seevastu kaunid omadused. Ta oli julge, laitmatu, kõikumatu usuga ja ustav. Oma elu lõpu poole sai Saamueli usk üha tugevamaks. Ta nägi, et ükski pettumus pole nii suur, et Jehooval poleks võimalik aidata sellest üle saada, seda põhjustanud olukorda lahendada või see koguni õnnistuseks pöörata. Lõpuks Saamuel suri. Ta oli elanud tähelepanuväärset elu, mis kestis vaata et sajandi. Kogu Iisrael jäi seda ustavat meest taga leinama. Ja see pole ka ime! Tänapäeval on Jehoova teenijatel hea endalt küsida: kas mina jäljendan Saamueli usku?

[Pilt lk 25]

Kuidas aitas Saamuel oma rahval kohutava kaotuse ja pettumusega toime tulla?

[Pilt lk 26]

Kuidas sai Saamuel üle pettumusest, mida ta tundis halvale teele läinud poegade pärast?