Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Piibel muudab inimeste elu

Piibel muudab inimeste elu

Piibel muudab inimeste elu

MIKS loobus tuntud laulja oma karjäärist ja hakkas täisajaliseks jumalateenijaks? Mis aitas kurjategijal saada täisväärtuslikuks ühiskonnaliikmeks, kuigi kohtunik pidas teda parandamatuks? Loe, mida jutustavad need inimesed ise.

„Keegi ei saa orjata kahte isandat.” ANTOLINA ORDEN CASTILLO

SÜNNIAASTA: 1962

PÄRITOLUMAA: HISPAANIA

TAUST: NÄITLEJA JA LAULJA

MINU MINEVIK: Olen sündinud väikeses külas Tresjuncoses La Mancha piirkonnas. Minu vanemad olid talunikud. Ema kuulus katoliku, isa aga protestandi kirikusse. Isa õpetas mind Piiblit austama; nägin teda ikka ja jälle seda raamatut lugemas. Ema kasvatas mind aga katoliiklikus vaimus ning võttis mu igal pühapäeval missale kaasa.

Kui olin saanud 15-aastaseks, lahkusin kodukülast ning kolisin oma vanema õe juurde Madridi. Tundsin küll vanematest suurt puudust, kuid harjusin lõpuks linnaeluga. 17-aastaselt avanes mul võimalus osaleda mõni kuu zarzuela’s, hispaania rahvuslikus koomilises ooperis. Selline elu meeldis mulle ja nii otsustasingi näitlejaks saada. Jätsin sekretärikursused pooleli ning hakkasin töötama mitmes zarzuela trupis. Tollal tekkis mul ka suhe ühe oma sõbranna vennaga. Tundsin, et olen tõeline õnneseen – mul oli hea töö, raha ja mees, keda armastasin.

Käisin zarzuela truppidega turneedel nii Hispaanias kui ka teistes riikides: Colombias, Costa Ricas, Ecuadoris ja Venezuelas. Samuti laulsin koos mitmete bändidega, kes viljelesid populaarset muusikavoolu, mis oli tuntud kui La movida madrileña. Üks bändidest, kus esinesin solistina, sai üsnagi kuulsaks.

Mulle meeldis laulda, kuid mulle oli vastumeelne muusikute ringkonnas levinud amoraalsus. Peale selle muretsesin üleliia oma välimuse ja imidži pärast. Pidasin seetõttu väga ranget dieeti ning kannatasin selle tagajärjel anoreksia ja buliimia all.

Minu peamiseks sihiks oli ikkagi näitlejaks saada. Lõpuks pääsesingi Madridi näitekooli. Koolis õpetati, et näitleja peab oskama oma tegelaskuju tunnetesse sisse elada ja temaga samastuda. Selle nõuande järgi toimides tajusin aga sisemist tühjust. Olin muutunud pinnapealseks ja isekaks.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU: Tahtsin arendada endas häid omadusi ja teadsin, et selleks tuleb vaeva näha. Aga ma ei teadnud, kust pihta hakata. Otsustasin seepärast minna Madridi evangeelsesse kirikusse, kus olin kunagi oma vanematega käinud. Palvetasin Jumala poole, lausudes tema nime Jehoova.

Mõne aja pärast tulid mu ukse taha kaks Jehoova tunnistajat. Rääkisin nendega Piiblist küll suurima heameelega, kuid mul oli neile palju vastuväiteid. Esther, kes hakkas mulle Piiblit õpetama, oli minuga väga kannatlik. Tema ja ta pere olid mu vastu äärmiselt armastavad ja head. Hakkasin käima ka Jehoova tunnistajate koosolekutel ning adusin pea, et olen leidnud tõe, mida olin otsinud.

Niipea kui lõpetasin näitekooli, avanesid mulle kõiksugu karjääritegemise võimalused. Sain rolli lavastuses, mida pidi mängitama ühes kuulsas Madridi teatris. Ent ma mõistsin, et näitlejana läbilöömiseks pean end täielikult teatrile pühendama. Seepärast tahtsin leida endale mingisugust muud tööd, mis laseks mul keskenduda Jumala teenimisele. Võtsin südamesse Jeesuse sõnad: „Keegi ei saa orjata kahte isandat, sest ta kas hakkab vihkama üht ja armastama teist või hoidma ühe poole ja põlgama teist. Te ei saa orjata Jumalat ja rikkust” (Matteuse 6:24). Minu elukaaslane, kellega olime olnud koos kaheksa aastat, ei jaganud mu tõekspidamisi, ja nii tegin sellele suhtele lõpu. Ükski neist muudatustest polnud kerge.

KUIDAS MU ELU ON PARANENUD: Nüüd on mul osaajaline töö, mis on seotud eakatele inimestele ajaviite pakkumisega. Tänu sellele on mul võimalik pühendada suurema osa ajast Piibli õpetamisele araabia keelt kõnelevatele inimestele, kes elavad minu kodukandis. Uue keele kõnelemine ei tule lihtsalt. Kuid õpetada neile külalislahketele ja vaimsete huvidega inimestele suurepäraseid tõdesid, mida olen ise teada saanud, on ääretu rõõm.

Tühjus, mis mind valdas näitlejaks õppides, on nüüd asendunud sisuka eluga. Tunnen, et Jehoova on aidanud mul saada paremaks ja õnnelikumaks inimeseks.

