Piibel muudab inimeste elu

MIS pani antisotsiaalse punkrokkari inimesi armastama ja neid aitama? Mis ajendas üht mehhiklast loobuma ebamoraalsest eluviisist? Miks lõpetas üks Jaapani tippjalgrattureid võistlemise ja hakkas teenima Jumalat? Vaatame, mida räägivad need inimesed ise.

„Olin ebaviisakas, ülbe ja agressiivne.” DENNIS O’BEIRNE

SÜNNIAASTA: 1958

PÄRITOLUMAA: INGLISMAA

TAUST: ANTISOTSIAALNE PUNKROKKAR

MINU MINEVIK: Olen isa poolt iiri päritolu ning kasvasin üles iiri katoliiklasena. Harilikult tuli mul aga kirikusse üksi minna ja tõtt-öelda, ega ma sinna eriti meelsasti ei läinud. Siiski tundsin vaimset nälga. Laususin tihti Meie Isa palvet ja mul on meeles, kuidas ma õhtuti voodis lamasin ning selle tähenduse üle mõtisklesin. Vaagisin igat selle fraasi ja nuputasin, mida need küll tähendada võiksid.

Teismelisena sidusin end rastafari liikumisega. Samuti huvitas mind üks natsismivastane poliitiline rühmitus. Ent ma lasin end tugevalt mõjutada mässumeelsel punkrokk liikumisel. Kasutasin narkootikume, enamasti marihuaanat, mida suitsetasin pea iga päev. Kuna mul oli kõigest üsna ükskõik, jõin palju ja riskisin eluga. Ma ei hoolinud teistest inimestest. Olin seltsimatu ega rääkinud tavaliselt kellegagi, välja arvatud siis, kui leidsin vestluse olevat mõtteka. Keeldusin end isegi pildistada laskmast. Praegu sellele ajale tagasi vaadates võin öelda, et olin ebaviisakas, ülbe ja agressiivne. Olin lahke ja helde vaid nende vastu, kes olid mulle lähedased.

Umbes 20-aastaselt tärkas minus huvi Piibli vastu. Üks narkodiilerist sõber oli vanglas olles hakanud Piiblit lugema ja me vestlesime temaga pikalt-laialt religiooni, kiriku ja selle üle, milline on Saatana roll maailmas. Ostsin endale Piibli ja hakkasin seda omal käel uurima. Lugesime sõbraga mingi osa Piiblist läbi, siis saime kokku ja arutasime, mida olime teada saanud, ning seejärel tegime sellest järeldusi. Nõnda jätkus see mitu kuud.

Näiteks jõudsime järgmistele arusaamadele: me elame praeguse maailma viimseil päevil; kristlased peaksid kuulutama head sõnumit Jumala kuningriigist; nad ei tohiks kuuluda sellesse maailma, sealhulgas osaleda poliitikas; Piiblis on mõistlikud moraalijuhised. Nägime selgelt, et Piiblis öeldu vastab tõele ja järelikult peab olemas olema ka õige religioon. Aga milline neist on õige? Mõtlesime traditsioonilistele kirikutele, nende hiilgusele ja jumalateenistustele, samuti nende seotusele poliitikaga ning mõistsime, et Jeesusel ei saa küll selle kõigega pistmist  olla. Teadsime, et Jumal pole nendega, ja seega otsustasime võtta vaatluse alla vähem tuntud religioonid, et näha, mida neil on pakkuda.

Kohtusime inimestega, kes kuulusid sellistesse religioonidesse, ja küsisime neilt terve rea küsimusi. Me teadsime, mida Piibel igale küsimusele vastab, seega nägime kohe, kas nende vastused on Jumala Sõnaga kooskõlas või mitte. Pärast selliseid kokkusaamisi palusin alati Jumalalt: „Kui need inimesed esindavad õiget religiooni, siis palun tee nii, et sooviksin nendega taas kohtuda.” Isegi mitme kuu jooksul ei leidnud me kedagi, kes oleks vastanud meie küsimustele Piibli põhjal. Samuti ei tekkinud mul mingit soovi kellegagi neist uuesti kohtuda.

