Millal Piibel kirja pandi?

Piibel on erakordne raamat. Seda peab pühaks enam kui kolm miljardit inimest. Piiblit, mida on kas tervikuna või osaliselt trükitud umbkaudu kuus miljardit eksemplari enam kui 2400 keeles, on nimetatud kõigi aegade menukiks.

KUIGI Piiblit on läbi aegade loetud rohkem kui ühtki teist raamatut, on selle kirjutamise aja kohta erisuguseid arvamusi, ja seda eriti heebreakeelse osa puhul, mida nimetatakse ka Vanaks Testamendiks. Võib-olla oled sinagi lugenud selliseid teooriaid ajakirjadest ja raamatutest või kuulnud dokumentaalsaadetes õpetlaste selgitusi. Toome järgnevalt ära mõningad väited, mis kajastavad praegusaegseid arusaamu.

▪ „Piibli raamatud pandi suuremas osas kirja ajavahemikus 8.–6. sajand e.m.a ehk prohvetite Jesaja ja Jeremija ajal.”

▪ „Viimase 200 aasta jooksul on piibliõpetlased üldiselt arvanud, et Piibli heebreakeelne osa kirjutati ja redigeeriti enamasti Pärsia suurriigi ajal ja hellenistlikul ajal (5.–2. sajand e.m.a).”

▪ „Kogu Piibli heebreakeelne osa oma praegusel kujul pärineb hellenistlikust ajastust (mitte varem kui 2.–1. sajand e.m.a).”

Kuidas tuleks neisse vastuolulistesse seisukohtadesse suhtuda kristlasel, kes peab Pühakirja „Jumala inspireerituks”? (2. Timoteosele 3:16.) Et saada sellele küsimusele vastust, uurigem vaidlusaluse teema kahte poolt.

Piibli kronoloogia

Piibli heebreakeelne osa sisaldab arvukaid kronoloogilisi viiteid. Nendest nähtub, et esimesed Piibli raamatud kirjutati Moosese ja Joosua ajal umbes 3500 aastat tagasi. * Saamuel, Taavet, Saalomon ja teised lisasid oma kirjutised 11. sajandil e.m.a. Neile järgnesid ajaloolised, poeetilised ja prohvetlikud raamatud, mis pandi kirja 9.–5. sajandini e.m.a.

Nende Piibli raamatute koopiaid või koopiate  fragmente (välja arvatud Estri raamatu omad) leiti Surnumere kirjarullide hulgast. Radioaktiivse süsiniku ehk C14 meetodil dateerimine ja paleograafia (vanade käsikirjade uurimise teadus) kinnitavad, et vanimad neist pärinevad ligikaudu aastatest 200–100 e.m.a.

Mida ütlevad kriitikud

Peamine põhjus, miks Piibli enda kronoloogia on seatud kahtluse alla, on selle väide jumaliku inspireerituse kohta. Sellest kirjutab professor Walter Kaiser jr oma raamatus „The Old Testament Documents”: „[Piibli] tekst pole usutav, kuna see pretendeerib jumalikule päritolule, räägib imedest ja Jumalast.” Ilmalikult meelestatud õpetlased ütlevad, et Piiblit tuleb analüüsida kriitiliselt nagu iga teistki raamatut.

Mingil ajal selgitati Darwini evolutsiooniteooriast lähtudes, et religioonid arenesid lihtsamast vormist keerukamani, ehk animismist polüteismini ja siis monoteismini. Kuna Piibli esimesed raamatud räägivad ainujumala teenimisest, järeldavad mõned, et need raamatud kirjutati väidetust palju hiljem.

Piiblit on analüüsitud eri meetodeil. Näiteks sisaldab hiljuti avaldatud „Dictionary of the Old Testament: Pentateuch” üksikasjalikke artikleid vormikriitika, ajaloolise kriitika, kirjanduskriitika, Pentateuhi ajaloolise kriitika, allikakriitika ja traditsioonilis-ajaloolise kriitika kohta.

Kuigi õpetlased on Piibli raamatute kirjutamise aja suhtes eriarvamusel, pooldavad paljud professor Richard Friedmani esitatud teooriat. Friedman kirjutab: „Muistsel ajal pandi aastasadade jooksul kirja poeesiat, proosat ja seadusi. Seejärel redigeerisid neid allikaid teised isikud ning kujundasid neist tekstidest Piibli.”