„Olen tõestanud, et kohtunik eksis.” PAUL KEVIN RUBERY

SÜNNIAASTA: 1954

PÄRITOLUMAA: INGLISMAA

TAUST: VÄGIVALDNE KURJATEGIJA

MINU MINEVIK: Sündisin Dudley’s, suures tööstuslinnas Lääne-Midlandsis. Juba maast madalast süstis isa minusse lugemisarmastust. Samuti püüdis ta äratada minus imetlust loodusimede vastu, kuigi ta uskus evolutsiooni. Isa ütles, et Jumalat ei ole. Ometi panid vanemad mu metodisti kiriku pühapäevakooli.

Kord kaheksa-aastaselt juhtusin nägema, kuidas kohalikud poisid kanalil ühe paadi põlema süütasid. Kui politsei kohale saabus, olin hirmul ega julgenud neile sõnagi lausuda. Kartsin poisse, kes olid mind ähvardanud. Niisiis süüdistati selles kuriteos mind. Säärane ülekohus tekitas minus tohutut trotsi ja ma reageerisin ebaõiglusele vandaalitsemisega. Hakkasin vandaalitsema koolide, kirikute ja vabrikute kallal, tekitades tuhandete naelade väärtuses kahju. 10-aastaselt murdsin juba sisse majadesse ja poodidesse, et sealt varastada. Kuna sattusin vaimustusse tulest, panin toime ka palju süütamisi. Õpetajad koolis ütlesid, et olen täiesti ohjeldamatu.

12-aastaselt leidsin ühe okultismiõpiku ning tegin endale ennustamiseks spiritismilaua. Kuna mu ema ja isa ei uskunud Jumalasse, arvasid nad, et spiritism on süütu ajaviide ja võib mind pahandustest eemal hoida. Selleks ajaks, kui kool läbi sai, olin juba mitu korda alaealiste kohtu ees seisnud. Kuulusin skinheedide jõuku ning kandsin relvana kaasas habemenuga ja rattaketti. Leidsin küll endale töökoha, kuid kaotasin selle pea, kui mind mõneks ajaks vangi pandi. Pärast vanglast vabanemist hakkasin taas vandaalitsema. Mind arreteeriti jälle ning mõisteti vangi kaheks aastaks. Kohtunik ütles, et olen parandamatu ning ühiskonnale täielikuks nuhtluseks.

Saanud taas vabadusse, kohtusin oma endise tüdruku Anitaga. Abiellusime ning mõnda aega isegi suutsin varastamisest ja muudest kuritegudest hoiduda. Paari aasta pärast pöördusin aga kuritegelikule teele tagasi. Murdsin sisse äridesse ja röövisin paljaks nende seifid. Hakkasin uimasteid pruukima ja alkoholi kuritarvitama. Kandsin ka relva. Jällegi mind arreteeriti ning saadeti vanglasse.

Kõik see, mida ma korda saatsin, tekitas Anitas tohutuid pingeid. Arst kirjutas talle rahusteid, kuid ütles, et tegelikult on tema probleemide lahenduseks lahutus. Minu õnneks ei võtnud Anita siiski arsti nõu kuulda.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU: Meie abielu alguses uuris Anita veidi aega Jehoova tunnistajatega Piiblit. Siis, kui ma viimast korda kinni istusin, sattus ta jällegi tunnistajatega kokku. Just samal päeval olin palvetanud Jumala poole ja öelnud: „Kui sa tõesti olemas oled, tõesta seda mulle.”

Paari kuu pärast vanglast vabanedes läksin kohaliku vikaari juurde ja palusin, et ta hakkaks mulle ja Anitale Piiblit õpetama. Vikaar aga sõnas, et ta võib õpetada meile üksnes kiriku usutunnistust ja palvetamist.

Lõpuks asusin Piiblit lugema. Olin üllatunud, kui sain teada, et Piibel mõistab spiritismiga tegelemise hukka (5. Moosese 18:10–12). Hiljem leidsin ühe „Vahitorni” numbri, mille Jehoova tunnistajad olid jätnud Anitale tol päeval, kui ma vanglas Jumalalt abi palusin. „Vahitornist” loetu ajendas mind tunnistajatega ühendust võtma.

Nii meie pereliikmed, sõbrad kui ka minu kuriteokaaslased olid pettunud, et hakkasime Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Mõned koguni ütlesid, et mulle on ajuloputust tehtud. Kuid tõtt-öelda vajaski mu aju puhastamist. Mul oli palju halbu omadusi ning paadunud südametunnistus. Lisaks muudele pahedele suitsetasin päevas ligi 60 sigaretti. Jehoova tunnistajad, kes meile Piiblit õpetasid, ja ka need, kellega koguduses suhtlesime, olid väga kannatlikud ja lahked. Lõpuks sain jõudu kõigist oma pahedest vabaneda (2. Korintlastele 7:1).

KUIDAS MU ELU ON PARANENUD: Oleme olnud Anitaga abielus 35 aastat. Üks meie lastest ja kaks lapselast teenivad samuti Jehoovat. Viimastel aastatel oleme saanud Anitaga pühendada rohkem aega Piibli õpetamisele.

Jehoova teenimine on andnud meie elule tõelise mõtte ja eesmärgi. Aastakümneid tagasi, 1970. aastal, ütles kohtunik, et olen parandamatu. Kuid tänu Jumala abile ja Piibli nõuannetele olen tõestanud, et kohtunik eksis.