Lõpuks saime kokku Jehoova tunnistajatega ja küsisime neilt ikka neidsamu küsimusi mida teisteltki. Nemad kasutasid vastamisel Piiblit. Ja nende öeldu sobis ideaalselt kokku sellega, mida meie olime juba ise teada saanud. Niisiis küsisime neilt ka seda, millele me polnud veel Piiblist vastuseid leidnud, näiteks, kuidas suhtub Jumal suitsetamisse ja narkootikumide tarvitamisse. Jällegi vastasid nad Jumala Sõna abil. Nõustusime minema kuningriigisaali nende koosolekule.

Koosolekul olla oli väga raske. Olin nii seltsimatu, et mulle ei meeldinud sugugi, kui kõik need sõbralikud ja hästi riides inimesed minuga rääkima tulid. Omistasin mõningatele valesid motiive ega tahtnud enam koosolekutele minna. Kuid nagu alati, palusin, et Jumal sütitaks minus soovi kohtuda nendega uuesti, kui nad esindavad õiget religiooni. Peagi tekkiski mul vastupandamatu soov uurida Piiblit koos Jehoova tunnistajatega.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU: Teadsin, et ma ei tohi enam narkootikume kasutada, ja neist polnudki raske loobuda. Maadlema pidin hoopis sigarettidega. Püüdsin mitu korda suitsetamist maha jätta, aga tulutult. Kui kuulsin, kuidas mõni teine oli oma sigaretid lihtsalt ära visanud ja mitte kunagi enam ühtki kätte võtnud, rääkisin sellest Jehoovaga. Pärast seda suutsin Jehoova abiga suitsetamisest loobuda. Õppisin, kui oluline on Jehoovaga ausalt ja avameelselt palves rääkida.

Pidin kõvasti muutma ka oma riietust ja välimust. Esimesel koosolekul kuningriigisaalis olin püstise soenguga ja üle minu pea jooksis sinine triip. Hiljem värvisin selle erkoranžiks. Kandsin teksasid ja lööklausetega nahktagi. Ma ei leidnud ühtki põhjust, miks peaksin oma väljanägemist muutma, isegi kui tunnistajad minuga sellest lahkelt juttu tegid. Lõpuks aga mõtlesin kirjakohale 1. Johannese 2:15–17: „Ärge armastage maailma ega seda, mis on maailmas. Kui keegi armastab maailma, siis pole tal armastust Isa vastu.” Mulle jõudis kohale, et minu välimus näitaks ju armastust selle maailma vastu, ja kui tahan näidata, et armastan Jumalat, tuleks mul muudatusi teha. Seda ma tegingi.

Ajapikku mõistsin, et see pole mitte ainult Jehoova tunnistajate soov, et ma kristlikel koosolekutel käiksin. Heebrealastele 10:24, 25 põhjal sain aru, et see on Jumala soov. Pärast seda kui hakkasin käima kõigil koosolekutel ja sealseid inimesi tundma õppisin, otsustasin pühendada oma elu Jehoovale ja lasta end selle märgiks ristida.

KUIDAS MU ELU ON PARANENUD: Mind liigutab südamepõhjani Jehoova soov, et me temaga lähedaseks saaksime. Tema osavõtlikkus ja hool on ajendanud mind teda jäljendama ja oma elus tema Poega Jeesus Kristust eeskujuks võtma (1. Peetruse 2:21). Olen õppinud, et kristliku isiksuse poole püüeldes saab sellegipoolest oma isikupära säilitada. Olen töötanud selle kallal, et olla armastav ja hooliv. Püüan oma naist ja poega kohelda nii, nagu Kristus seda teeks. Samuti hoolin väga oma usuvendadest ja -õdedest. Kristuse järgimine on andnud mulle väärikuse, enesest lugupidamise ja oskuse osutada teiste vastu armastust.

