Piibel muudab inimeste elu

KUIDAS suutis oma eluviisi muuta üks baaridaam, kes vandus, jõi ja tarvitas narkootikume? Miks hakkas endine poliitik Jumalat teenima, kuigi varem ei tahtnud ta religiooniga mingit tegemist teha? Milliseid raskusi tuli ületada vene miilitsa võitlusõpetajal, kui ta tahtis saada Jehoova tunnistajaks? Loe, mida need inimesed ise räägivad.

„Nüüd on minu suhted emaga jälle korras.” NATALIE HAM

SÜNNIAASTA: 1965

PÄRITOLUMAA: AUSTRAALIA

TAUST: TARVITAS NARKOOTIKUME

MINU MINEVIK: Kasvasin üles Lõuna-Austraalia kalurilinnakeses Robe’is. Sellistes väikekohtades on kohalik hotell linnaelu südameks. Emad-isad veedavad hotellis palju aega, nii et ka nende lapsed kasvavad üles alkoholi, vandumise ja sigaretisuitsu keskel.

Hakkasin suitsetama juba 12-aastaselt, vandusin hirmsasti ja mul oli kogu aeg oma emaga kana kitkuda. Mu vanemad läksid lahku elama, kui olin 15-aastane ning pooleteise aasta pärast kolisin kodunt ära. Jõin liigselt alkoholi, proovisin narkootikume ja elasin amoraalset elu. Olin vihane ja iseendaga pahuksis. Ent kui olin viis aastat võitluskunste harrastanud ja naiste enesekaitset õppinud, arvasin, et suudan päris hästi enda eest seista. Rahulikel ja mõtlikel hetkedel aga valdas mind ääretu kurbus ja ma palusin, et Jumal mind aitaks. „Ära ainult käsi mul kirikusse minna,” ütlesin talle.

Mõne aja pärast andis üks sõber, kes oli küll usklik, kuid ei kuulunud ühtegi kirikusse, mulle Piibli. Nagu meie teisedki sõbrad, nii suitsetas ka tema narkootikume. Sellegipoolest uskus ta siiralt Jumalasse ja veenis mind, et peaksin end ära ristima. Läksime ligidal asuva järve äärde, kus ta mu ristis. Sealtpeale tajusin, et mul on Jumalaga eriline side. Ometi ei leidnud ma Piibli kättevõtmiseks kunagi aega.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU: Aastal 1988 koputasid mu uksele kaks Jehoova tunnistajat. Üks neist küsis: „Kas te teate, mis on Jumala nimi?” Seepeale luges ta Piiblist Laulu 83:19, mis ütleb: „Sina, Jehoova, üksi oma nimega oled Kõigekõrgem üle kogu ilmamaa!” Olin täiesti jahmunud. Kui nad lahkusid, sõitsin 56 kilomeetri kaugusele  kristlikku raamatupoodi, et vaadata teisi piiblitõlkeid, ja siis otsisin sõnaraamatust üles Jumala nime. Jõudnud veendumusele, et Jumala nimi ongi Jehoova, hakkasin mõtlema, mida kõike ma veel ei tea.

Ema oli mulle öelnud, et Jehoova tunnistajad on imelikud. Selle vähese põhjal, mida neist teadsin, tundus mulle, et nad on liiga konservatiivsed ega tunne elust rõõmu. Otsustasin, et kui nad järgmine kord mu uksele koputavad, teesklen, et mind pole kodus. Ent kui nad tulid, muutsin meelt, kutsusin nad sisse ja me hakkasime kohe Piiblit uurima.

Pärast iga õppetundi rääkisin kõigest, mida olin teada saanud, ka oma poisile Craigile. Teda hakkas see aga väga häirima, sest ta tahtis ise näha, mida piibliõpikus öeldakse. Seepärast haaras ta mu käest raamatu ja asus seda lugema. Kolme nädala pärast jõudis ta järeldusele, et on leidnud tõe Jumala kohta. Lõpuks suutsime Craigiga narkootikumide ja liigse alkoholitarvitamisega lõpparve teha. Loobusin ka baaridaami tööst. Samuti otsustasime abielluda, et meie elu oleks Piibli nõuetega kooskõlas.

KUIDAS MU ELU ON PARANENUD: Olime Craigiga lahkumineku äärel, kui me Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima hakkasime. Praegu on Craig suurepärane abikaasa ja meil on kaks armsat last. Samuti on meil kaasusklike seas häid sõpru.

