Suvised piirkonnakonvendid Venemaal – rõõmutoovad sündmused

NII kui jõuab kätte suvi, sõidavad looduslembesed venelased oma linnakorterist ära maale suvilasse. Suvi on aeg, mil nad saavad linna tõtlikust elutempost veidike hinge tõmmata. Viimastel aastatel on Venemaal Jehoova tunnistajaid samuti nähtud suviti suurte hulkadena maale suundumas. Seda aga ühel teisel põhjusel.

Hoolimata sellest et mõnes Venemaa linnas on Jehoova tunnistajate kuulutustööle piiranguid seatud, tulevad nad nagu ennegi jumalateenimiseks avalikult kokku, mis on kooskõlas nende põhiseadusliku õigusega usuvabadusele. Mõnikord on aga valesti informeeritud võimude või kohalike vene õigeusu vaimulike vastuseisu ja surveavalduse tõttu olnud raske saada iga-aastaste suviste piirkonnakonventide tarbeks sobivaid kogunemispaiku. Seepärast on Jehoova tunnistajad korraldanud nii-öelda metsakonvente. Aastatel 2007–2009 peeti selliseid vaimseid piknikke vabas looduses umbkaudu 40 ja seda 25 paigas üle terve Venemaa.

Üks Venemaal elav Jehoova tunnistaja, kes on juba aastaid konventidel käinud, meenutab: „Varemalt, kui üürisime suurtes linnades staadione ja saale, võisid paljud siirad inimesed ja kohaliku võimu esindajad näha  konventidel valitsevat puhtust ja korda ning selle põhjal meie organisatsioonist oma arvamuse kujundada. Nüüd oleme sunnitud kogunema metsas, kus meid jälgivad vaid metsloomad. Nii kahju, et avalikkus ei saa enam näha neid suurepäraseid kogunemisi, kuhu tuleb kokku eri ühiskonnakihtidest, rahvustest ja mitmesuguse religioosse taustaga inimesi.”

Ehkki need kogunemised on rõõmsad üritused, möönab üks tunnistaja: „On südantsoojendav näha, kui ennastohverdavad ja ustavad on meie usukaaslased, kes kohanevad igasuguste tingimustega. Aga see, et võimud on teinud meil konventide pidamise keeruliseks, on mõnikord nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt väga kurnav. Samuti piirab see meie vabadust teenida kõikvõimsat Jumalat väärikal moel.” Kuidas on siis Venemaa Jehoova tunnistajad need raskused ületanud?

Metsakonvendid kõikjal Venemaal

Sageli on kokkutulekupaiga üürileping viimasel minutil tühistatud, mistõttu konvendi korraldajatel on tulnud kõigest paari päevaga otsida mõni muu koht, kuhu tuhanded delegaadid ära mahutada. Näiteks 2008. aastal tuli Jehoova tunnistajatel Tšuvaššias Tšeboksarõ linnas pidada piirkonnakonventi Volga jõe ääres kasemetsas ühel suurel telkimisplatsil. Nende ees seisis määratu ülesanne. Oodata oli 1930 delegaati, kellest 1700 tuli sealsamas ka majutada. Neil oli vaja dušikabiine, kus jookseks nii soe kui ka külm vesi, kraanikausse, tualette ja elektrit. Samuti tuli kõiki toitlustada.

Vennad haarasid härjal sarvist: nad leidsid puusepad, elektrikud ja torumehed. 350 Jehoova tunnistajat pakkus end vabatahtlikena appi, neist 14 elas kümme päeva konvendiplatsil. Nad saagisid laudu, tassisid põhku ja panid üles telke, dušikabiine ja tualette. Teine vendade rühm sõitis muudkui linna vahet, et osta vajaminevaid asju. Kuna selles paigas polnud võimalik toitu külmas hoida, otsustasid vennad pakkuda kõigile kolm korda päevas kohapeal valmistatud sooja toitu. Kämpingu administratsioon oli koostöövalmis ja palkas inimesed, kes valmistaksid delegaatidele süüa. Mis puudutab majutust, siis 500 delegaati võttis kaasa oma telgi, 150 üüris telkimisplatsi läheduses ööbimiskoha, 15 ööbis rõõmuga tallis heintes ja kõik ülejäänud magasid vendade poolt ülespandud telkides.