 „Nad kohtlesid mind lugupidavalt.” GUADALUPE VILLARREAL

SÜNNIAASTA: 1964

PÄRITOLUMAA: MEHHIKO

TAUST: MORAALITU ELU

MINU MINEVIK: Kasvasin koos kuue õe-vennaga üles Mehhikos Sonora osariigis Hermosillo linna agulis. Isa suri, kui olin alles poisipõnn. Seepärast pidi ema meie ülalpidamiseks tööl käima. Tavaliselt käisin paljajalu, sest meil polnud jalatsite ostmiseks raha. Hakkasin juba noorena raha teenima, et aidata pere kulusid katta. Ja nii nagu paljud pered, elasime meiegi pead-jalad koos.

Lõviosa päevast ei olnud ema kodus, et meid lapsi kaitsta. Kui olin 6-aastane, langesin ühe 15-aastase poisi ohvriks, kes hakkas mind seksuaalselt ahistama. Ahistamine jätkus pikka aega. See tekitas minu seksuaalses orientatsioonis segadust. Arvasin, et on normaalne tunda kiindumust meeste vastu. Kui ma otsisin abi arstidelt ja vaimulikelt, kinnitasid nad, et minuga on kõik korras ja sellised tunded on normaalsed.

14-aastaselt otsustasin mitte enam varjata, et olen homoseksuaal. Järgmise 11 aasta jooksul elasin isegi mitme mehega. Mingil ajal käisin juuksurikursustel ja lõin oma ilusalongi. Ent ma polnud õnnelik. Mu elu oli täis kannatusi ja reetmist. Tajusin, et mu eluviis pole õige. Tahtsin teada, kas kuskil on ka häid ja korralikke inimesi.

Mõtlesin oma õe peale. Ta oli hakanud Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima ja lasknud end ristida. Õde oli mulle rääkinud sellest, mida ta oli Piiblist teada saanud, kuid mina lasin selle ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ometi imetlesin tema eluviisi ja abielu. Nägin, et nad abikaasaga tõesti armastavad ja austavad üksteist ning on teineteise vastu lahked. Mõne aja pärast hakkas üks Jehoova tunnistaja minuga Piiblit uurima. Algul polnud ma sellest just väga vaimustunud. Siis olukord muutus.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU: Tunnistajad kutsusid mind oma koosolekule ja ma läksin. Kogesin seal midagi enneolematut. Tavaliselt inimesed naeruvääristasid mind, nemad aga mitte. Nad tulid mind lahkelt tervitama ja suhtusid minusse lugupidavalt. Olin liigutatud.

Hea mulje tunnistajatest süvenes pärast üht kokkutulekut veelgi. Nägin, et ka suure hulgana koos olles on need inimesed sellised nagu minu õde – ehedad ja siirad. Kas nemad ongi need head ja korralikud inimesed, keda olin juba kaua aega otsinud? Tunnistajate armastus ja ühtsus hämmastas mind, samuti see, et nad vastasid igale küsimusele Piibli abil. Mõistsin, et Piibel ongi see jõud, mis nende elule head mõju avaldab. Taipasin ka seda, et kui tahan nende hulka kuuluda, tuleb mul end väga palju muuta.

Tõtt-öelda pidin täieliku metamorfoosi läbi tegema, elasin ju nagu naine. Pidin muutma oma kõne- ja käitumismaneeri, riietust ja soengut ning vahetama välja ka oma sõbrad. Endised sõbrad pilkasid mind, öeldes: „Miks sa seda teed? Su elul polnud ju midagi viga. Lõpeta see Piibli uurimine! Sul on ju kõik hästi.” Kõige raskem oli aga muuta oma ebamoraalset eluviisi.