Raamat „Faith, Tradition, and History” arutleb nii neid kui ka paljusid teisi kriitilisi lähenemisnurki. Ent selle resümees öeldakse: „Kuigi õpetlased on üksmeelselt umbusklikud Pühakirja usaldusväärsuse suhtes ja ülimalt kindlad omaenda teoorias, on nad vägagi kriitilised üksteise vaadete suhtes.”

Piibli kronoloogia kaitseks

Piibli esimesed raamatud kirjutati hävinevale materjalile. Seega oleks ebarealistlik oodata, et kunagi leitaks Moosese, Joosua, Saamueli või Taaveti ajast pärit originaalkäsikirju või varajasi koopiaid. Siiski on võimalik uurida kaudseid ajaloolisi tõendeid,  mis näitavad, et Piiblis toodud daatumeid on mõistlik aktsepteerida, nagu seda teevad paljud tunnustatud õpetlased ja arheoloogid. Mida neist tõenditest siis järeldada võib? Mõtle järgmistele näidetele.

▪ Kas 3500 aastat tagasi, mil Piibli sõnul elasid Mooses ja Joosua, eksisteeris Lähis-Idas kirjalikke ülestähendusi? Muistses Mesopotaamias ja Vana-Egiptuses kirjutati ajaloolisi, religioosseid, juriidilisi ja ilukirjanduslikke tekste. Aga kuidas on lood Moosese ja iisraellastega? Väljaandes „Dictionary of the Old Testament: Pentateuch” öeldakse: „Pole mingit põhjust kahelda, et Kaananimaal eksisteeris hilisel pronksiajal [u 1550 kuni 1200 e.m.a] kirjalikke ülestähendusi.” Raamatus lisatakse: „Kui lähtuda sellest, et muistsel ajal oli tavaline kirjalikke ülestähendusi teha, pole põhjust arvata, et Mooses ei pannud kirja tekste, mis Piibli sõnul on tema kirjutatud, ning seda võib öelda ka teiste kirjutajate kohta.” (2. Moosese 17:14; 24:4; 34:27, 28; 4. Moosese 33:2; 5. Moosese 31:24.)

▪ Kas piiblikirjutajad kasutasid muistseid kirjutisi allikmaterjalina? Jah, mõned neist viitavad raamatutele, mis võisid olla riigidokumendid, suguvõsanimekirjad, ajalooürikud ning suguharude ja perekondade dokumendid (4. Moosese 21:14; Joosua 10:13; 2. Saamueli 1:18; 1. Kuningate 11:41; 2. Ajaraamat 32:32).

▪ Miks pole leitud Surnumere kirjarullidest vanemaid Piibli käsikirju? Ajakiri „Biblical Archaeology Review” annab vastuse: „Suuremas osas Palestiinas pole papüürus- ja pärgamentdokumendid säilinud, need on säilinud üksnes väga kuivades piirkondades, nagu Surnumere ümbruses. Niiskes pinnases lähevad niisugused materjalid kõdunema. Seega fakt, et selliseid dokumente pole leitud, ei tähenda veel, et neid pole kunagi olemas olnud.” Leitud on aga sadu savipitsereid, millega dokumendid olid pitseeritud. Papüürus- ja pärgamentdokumendid on kas tule või niiskuse tõttu hävinud, nende peale löödud savipitserid aga säilinud. Need pitserid on dateeritud ajavahemikku 9.–5. sajand e.m.a.

▪ Kuidas on Piibli käsikirjad meie ajani säilinud? Raamat „The Bible as It Was” ütleb: „Jutustustest, psalmidest, seadustest ja prohvetiraamatutest, mis on jõudnud meieni Piibli raamatutena, tehti järelikult pidevalt ärakirju ja seda ka juba Piibli kirjutamise ajal. ... Kui neid tekste paljundati juba Piibli kirjutamise perioodil, olid need seega kasutuses, neid läks tarvis igapäevaelus. ... Keegi poleks näinud vaeva mõttetute tekstide ümberkirjutamisega.” (5. Moosese 17:18; Õpetussõnad 25:1.)

