Kas Jeesus suri tõesti ristil?

„RIST on kristluse kõige levinum sümbol,” ütleb üks entsüklopeedia. Paljud religioossed maalid ja kunstiteosed kujutavad Jeesust ristile naelutatuna. Miks on see sümbol ristiusumaailmas nii laialt levinud? Kas Jeesus suri tõesti ristil?

Paljud väidaksid, et nii on ju Piiblis kirjas. Näiteks võib eestikeelsest 1988. aasta piiblitõlkest lugeda, et Jeesuse hukkamise ajal heitsid pealtvaatajad tema üle nalja ja ütlesid: „Astu ristilt maha!” (Matteuse 27:40, 42). Ka paljudes teistes piiblitõlgetes on sama mõte. Eestikeelne 1997. aasta tõlge ütleb, et sõdurid sundisid „Küreene Siimonat ... kandma tema risti” (Markuse 15:21). Neis salmides on sõna „rist” tõlgitud kreeka sõnast staurosʹ. Kas niisugune tõlge on põhjendatud? Mida see algkeelne sõna tähendab?

Kas see oli rist?

Kreeka keele õpetlase W. E. Vine’i järgi viitab staurosʹ „eelkõige püstisele postile või tulbale. Selle külge naelutati hukatavad kurjategijad. Tuleb märkida, et nii selle nimisõna kui ka verbi stauroō, mille all mõeldi postile või tulbale kinnitamist, algne tähendus oli midagi muud kui kiriklik käsitus kahest puust koosnevast ristist”.

„The Imperial Bible-Dictionary” ütleb, et sõna staurosʹ „tähendas tegelikult posti, püstist ritva või teivast, mille külge võis riputada mida iganes või mida võidi kasutada mingi maa-ala tarastamiseks”. Sõnaraamat jätkab: „Näib, et isegi roomlaste seas oli crux (ladina keeles, millest on tuletatud ingliskeelne sõna cross) algselt püstine ritv.” Seega pole üllatav, et „The Catholic Encyclopedia” ütleb: „Igatahes on kindel see, et alguses koosnes rist lihtsast vertikaalsest teibast, mille ülaots oli teravdatud.”

On ka teine kreeka sõna, xyʹlon, mida Piibli kirjutajad kasutasid Jeesuse hukkamisvahendi kohta. Teatmeteos „A Critical Lexicon and Concordance to the English and Greek New Testament” defineerib sõna xyʹlon kui „palki, puust posti”. Teatmeteoses jätkatakse, et nii nagu staurosʹ, oli ka xyʹlon „lihtsalt püstine teivas või post, millel roomlased inimesi hukkasid”.

Sellega on kooskõlas kirjakoht Apostlite teod 5:30 eestikeelse Piibli 1988. aasta tõlkes, mis ütleb: „Meie esiisade Jumal on üles äratanud Jeesuse, kelle te olete poonud puu [xyʹlon] külge ning surmanud.” Ka teised tõlked, mis küll annavad sõna staurosʹ edasi kui „rist”, tõlgivad sõna xyʹlon  vastega „puu”. Eestikeelne 1938.–40. aasta tõlge ütleb tekstis Apostlite teod 13:29: „Aga kui nad kõik said lõpetanud, mis temast oli kirjutatud, võtsid nad ta puu [xyʹlon] pealt maha ja panid hauda.”

Seoses kreeka sõnade staurosʹ ja xyʹlon põhitähendusega märgib eespool tsiteeritud teatmeteos: „Kumbki sõna ei kanna endas praegusaegset mõistet ristist, mis on meile tuttavaks saanud piltide kaudu.” Ehk teisisõnu, kui evangeeliumikirjutajad kasutasid sõna staurosʹ, ei mõelnud nad selle all midagi niisugust, mida tänapäeval ristiks nimetatakse. Seepärast kasutabki Piibli „Uue maailma tõlge” vastet „piinapost” nii tekstis Matteuse 27:40–42 kui ka muudes kohtades, kus esineb sõna staurosʹ. Ka piiblitõlkes „Complete Jewish Bible” on sarnane sõna, „hukkamispost”.

Risti päritolu

Miks siis nii katoliiklikud, protestantlikud kui ka ortodokssed kirikud, kes kõik väidavad järgivat Piiblit, kaunistavad oma ehitisi ristiga ja peavad seda oma usu sümboliks, kui Piibel tegelikult ei ütle, et Jeesus suri ristil? Kuidas sai rist nii populaarseks sümboliks?

Tegelikult ei austa risti mitte üksnes kirikuinimesed, kes väidavad end järgivat Piiblit, vaid ka teised, kelle jumalakultus tekkis ammu enne ristiusu kirikuid. Mitmed teatmeteosed tunnistavad, et erisuguste ristide austamine ulatub juba inimkonna kaugesse minevikku. Näiteks võib Vana-Egiptuse hieroglüüfkirjas ning jumalate ja jumalannade kujutistel tihti näha T-kujulist risti, mille peal on ring. Seda märki kutsutakse aasristiks ehk Egiptuse ristiks ning see arvatakse olevat elu sümbol. Hiljem võtsid selle risti üle kopti kirik ja teised kirikud ning hakkasid seda laialdaselt kasutama.