Siiski teadsin, et suuri muudatusi on võimalik  teha, sest mu südamesse olid jõudnud Piibli sõnad kirjakohas 1. Korintlastele 6:9–11: „Kas te siis ei tea, et ülekohtused ei päri Jumala kuningriiki? Ärge petke ennast. Ei hoorajad ega ebajumalakummardajad ega abielurikkujad ega mehed, keda peetakse loomuvastastel eesmärkidel, ega mehed, kes magavad meestega, ... ei päri Jumala kuningriiki. Ja ometi olid mõned teist sellised. Aga te olete puhtaks pestud.” Jehoova aitas tolle aja inimestel end muuta ja ta aitas ka mind. Selleks kulus mitmeid aastaid ja ma pidin palju pingutama, ent tunnistajate nõuanded ja armastus aitasid mind suuresti.

KUIDAS MU ELU ON PARANENUD: Nüüd elan normaalset elu. Olen abielus ja meil on poeg. Kasvatame teda koos abikaasaga Piibli põhimõtete järgi. Minu varasem elu on jäänud kaugele selja taha ja mulle on saanud osaks palju õnnistusi ja eesõigusi Jumala teenistuses. Olen kogudusevanem ja olen saanud aidata teistelgi Jumala Sõna tõdesid õppida. Need muudatused, mida ma oma elus tegin, valmistasid mu emale nii suurt rõõmu, et temagi hakkas Piiblit uurima ja on praeguseks ristitud. Jehoova tunnistajaks sai ka üks minu õdedest, kes oli elanud kõlblusetut elu.

Koguni mõned, kes teadsid, millist elu ma varem elasin, on möönnud, et olen muutunud paremaks. Ja ma tean, mis seisab kõigi nende muutuste taga. Varem otsisin professionaalset abi, kuid sain vaid halba nõu. Jehoova on mind aga tõepoolest aidanud. Ehkki tundsin end väärtusetuna, märkas ta mind, oli armastav ja kannatlik. Fakt, et selline imepärane, tark, armastav Jumal mind tähele pani ja tahtis, et elaksin paremat elu, muutis mu elu täielikult.

„Tundsin üksildust, tühjust ja rahulolematust.” KAZUHIRO KUNIMOCHI

SÜNNIAASTA: 1951

PÄRITOLUMAA: JAAPAN

TAUST: PROFIJALGRATTUR

MINU MINEVIK: Kasvasin üles unises sadamalinnas Shizuoka prefektuuris Jaapanis, kus meie kaheksaliikmelisel perel oli väike maja. Isa pidas jalgrattapoodi. Ta võttis mind juba siis, kui olin väike poiss, jalgrattavõistlustele kaasa ja nii süttiski minus huvi selle spordiala vastu. Isa soovis, et minust saaks professionaalne jalgrattur. Kui käisin noorema astme keskkoolis, hakkas ta mind sihikindlalt treenima. Vanemas astmes võitsin iga-aastasel riiklikul spordivõistlusel kolm aastat järjest esikoha. Mulle pakuti võimalust minna ülikooli õppima, kuid ma otsustasin spordikooli kasuks. 19-aastaselt sai minust profijalgrattur.

Tol ajal olin juba seadnud sihiks saada Jaapani parimaks jalgratturiks. Tahtsin kõvasti raha teenida, et võiksin oma perele turvalist ja mõnusat elu pakkuda. Pühendusin treeningutele. Kui  treening oli väga pingeline või kui võistlustel oli mingi eriti raske lõik, ütlesin endale ikka ja jälle, et olen sündinud jalgratturiks ja lihtsalt pean jätkama. Ja ma ei andnud alla. Kõva töö hakkas varsti vilja kandma. Esimesel aastal võitsin parima uustulnuka tiitli. Aasta pärast läbisin kvalifikatsioonivõistluse ja pääsesin võistlusele, kus selgitatakse välja Jaapani parim jalgrattur. Kuuel korral tulin selles võistluses teisele kohale.

Ma püsisin auhinnakohtade eest võistlevate ratturite klassis ja pälvisin ühe Jaapani piirkonna järgi hüüdnime Tokai Tugevad Jalad. Olin väga võiduhimuline. Mind hakati koguni kartma, sest olin võistlustel halastamatu. Minu sissetulek aina kasvas ja ma sain endale lubada kõike, mida hing ihaldas. Ostsin maja, kus oli parimate trenažööridega jõusaal, ja välismaa auto, mis maksis peaaegu sama palju kui maja. Kindluse mõttes paigutasin raha kinnisvarasse ja väärtpaberitesse.

