Kas sa tead?

Milliseid kuritegusid oli Barabas sooritanud?

▪ Kõik neli evangeeliumi mainivad Barabast, meest, kelle Rooma maavalitseja Pontius Pilatus Jeesuse asemel vabaks lasi. Barabast on nimetatud „kurikuulsaks vangiks” ja „röövliks” (Matteuse 27:16; Johannese 18:40). Roomlased hoidsid teda Jeruusalemmas vangistuses „koos mässulistega, kes olid oma mässu ajal pannud toime mõrva” (Markuse 15:7).

Barabase kuritegude kohta pole küll ühtki piiblivälist ülestähendust, kuid fakt, et teda on mainitud koos mässulistega, on viinud mõned õpetlased järeldusele, et see mees oli seotud esimesel sajandil Iisraelis tegutsenud riigikorda õõnestavate rühmitustega. Ajaloolane Josephus Flavius märgib, et lindpriide jõugud etendasid tolle aja sotsiaalsetes võitlustes olulist rolli; niisugused kurjategijad väitsid end võitlevat rõhutud juudi talupoegade õiguste eest. Kuna juudid tundsid, et neile on ülekohut tehtud, tõstsid nad roomlaste ja juudi ülikute vastu mässu. Esimese sajandi keskpaigaks oli mäss võtnud juba epideemilised mõõtmed. Hiljem moodustasid lindpriide jõugud suure osa juudi vägedest, kes jälitasid 66. aastal Juudamaalt taganevaid roomlasi.

„Barabas võis kuuluda ühte maapiirkonna röövlisalka,” kommenteerib „The Anchor Bible Dictionary”. „Need röövlisalgad olid lihtinimeste seas populaarsed, sest tegutsesid Iisraeli rikka ladviku ja Rooma valitsuse vastu.”

Milliste kuritegude eest vääris inimene Rooma ajal samasugust surmanuhtlust nagu Jeesus?

▪ Roomlased naelutasid sellisele piinamisvahendile riigiõõnestajaid, lindpriisid ja teisi mässulisi ning jätsid need sinna surema. Sellist karistusviisi peeti kõige kohutavamaks.

„See oli avalik, alandav ja piinarikas hukkamisviis,” ütleb raamat „Palestine in the Time of Jesus”, „mille eesmärk oli sisendada hirmu neisse, kes söandaksid ohustada status quo’d.” Üks Vana-Rooma kirjanik märgib niisuguse kurjategijate hukkamise kohta: „Selleks valiti välja kõige rahvarohkemad teed, et enamik inimesi hukkamist pealt näeks ja hirmuga täituks.”

Üks mees, kelle Tituse väed olid 70. aastal Jeruusalemma piiramise käigus vangistanud, hukati Josephuse sõnul sel moel linnamüüri ees, et heidutada linnakaitsjaid ja panna nad alistuma. Kui linn lõpuks langes, ootas paljusid teisigi samasugune hukkamine.

Suurim säärane ajaloos dokumenteeritud masshukkamine leidis aset Spartacuse ülestõusu (73–71 e.m.a) järel, mil 6000 orja ja gladiaatorit hukati Capuast Rooma viiva tee ääres.

[Pilt lk 10]

„Lase meile vabaks Barabas”, Charles Muller, 1878