Algul oli mu ema väga vihane, kui kuulis, et seltsin Jehoova tunnistajatega. Ent tema kartused põhinesid valearvamustel tunnistajatest. Nüüd on minu suhted emaga jälle korras. Ka pakitsev tühjustunne on mu hingest kadunud. Selle asemel on mu elul selge suund ja eesmärk ning ma tunnen, et mu vaimsed vajadused on rahuldatud (Matteuse 5:3).

„Sain Piiblist nii mõndagi üllatavat teada.” ISAKALA PAENIU

SÜNNIAASTA: 1939

PÄRITOLUMAA: TUVALU

TAUST: POLIITIK

MINU MINEVIK: Olen sündinud Nukulaelael, kaunil Vaikse ookeani saarel, mis kuulub praegu Tuvalu koosseisu. Saareelu dikteerisid pastorid, kes olid oma usulise hariduse saanud Samoal. Saarerahva kohus oli pastoreid ja nende peret iga päev toiduga varustada, pakkuda neile elupaika ja üleüldse kõigist asjust parim neile anda. Isegi kui saarlastel polnud piisavalt toitu omaendagi pere jaoks, tuli neil siiski pastorite eest hoolitseda.

Minu kodusaarel oli pastori juhatada külakool, kus ta andis usuõpetust, matemaatikat ja maateadust. Mäletan, kuidas pastor lõi õpilasi nii kõvasti, et neil oli lausa veri väljas. Keegi aga ei söandanud protesti tõsta, isegi mitte ükski lapsevanem. Pastorit austati nagu Jumalat ennast.

Kümneselt kolisin teisele saarele, kus asus  ainus riigikool. Pärast lõpetamist läksin riigitööle. Tol ajal kuulusid saared Briti kolooniasse nimega Gilberti ja Ellice’i saared. Töötasin mitmesugustel ametipostidel, enne kui minust sai valitsuse iganädalase uudistelehe toimetaja. Kõik läks hästi, kuni avaldasin ühel päeval lugeja kirja, milles ta halvustas seda, kuidas Wales’i printsi visiidi ettevalmistusteks oli raha kulutatud. Kuna kirja autor oli kasutanud varjunime, nõudis mu ülemus, et annaksin talle teada kirjutaja pärisnime. Keeldusin seda avaldamast ning meie vastasseis sai laialt teatavaks.

Peagi pärast eelmainitud vahejuhtumit ütlesin selle töökoha üles ja läksin poliitikasse. Võitsin Nukulaelae valimistel ja minust sai loodusvarade ja kaubandusminister. Hiljem, sel ajal kui Kiribati (endise nimega Gilberti) ja Tuvalu (endise nimega Ellice’i) saarte rahvas soovis iseseisvuda, pakkus kuberner mulle Tuvalu valitsusjuhi kohta. Mina aga ei tahtnud, et mind seostataks koloniaalvalitsusega ja loobusin pakkumisest. Sel moel endale seljatagust kindlustamata kandideerisin demokraatlikel üldvalimistel kõrgeimale poliitilisele ametikohale. Ma kaotasin. Seejärel läksin koos naisega tagasi oma kodusaarele, et elada tavalist külaelu.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU: Pühapäev oli saartel hingamispäev, mida kõik pühaks pidasid, välja arvatud mina. Sel päeval käisin purjetamas ja kalal. Ma ei tahtnud, et mind peetaks usklikuks. Isa ütles mulle, kui pettunud küll tema ja teised minus on. Mina olin aga otsustanud, et ei taha kiriku mõju alla sattuda.

Kord, kui sõitsin Funafutile – saarele, kus asub Tuvalu pealinn –, kutsus noorem vend mind endaga koos Jehoova tunnistajate koosolekule. Hiljem andis tunnistajast misjonär mulle lugemiseks pataka ajakirju „Vahitorn” ja „Ärgake!”, samuti raamatu, mis paljastas, et niinimetatud kristlike kirikute paljud õpetused on paganliku algupäraga. Lugesin raamatu mitu korda läbi. Sain Piiblist nii mõndagi üllatavat teada, näiteks seda, et kristlased ei ole kohustatud iganädalast hingamispäeva pidama. * Rääkisin neist asjust ka oma naisele ja seetõttu lõpetas ta otsemaid kirikus käimise.

Mina olin aga tõotanud, et ei tee religiooniga mingit pistmist. Möödus umbkaudu kaks aastat, ent ma ei suutnud unustada seda, mida olin teada saanud. Viimaks kirjutasin Funafuti saarel elavale misjonärile ja ütlesin, et olen valmis oma elu muutma. Ta hüppas järgmisele laevale, mis meie saarele sõitis, et aidata mul Piiblit paremini mõista. Isa läks marru, kui kuulis, et tahan saada Jehoova tunnistajaks. Ma ütlesin talle, et olin tunnistajatelt nii palju Piibli kohta õppinud, ja mina oma otsusest ei tagane.