Aga oma hinges tundsin üksildust, tühjust ja rahulolematust. Olin siis juba abielus ja meil olid lapsed. Pereliikmetega suheldes olin alailma kärsitu. Minu kannatus võis katkeda juba väga tühiste asjade pärast. Naine ja lapsed jälgisid närviliselt mu näoilmet, et sellest välja lugeda, kas olen järjekordselt halvas tujus või mitte.

Mingil ajal hakkas mu naine Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. See muutis meie elu väga palju. Ühel päeval ütles abikaasa, et ta tahab minna tunnistajate koosolekutele, seepärast otsustasin, et läheme sinna terve perega. Mäletan siiani seda õhtut, mil üks kogudusevanem meile külla tuli ja me hakkasime Piiblit uurima. Õpitu avaldas mulle sügavat mõju.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU: Ma ei unusta iialgi, kuidas Efeslastele 5:5 sõnad mind puudutasid. See salm ütleb nõnda: „Ühelgi hoorajal või ebapuhtal või ahnel inimesel – mis tähendab, et ta on ebajumalakummardaja – ei ole pärandit Kristuse ja Jumala kuningriigis.” Nägin, et jalgrattavõistlused on seotud hasartmängimisega ja et see spordiala õhutab ahnust. Mind hakkas piinama südametunnistus. Jõudsin selgusele, et kui tahan Jehoova Jumalale heameelt valmistada, pean tippspordist lahkuma. Seda otsust polnud aga üldsegi mitte kerge teha.

Olin just lõpetanud oma parima hooaja ja mu hing ihkas enamat. Kuid avastasin, et Piibli õppimine oli mind palju rahumeelsemaks muutnud. Sellise meelsusega aga võistlusi ei võida. Sel ajal, kui juba Piiblit uurisin, osalesin kõigest kolmel võistlusel, kuid oma südames polnud ma võistlusspordist veel täielikult lahti lasknud. Samuti polnud mul aimugi, kuidas oma peret ülal pidada. Olin ummikus, ma ei osanud leida mingit väljapääsu. Lisaks valmistasid mulle peavalu sugulased, kellele minu uus usk ei meeldinud. Eriti pettunud oli minu isa. Olin hingeliselt murtud, stress vaid kasvas ja mul tekkisid maohaavad.

Raskest ajast aitas mind üle see, et uurisin Piiblit ikka edasi ja käisin ka Jehoova tunnistajate koosolekutel. Tasapisi mu usk tugevnes. Palusin, et Jehoova kuulaks mu palveid ja aitaks mul veenduda, et ta seda teeb. Mu stressi leevendas seegi, kui naine kinnitas, et ta ei pea elama suures majas, olemaks õnnelik. Aegamisi edenesin vaimselt.

KUIDAS MU ELU ON PARANENUD: Kogesin, kui paikapidavad on Jeesuse sõnad kirjakohas Matteuse 6:33. Ta ütles: „Otsige siis alati esmalt Jumala kuningriiki ja tema õigust, ning kõike seda antakse teile lisaks.” Meil on alati olnud „kõike seda”, millele Jeesus viitas, ehk eluks hädavajalikke asju. Ehkki mu sissetulek on praegu umbes 30 korda väiksem sellest, mida teenisin profijalgratturina, pole ei minul ega mu perel neil viimasel paarikümnel aastal millestki puudu olnud.

Ja mis veel olulisem, kaasusklikega koos töötades ning Jumalat teenides olen tundnud sellist rõõmu ja rahuldust, mida ma varem iial ei tundnud. Päevad mööduvad lennates. Samuti on minu pereelu palju õnnelikum. Kõik meie kolm poega ja nende naised teenivad ustavalt Jehoovat.