„Risti primitiivne vorm näib olevat crux gammata, mis on orientalistidele ja esiajaloo arheoloogia uurijatele paremini tuntud sanskritikeelse nimega svastika,” annab teada „The Catholic Encyclopedia”. Indias kasutasid svastikat ehk haakristi laialdaselt hindud, Aasias budistid ning neis piirkondades võib seda märki näha nii dekoratsioonidel kui ka ornamentikas veel praegugi.

Millal täpselt rist „kristlikuks” sümboliks sai, pole teada. Vine’i „Expository Dictionary of New Testament Words” ütleb: „Meie ajaarvamise 3. saj keskpaigaks olid kirikud kristliku usu teatud doktriinid kas kõrvale jätnud või neid moonutanud. Ärataganenud kirikliku süsteemi prestiiži  tõstmiseks võeti paganaid kirikutesse vastu ilma, et nad oleksid pidanud muutma oma usku, ja neil lubati oma paganlikud märgid ja sümbolid enamalt jaolt alles jätta.” Ja nende sümbolite hulka kuulus ka rist.

Mõned viitavad sellele, et päikesekummardaja keiser Contsantinus väitis, et ta nägi 312. aastal ühel sõjakäigul nägemust päikese taustal säravast ristist koos ladinakeelse sõnumiga „in hoc signo vinces” (selle märgi all võidad). Mõni aeg hiljem hakati seda niinimetatud kristlikku sümbolit tegema nii lippudele, kilpidele kui ka Constantinuse sõjameeste soomusrüüle. (Vaata pilti vasakul.) Väidetavasti pöördus Constantinus ristiusku, kuigi ta ristiti alles 25 aastat hiljem oma surivoodil. Tema ristimise ajendi on mõned kahtluse alla seadnud. „Ta toimis pigem nii, nagu püüdnuks muuta kristlust kõikehõlmavaks religiooniks, mis sobiks tema arvates kõige paremini tema alamatele, mitte aga et ta oleks ise pöördunud Naatsareti Jeesuse õpetuste poole,” ütleb raamat „The Non-Christian Cross”.

Sellest ajast alates on olnud kasutuses kõikmõeldava kujuga riste. Näiteks „The Illustrated Bible Dictionary” ütleb, et Antoniuse rist, mis on „T-kujuline, arvatakse olevat tulnud [Babüloonia] jumala Tammuse sümbolist ehk tau-tähest”. On olemas ka Andrease rist, mis on X-kujuline, ning meile tuttav ladina rist, mille põikpuu on keskkohast veidi kõrgemal. Viimane neist arvataksegi ekslikult olevat „pärimuse järgi see rist, millel meie Issand suri”.

Mida uskusid esimese sajandi kristlased

Piibel näitab, et paljud, kes esimesel sajandil kuulasid Jeesust, said usklikuks ning tunnustasid tema ohvrisurma lunastavat väärtust. Piibel ütleb, et pärast seda kui apostel Paulus oli kuulutanud Korintose linna juutidele ja tõestanud, et Jeesus on Kristus, „sünagoogi ülem Krispus hakkas uskuma Issandasse, samuti kogu tema majarahvas. Ja paljud korintlased, kes sõnumit kuulsid, said usklikuks ja nad ristiti” (Apostlite teod 18:5–8). Paulus ei käskinud neil kaasusklikel kasutusele võtta mingisugust ususümbolit või kuju, vaid andis neile hoopis nõu ’põgeneda ebajumalakummardamise eest’ ja kõigi muude tavade eest, mis on pärit paganlikest kultustest (1. Korintlastele 10:14).

Ajaloolased ja teadlased pole leidnud ühtki tõendit, mis kinnitaks, et algkristlased oleksid risti austanud. On huvitav, et raamat „History of the Cross” tsiteerib üht 17. sajandi kirjanikku, kes esitas küsimuse: „Kas õnnistatud Jeesusel on tõesti meeldiv vaadata, kuidas tema jüngrid austavad selle [oletatava] hukkamisvahendi kuju, millel ta aeglaselt ja süütult kannatas, hoolimata häbist?” Mida sina arvad?

Jumal ei nõua, et teda kummardataks kujude ja esemete abil. „Kuidas sobib Jumala tempel kokku ebajumalatega?” küsis Paulus (2. Korintlastele 6:14–16). Mitte kuskil Pühakirjas ei anta mõista, et kristlikus jumalateenistuses tuleks kasutada selle tapariista kujutist, millel Jeesus suri. (Võrdle Matteuse 15:3; Markuse 7:13.)

Mis on siis tõelise kristluse tunnusmärk? Mitte rist ega mingi muu sümbol, vaid armastus. Jeesus ütles oma järelkäijatele: „Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist. Nii nagu mina teid olen armastanud, armastage üksteist ka teie. Selle järgi tunnevad kõik ära, et te olete minu jüngrid, kui teie keskel on armastus” (Johannese 13:34, 35).

[Väljavõte lk 19]

Evangeeliumikirjutajad kasutasid sõna, mille all nad ei mõelnud midagi niisugust, mida tänapäeval ristiks nimetatakse

[Pilt lk 18]

17. sajandist pärit joonistus staurosʹel hukkamisest, „De cruce libri tres”, Lipsius

[Pilt lk 19]

Aasrist ehk elu sümbol Egiptuse seinamaalil (u 14. saj e.m.a)

[Allikaviide]

© DeA Picture Library/Art Resource, NY

[Pilt lk 19]

Svastika, hindude Lakšmi Narayani templis

[Pildi allikaviide lk 20]

From the book The Cross in Tradition, History, and Art (1897)