KUIDAS MU ELU ON PARANENUD: Mind ristiti 1986. aastal. Aasta pärast ristiti mu naine. Ka meie kaks tütart õppisid Piiblit tundma ja otsustasid saada Jehoova tunnistajateks.

Mul on suur rõõm kuuluda usurühmitusse, kus, nagu ka esimese sajandi kristlikus koguduses, puudub vaimulike ja ilmikute klass (Matteuse 23:8–12). Kõik käivad alandlikult Jeesuse jälgedes ja räägivad kaasinimestele Jumala valitsusest, tema kuningriigist (Matteuse 4:17). Olen Jehoova Jumalale väga tänulik, et ta on lubanud mul end tundma õppida ja saada teada, kes on tema rahvas.

 „Mul ei kästud midagi pimesi uskuda.” ALEKSANDR SOSKOV

SÜNNIAASTA: 1971

PÄRITOLUMAA: VENEMAA

TAUST: VÕITLUSÕPETAJA

MINU MINEVIK: Olen sündinud Moskvas, tollase Nõukogude Liidu pealinnas. Meie pere elas suures kortermajas, kus paljud töötasid samas tehases. Mäletan, kuidas naabrid ütlesid, et ma ei püsi pudeliski paigal ja arvasid seepärast, et ma kas suren noorelt või lõpetan vanglas. Tuleb tunnistada, et kümneselt ma juba olingi miilitsaga pahuksis.

Kui sain 18, kutsuti mind sõjaväkke, kus teenisin piirivalvurina. Kahe aasta pärast naasin koju ja läksin tehasesse tööle, kuid sealne töö tüütas mind ära. Seepärast ühinesin Moskva märulimiilitsaga ja töötasin käsivõitluse õpetajana. Aitasin kurikaelu kinni võtta nii Moskvas kui ka mujal riigis, kus aga madinaks läks. Olin seesmiselt pingul nagu kellavedru. Kui tagasi koju tulin, pidime vahel naisega eraldi voodites magama, kuna kartsin, et võin teda unes kogemata lüüa.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU: Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima hakates sain teada, et selline vägivaldne elu, mida elasin, pole Piibli põhimõtetega sugugi kooskõlas. Samuti mõistsin, et pean suitsetamise maha jätma ja alkoholiga piiri pidama. Seevastu leidsin, et tööd ma küll vahetada ei saa, sest ma ei oska ju midagi muud teha. Pere aga vajab toitmist. Lisaks arvasin, et ma ei suuda kunagi minna kuulutama.

Lõpuks jõudsin järeldusele, et kõik, mis on Piiblis kirjas, vastab tõele. Mind lohutas väga piiblikoht Hesekieli 18:21, 22, kus öeldakse: „Kui õel pöördub kõigist oma pattudest, mis ta on teinud, ... ühtki tema üleastumist, mis ta on teinud, ei tule meeles pidada.”

Mulle meeldis, et mul ei kästud midagi pimesi uskuda, vaid tunnistajad aitasid õpitu üle arutleda. Võtsin neilt suure hunniku ajakirju, nii 40 ringis, ja lugesin need läbi kolme nädalaga. Loetu veenis mind, et olin leidnud õige religiooni.

KUIDAS MU ELU ON PARANENUD: Kui me naisega veel Piiblit ei uurinud, kaalusime lahutust. Nüüd on meie suhted paranenud. Mu naine hakkas Piiblit uurima samal ajal kui mina ja me otsustasime teenida Jehoovat üheskoos. Nüüd on meie pereelu õnnelikum. Samuti õnnestus mul leida töö, mis ei ole Piibli põhimõtetega vastuolus.

Ukselt uksele kuulutustööl võisin algul väga keema minna ja mind valdasid needsamad tunded, mis varem enne reidile minekut. Praegu aga olen täiesti kindel, et suudan rahulikuks jääda ka siis, kui keegi mind provotseerib. Ajapikku olen õppinud inimestega kannatlik olema. Kahetsen, et suure osa oma elust lihtsalt ära raiskasin. Kuid nüüd on mu elul tõeline mõte. Mul on hea meel, et saan kogu oma jõu ja energiaga Jehoova Jumalat teenida ja teisi aidata.

[Allmärkus]