Kui konvendilised pärale jõudsid, võttis neid vastu värviliste plasttoolide meri, kõik ilusti ridadesse seatud. Tooliridade ees oli kaks lihtsat, lilledega kaunistatud lava. Üks oli mõeldud vene-, teine tšuvašikeelse programmi jaoks. Kõik tundsid rõõmu vaimsest pidusöögist ja olid vabatahtlikele kõva töö eest tänulikud. Üks toitlustajaist lausus vaimustunult: „Kui ma poleks seda oma silmaga näinud, poleks ma eluilmaski uskunud, et on olemas selline tõhusalt tegutsev ja distsiplineeritud organisatsioon nagu teie oma!” Osa delegaate võrdles konvendiettevalmistusi lehtmajadepühaga, mida Iisraeli rahvas Piibli aegadel pidas.

Teistes linnades on tunnistajatel tihtilugu tulnud kõigest ühe päevaga leida mõni muu piirkonnakonvendipaik ja see korda seada. Nii juhtus Nižni Novgorodis, kus  vabatahtlikud töötasid ühel eramaal vahetuste kaupa terve ööpäev. Neil tuli puid ja põõsaid maha võtta, muru niita ning puugi- ja sipelgatõrjet teha. Kui delegaadid reede hommikul saabusid, olid vabatahtlikud toonud kohale 2000 plasttooli ja kümme teisaldatavat tualetti, pannud üles kraanikausid, ehitanud lava ning paigaldanud generaatori ja võimendusseadmed. Üks vend teatas: „Hämmastav oli see, et need vennad, kes olid ööpäev läbi rassinud, ei tundnud end sugugi kangelastena. Nad teenisid teisi alandlikult ka konvendi ajal ning andsid sõna otseses mõttes endast kõik, et nende vennad ja õed võiksid tunda end hästi ja nautida vaimset õpetust.”

Teine vend kirjutab: „Küünarnukitunne oli selgesti tajutav. Olgugi et vennad ei olnud kunagi varem vabas õhus konventi korraldanud ja aega oli ettevalmistusteks vähe, olid nad kõik viimseni läbi mõelnud, et programmi miski ei häiriks. Pärast polnud me sugugi väsinud. Jehoova oleks justkui kõigile tiivad andnud!”

Jumala vaim tegutseb

Konventide pidamisega seotud probleemide lahendamine lähendas kohalikke Jehoova tunnistajaid ja näitas, kuidas Jumala vaim tegutseb. Smolenskis öeldi konvendi eelõhtul üles paljud broneeritud ööbimispaigad. Üks kogudusevanem jutustab: „Kui kell üks öösel saabus mitu bussitäit delegaate, polnud neid kuhugi majutada. Mul tulid lausa pisarad silma, sest ma ei saanud nende heaks midagi teha. Pöördusin palves Jehoova poole ja anusin, et tema selle olukorra lahendaks. Olin nii õnnelik, kui tund aega hiljem olime leidnud igaühele uue ööbimispaiga! See oli midagi hämmastavat ja tõestas, et Jehoova ei jäta õiget hätta!” Ühel teisel metsakonvendil pöördusid vennad majutuse leidmiseks kohaliku küla poole ning tänu Jehoova tunnistajate heale mainele selles piirkonnas pakkusid külaelanikud konvendi ajal oma kodus meelsasti peavarju 2000 inimesele.

