Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

„Sõnakuulmine on parem kui tapaohver”

„Sõnakuulmine on parem kui tapaohver”

„Sõnakuulmine on parem kui tapaohver”

SAUL oli muistse Iisraeli esimene kuningas. Kuigi Jumal oli ta sellesse ametisse valinud, muutus ta lõpuks sõnakuulmatuks.

Mida väära Saul siis tegi? Kas ta oleks võinud oma valesid samme vältida? Mida meie tema loost õppida võime?

Jehoova annab teada, kes on tema valitud kuningas

Enne kui Saul kuningaks sai, oli Iisraelis Jumala esindajaks prohvet Saamuel. See mees oli aga vanaks jäänud ja tema pojad ei olnud ustavad. Samas oli Iisraelil ohtlikke vaenlasi. Kui rahva vanemad palusid Saamuelil panna iisraellaste etteotsa kuningas, kes neile kohut mõistaks ja neid lahingus juhiks, käskis Jehoova oma prohvetil võida sellesse ametisse Saul ning ütles: „Tema peab mu rahva päästma vilistide käest” (1. Saam. 8:4–7, 20; 9:16).

Saul oli „noor ja ilus”. Kuid see polnud kõik, mis tema kasuks rääkis. Ta oli ka alandlik. Näiteks ütles ta Saamuelile: „Eks ma ole benjaminlane, Iisraeli vähimast suguharust, ja mu suguvõsa on kõige vähem tähtis kõigist Benjamini suguharu suguvõsadest? Miks sa räägid minuga nõnda?” Nagu näha, andis Saul endale ja oma perekonnale tagasihoidliku hinnangu, kuigi tema isa Kiis oli „jõukas mees” (1. Saam. 9:1, 2, 21).

Pane ka tähele, kuidas Saul reageeris, kui Saamuel tegi Iisraeli rahvale teatavaks, kes on Jehoova valitud kuningas. Saamuel oli Sauli võidnud omavahel olles ja öelnud talle: „Tee, mis sul tuleb teha, sest Jumal on sinuga!” Seejärel oli prohvet rahva kokku kutsunud, et Jehoova valik teatavaks teha. Kui liisk Saulile langes, polnud Sauli aga kusagil. See uje noor mees oli ennast ära peitnud. Jehoova andis tema asukoha teada ja Saul kuulutati kuningaks (1. Saam. 10:7, 20–24).

Võitlustandril

Peagi kummutas Saul kõik kahtlused selles osas, kas ta on ikka pädev juht. Kui ammonlased ähvardasid rünnata üht Iisraeli linna, „tuli Jumala vaim võimsasti ta peale”. Kindlakäeliselt kutsus Saul Iisraeli sõjamehed kokku, organiseeris nad rühmadesse ja viis nad võidule. Au võidu eest andis ta aga Jumalale, öeldes: „Täna on Jehoova Iisraelis abi andnud!” (1. Saam. 11:1–13).

Saulil olid head omadused ja Jumal õnnistas teda. Samuti tunnustas Saul Jehoova võimu. Kuid iisraellasi ja nende kuningat pidi püsiv edu saatma vaid ühel tingimusel. Saamuel ütles Iisraeli rahvale: „Kui te kardate Jehoovat ja teenite teda ja kuulate tema häält ega tõrgu Jehoova käsu vastu, siis te jääte elama, niihästi teie kui kuningas, kes valitseb teie üle pärast Jehoovat, teie Jumalat.” Milles võisid iisraellased kindlad olla, kui nad jäävad Jumalale ustavaks? Vastus ilmneb Saamueli sõnadest: „Jehoova ei jäta maha oma rahvast oma suure nime pärast, vaid Jehoova on otsustanud teha teid enesele rahvaks” (1. Saam. 12:14, 22).

Sõnakuulelikkus oli see, millest sõltus Jumala heakskiit noil päevil, ja sama peab paika tänapäeval. Jehoova õnnistab oma teenijaid, kui nad peavad tema käske. Kuidas käib nende käsi aga siis, kui nad ei võta teda kuulda?

„Sa oled talitanud mõistmatult”

Sauli peatne väljaastumine vilistite vastu kutsus esile nende tugeva vastureaktsiooni. Vilistite sõjamehed, keda oli „nõnda palju nagu liiva mere ääres”, koondusid Sauli vastu. „Iisraeli mehed nägid, et neil kitsas kätte tuli, et rahvas oli kimbatuses ja puges koobastesse, kibuvitsapõõsastesse, kaljulõhedesse, keldritesse ja kaevudesse” (1. Saam. 13:5, 6). Mida Saul ette võttis?

Saamuel oli käskinud Saulil oodata end Gilgalis, kus prohvet pidi ohvreid tooma. Saul ootaski, kuid Saamuel jäi hiljaks ning Sauli mehed hakkasid laiali valguma. Nõnda siis otsustas Saul ohverdamise enda peale võtta. Niipea kui ta oli ohverdamisega algust teinud, jõudis kohale Saamuel. Kuulnud, mida Saul oli teinud, ütles Saamuel: „Sa oled talitanud mõistmatult: sa ei ole pidanud Jehoova, oma Jumala käsku, mis ta sulle andis, sest nüüd oleks Jehoova kinnitanud su kuningriigi Iisraelis igaveseks! Aga nüüd su kuningriik ei jää püsima: Jehoova on enesele otsinud oma südame järgi mehe ja Jehoova on teda käskinud olla vürstiks oma rahvale, sest sina ei ole pidanud, mis Jehoova sind on käskinud!” (1. Saam. 10:8; 13:8, 13, 14).