 See tähendab, et varaseid Piibli raamatuid kirjutati ümber peaaegu 1500 aasta jooksul kuni meie ajaarvamise 1. sajandini välja. Täpse ümberkirjutamise hulka kuulus ka „vanamoodsate grammatikavormide ja õigekirja ajakohastamine, mis oli muistses Lähis-Idas tavaline”, ütleb raamat „On the Reliability of the Old Testament”. * See tõik seab kahtluse alla, kui usaldusväärne saab olla piiblikriitika, mis analüüsib tekstimuudatusi.

Millal Piibel kirja pandi?

Kuna Moosese, Joosua, Saamueli ja teiste piiblikirjutajate ajast ei ole säilinud ühtki käsikirja, kas on loogiline järeldada, et Piibli raamatud polegi kirja pandud nii varasel ajal, kui Piibel ise seda väidab? Paljud õpetlased nõustuvad, et nii vanade käsikirjade puudumine ei tõenda veel, et neid pole kunagi eksisteerinud. Kui palju hävinevale materjalile kirjutatud dokumente võikski reaalselt säilinud olla? Egüptoloog Kenneth Kitcheni sõnul on peaaegu kõik Egiptuse papüürusdokumendid, mis kirjutati enne Kreeka-Rooma aega, hävinud.

Need, kes peavad Piiblit au sees, võiksid ka mõelda faktile, kuidas suhtus Piibli heebreakeelsesse osasse Jeesus. Tema ajal ei tekitanud pühade kirjutiste kirjutamisaeg mingit poleemikat. Jeesus nagu teisedki tol ajal elanud juudid aktsepteeris Pühakirjas sisalduvat kronoloogilist infot. Kas ta tunnustas ka varajaste Piibli raamatute autorsust?

Jeesus viitas Moosese kirjutistele. Näiteks mainis ta „Moosese raamatut” (Markuse 12:26; Johannese 5:46). Ta viitas jutustustele, mis on kirjas 1. Moosese raamatus (Matteuse 19:4, 5; 24:37–39); 2. Moosese raamatus (Luuka 20:37); 3. Moosese raamatus (Matteuse 8:4); 4. Moosese raamatus (Matteuse 12:5) ja 5. Moosese raamatus (Matteuse 18:16). Jeesus ütles: „Kõik, mis on minu kohta kirjutatud Moosese seaduses ja Prohvetites ja Lauludes, peab täide minema” (Luuka 24:44). Kui Jeesus tunnustas Moosese ja teiste piiblikirjutajate autorsust, aktsepteeris ta kahtlemata ka Piibli heebreakeelse osa kronoloogiliste viidete täpsust.

Millal siis Piibel kirja pandi? Kas Piibli kronoloogia on usaldusväärne? Oleme käsitlenud paljude õpetlaste seisukohti, Piiblis endas sisalduvat infot, kaudseid ajaloolisi tõendeid ning Jeesuse suhtumist. Kas sina nõustud pärast tõendite vaagimist sellega, mida Jeesus oma Isa Jehoova Jumala poole palvetades ütles: „Sinu sõna on tõde”? (Johannese 17:17.)

[Allmärkused]

[Teabegraafika/pildid lk 20–23]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

(Ajatelg näitab umbkaudseid aastaid, mil Piibli raamatute kirjutamine lõpetati)

2000 e.m.a

1800

[Pilt]

Kirjutajaamet eksisteeris Egiptuses juba enne Moosese aega

[Allikaviide]

© DeA Picture Library/ Art Resource, NY

1600

[Pilt]

Mooses lõpetas oma esimese raamatu aastaks 1513 e.m.a, kasutades hävinevat kirjutusmaterjali

1. Moosese raamat 1513 e.m.a

Joosua

1400

1200

Saamuel

1000 e.m.a

[Pilt]

Säilinud on sadu savipitsereid

Dateeritud ajavahemikku 900–500 e.m.a

Joona

800

Jesaja

600

Jeremija

Taaniel

[Pilt]

Kokkumurtud ja nööriga kinni seotud papüürusdokument, millel on savipitser

Dateeritud aastasse 449 e.m.a

[Allikaviide]

Brooklyn Museum, Bequest of Theodora Wilbour from the collection of her father, Charles Edwin Wilbour

400

200

[Pilt]

Surnumere kirjarullid olid mähitud linasesse riidesse ning asetatud savikannudesse. Need on vanimad senini leitud Piibli kirjutised

Dateeritud ajavahemikku 200–100 e.m.a

[Allikaviide]

Shrine of the Book, Photo © The Israel Museum, Jerusalem