„Juba fakt, et konvent toimus, tõendab veenvalt, kui tähtis on igas olukorras Jehoovale loota,” jutustab üks tunnistaja. Seda, kuidas Jehoovale lootmine aitab, oli iseäranis hästi näha siis, kui ühele konvendile ilmusid soovimatud külalised, et meie kokkutulekut segada. Novošahtinskis tulid vene õigeusu vaimulikud koos protestijatega kokku ning püüdsid mikrofoni kirikulaule lauldes konvendi kõnepidaja häält summutada. Ent miilits ei lasknud neil programmi segada. Kui üks protesteerima tulnud õigeusklik naine kuumuse käes minestas, toimetasid vennad ta konvendi esmaabipunkti ja andsid talle meditsiinilist abi. Naine oli selle peale väga üllatunud.

Nähtust hämmingus

Suurenenud terrorismiohu tõttu on rohkearvulised rahvakogunemised Venemaal  tihti endale seadusesilmade ja uudishimulike kohalike tähelepanu tõmmanud. Näiteks olid Volžskis toimuval metsakonvendil korda valvamas ekstremismivastase miilitsaüksuse esindajad. Üks neist kaotas programmi ajal oma mobiiltelefoni ja vennad aitasid tal seda leiubüroost otsida. Üsna pea helistas talle tema ülemus ja uuris, kas konvendil on toimunud vägivaldseid või ekstremistlikke intsidente. Mees vastas: „Kõik on korras. Kohal on 5000 inimest ja ühtegi seaduserikkumist pole olnud. Mis ekstremism? Ma ütlen teile midagi: ma kaotasin oma mobiili ära, aga nad leidsid selle üles ja andsid mulle tagasi!”

Ühte korravalvurit pani imestama konvendipaigas valitsev puhtus. Ta oli üllatunud, et kuskil ei vedelenud ühtainustki kommipaberit, kuigi kokkutulekul oli palju lapsi. Ühes teises kohas, kus konvent peeti, tuli kämpingu omaniku juurde miilits, keda oli teavitatud suurest usukogunemisest. Mees viis miilitsaleitnandi telkimisplatsi juures oleva hoone rõdule, kust plats hästi näha oli, ja ütles: „Te vaid vaadake neid! Milline kord!” Omanikku hämmastas, et tunnistajad ei joonud ega suitsetanud, samuti ei jäänud nende kohalviibimisest märkigi maha, sest nad võtsid isegi prügi endaga kaasa. Ta hüüatas: „Just nagu paradiis!”

Jumala rahva ühtsus torkab silma

Pärast üht metsakonventi ütles lähedalasuva küla võimukandja liigutatult: „Ma näen, et te olete tagasihoidlikud inimesed, ent samas väga tugevad. Meie oleme igaüks omas kestas, teie aga suudate inimesi ühendada!” Selle üüratu maa elanikud alates Kaliningradist kuni Kamtšatkani võivad edaspidigi olla meeldivalt üllatunud ühtsusest, mis valitseb Jumala rahva keskel suurtel kogunemistel, kus jagatakse Piiblist õpetust. Ükskõik kui kiiresti või ootamatult Jehoova tunnistajate plaanid ka ei muutuks, üks jääb samaks – nad suhtuvad võimudesse ja ligimesse ikka lugupidavalt.

Olgu Jehoova tunnistajate olukord Venemaal milline tahes, nad ei jäta rõõmsaid kogunemisi, kus pakutakse vaimset õpetust. Nad palvetavad „kuningate ja kõigi nende eest, kellel on kõrge positsioon”, et nad võiksid „elada rahulikku ja vaikset elu täieliku Jumalale andumuse ja tõsidusega” (1. Timoteosele 2:2).

[Väljavõte lk 27]

Üks tunnistajast vabatahtlik aitamas konvendipaika valmis seada

[Väljavõte lk 29]

Jehoova tunnistajad Venemaal elavad ikka „rahulikku ja vaikset elu täieliku Jumalale andumusega”

[Pildid lk 28]

Vabatahtlikud töötasid õlg õla kõrval, et konvendipaika eelnevalt koristada ja valmistada süüa tuhandetele delegaatidele

[Pildid lk 29]

Kõik tundsid rõõmu vaimsest pidusöögist ja olid vabatahtlikele kõva töö eest tänulikud