Saul astus oma usupuuduses jultunult üle Jumala käsust oodata, kuni Saamuel tuleb ja ohvrid toob. Kuivõrd küll erines Sauli teguviis ühe varasema Iisraeli väejuhi, Giideoni omast! Jehoova oli käskinud Giideonil vähendada oma sõjaväge 32 000 mehelt 300-le ning Giideon kuuletus. Miks? Sest ta uskus Jehoovasse. Jumala abiga sai ta võitu 135 000 kallaletungijast (Kohtum. 7:1–7, 17–22; 8:10). Jehoova oleks ka Sauli aidanud. Sauli sõnakuulmatuse tõttu aga rüüstasid vilistid Iisraeli (1. Saam. 13:17, 18).

Mille alusel sina otsuseid teed, kui sa raskustesse satud? Need, kel puudub usk, ei näe ehk kuigivõrd mõtet Jumala põhimõtteid järgida. Näiteks Saul võis Saamueli äraolekul mõelda, et toimib igati mõistlikult. Need aga, kes ihkavad Jumala heakskiitu, on seda meelt, et igas olukorras on ainuõige teguviis järgida Pühakirja põhimõtteid.

Jehoova põlgab Sauli ära

Amalekkide vastu sõda pidades tegi Saul veel ühe tõsise patu. Jumal oli amalekid hukka mõistnud, sest nad olid iisraellasi põhjuseta rünnanud pärast nonde väljumist Egiptusest (2. Moos. 17:8; 5. Moos. 25:17, 18). Peale selle olid amalekid kohtumõistjate päevil teiste rahvastega mesti heitnud, et Jumala valitud rahvale taas kallale tungida (Kohtum. 3:12, 13; 6:1–3, 33). Seepärast nõudis Jehoova amalekkidelt aru ning käskis Saulil nende üle kohut mõista (1. Saam. 15:1–3).

Selle asemel et Jehoova käsule kuuletuda ja vaenulikud amalekid kõige oma varandusega minema pühkida, võttis Saul kuninga vangi ning jättis nende parimad loomad ellu. Mida kostis ta siis, kui Saamuel ta tema süüteoga vastamisi seadis? Saul üritas süüd enda kaelast ära veeretada, öeldes: „Rahvas säästis parimad pudulojused ja veised, et neid ohverdada Jehoovale.” Ükskõik kas Saul tegelikult kavatses neid loomi ohverdada või mitte, oli ta olnud sõnakuulmatu. Saul polnud sugugi enam „iseenese silmis pisuke”. Niisiis osutas Jumala prohvet sellele, et Saul on Jumalale vastu hakanud. Seejärel Saamuel ütles: „Ons Jehooval hea meel põletus- ja tapaohvreist samuti kui Jehoova hääle kuulda võtmisest? Vaata, sõnakuulmine on parem kui tapaohver ... Et sa oled põlanud Jehoova sõna, siis põlgab temagi su kuningaks olemist!” (1. Saam. 15:15, 17, 22, 23).

Kui Jehoova Sauli pühast vaimust ja oma õnnistusest ilma jättis, sai Iisraeli esimese kuninga üle võimust tema enda „kuri vaim”. Saul hakkas kahtlustama ja kadestama Taavetit – meest, kellele Jehoova hiljem kuningavõimu andis. Rohkem kui korra püüdis ta Taavetit tappa. „Saul nägi ja mõistis, et Jehoova oli Taavetiga,” ütleb Piibel ja lisab, et „Saul oli Taaveti vaenlane kogu eluaja”. Saul võttis nõuks Taavet kinni püüda ning lasi seejuures tappa 85 preestrit ja palju teisi inimesi. Mõni ime siis, et Jehoova Sauli hülgas (1. Saam. 16:14; 18:11, 25, 28, 29; 19:10, 11; 20:32, 33; 22:16–19).

Kui vilistid Iisraeli uuesti ründasid, otsis Saul abi spiritismist, kuid asjata. Juba järgmisel päeval sai ta lahingus tõsiselt haavata ja tegi enesetapu (1. Saam. 28:4–8; 31:3, 4, P 1997). Piibel ütleb Iisraeli sõnakuulmatu esimese kuninga kohta: „Nõnda suri Saul oma truudusetuse pärast, mida ta oli osutanud Jehoova vastu, sellepärast, et ta ei olnud tähele pannud Jehoova sõna, samuti sellepärast et ta oli nõu küsinud surnuvaimult ega olnud nõu küsinud Jehoovalt” (1. Ajar. 10:13, 14).

Sauli halb eeskuju näitab selgelt, et Jehoova sõna kuulamine on parem kui talle mis tahes ohvri toomine. „Armastus Jumala vastu tähendab seda, et me peame kinni tema käskudest, ja tema käsud ei ole koormavad,” kirjutas apostel Johannes (1. Joh. 5:3). Ärgem siis ealeski unustagem seda ülitähtsat tõde: meie sõprus Jumalaga jääb püsima vaid siis, kui oleme talle kuulekad.

[Pilt lk 21]

Saul oli alguses alandlik juht

[Pilt lk 23]

Miks ütles Saamuel Saulile, et „sõnakuulmine on parem kui tapaohver”?