Unistasin elust ratastel

Jutustab Zoja Dimitrova

Olin 15-aastane ja minu eluunistus oli täitunud – esinesin tsirkuses ja rändasin koos trupiga ringi. Ent siis, 4. septembril 1970, juhtus õnnetus. Ühel hetkel lendasin graatsiliselt läbi õhu, järgmisel aga prantsatasin maha.

OLEN sündinud 16. detsembril 1952. Elasin koos oma vanemate ja õega Bulgaarias Sofias. Tol ajal oli Bulgaaria kommunistlik riik, kus religiooni küll salliti, kuid ei soositud. Jumalasse enamasti ei usutud. Ja need, kes uskusid, eelistasid seda tavaliselt enda teada hoida. Ehkki minu pere kuulus õigeusu kirikusse, ei saanud ma mingit usulist kasvatust ja ma ei mõelnudki Jumala peale.

Küll aga tundsin juba päris väiksena huvi igasuguse spordi, eelkõige aga võimlemise vastu. Kui olin 13-aastane, tuli meie kooli üks mees, kes otsis tüdrukut, keda hakata tsirkuses esinemise jaoks treenima. Võimlemisõpetaja soovitas mind. Olin nii elevil, et sain selle tsirkusemehe Ameerika autoga sõita, kui mind treenerite juurde intervjuudele ja katsetele viidi. Mul oli ülihea meel, et mind välja valiti. Sellega algas range treeninguperiood, mis kestis üle kahe aasta. Kui olin 15, sai minu õpiaeg läbi ja algas elu ratastel – ringreisid koos tsirkusega. Kõigepealt sõitsime Bulgaaria läbi, seejärel rändasime endise Nõukogude Liidu maades ning esinesime isegi Alžeerias, Ungaris ja endises Jugoslaavias.

Kolm õnnelikku aastat elasin oma unistuste elu. Siis aga, kui esinesin parajasti Makedoonias Velesis, juhtuski õnnetus, mida sissejuhatuses mainisin. Esitasin kõrgel publiku kohal üht akrobaatikanumbrit. Minu partner, kes rippus pea alaspidi, pidi mu õhku viskama ja siis kinni püüdma, kui ma keereldes alla langesin. Aga ma ei saanud tema kätest kinni, mu julgestusköis katkes ja ma sööstsin kuue meetri kõrguselt vastu maad. Mind toimetati kiiresti haiglasse, kus selgus, et olin murdnud käsivarre, mitu ribi ja selgroo. Olin paar päeva šokiseisundis ega mäletanud juhtunust midagi. Kui olin piisavalt toibunud, mõistsin, et olen vöökohast alates halvatud. Noore inimesena olin siiski optimistlik ja arvasin, et tänu teraapiale või operatsioonile hakkan jälle käima ning saan võib-olla isegi tsirkusesse naasta.

Järgmised kaks ja pool aastat käisin sanatooriumides ravil ja hellitasin ikka lootust, et mu tervis taastub. Lõpuks tuli mul endale tunnistada, et minu unistus ongi purunenud. Irooniline, aga nüüd tuli mul kohaneda sootuks teistsuguse eluga ratastel, kui olin unistanud, nimelt eluga ratastoolis.

 Algab uus elu

Elanud varem sedavõrd aktiivset elu, arvasin, et ei suuda ilmaski niisuguse muutusega kohaneda. Kõik tundus täiesti lootusetu ja ma langesin depressiooni. Aastal 1977 tuli mu ukse taha noormees nimega Stojan. Kui kuulsin, et ta on ühe minu endise kolleegi vend, kutsusin ta kohe sisse. Vestluse käigus küsis ta minult, kas mul on mingit paranemislootust. Kuna mu illusioonid olid purunenud ja olin elus pettunud, vastasin, et olukord on lootusetu. Kui ta ütles, et ainult Jumal saaks mind aidata, sõnasin kibedalt: „Kui Jumal on olemas, siis miks ma üldse niisuguses olukorras olen?”

Algus tehtud, hakkas Stojan, kes oli Ameerika Ühendriikides tsirkuseartistina töötades äsja Jehoova tunnistajaks saanud, mulle taktitundeliselt imelisi Piibli tulevikutõotusi selgitama. Olin vapustatud mõttest, et varsti saab maast paradiis. Mulle läks väga hinge tõotus, et tuleb aeg, mil „surma ei ole enam ega leinamist ega hädakisa ega valu ei ole enam” (Ilmutus 21:4). Kuidas ma küll igatsesin olla jälle täiesti terve! Olin silmapilk nõus hakkama kavakindlalt Piiblit uurima. Sealtmaalt algas minu jaoks uus elu. Lõpuks ometi oli mul tegelikult alust millelegi loota!

Ootasin innukalt iganädalast piiblitundi. Algul uurisin Stojaniga, hiljem Totkaga, ühe väga lahke kristliku õega. Tema abiga kasvasid minu teadmised Piibli tõest väga kiiresti ja ma pühendasin oma elu Jehoovale. Sel ajal polnud aga Sofias kedagi, kes oleks olnud kõlblik mind ristima, niisiis pidin ootama ühe Makedoonia venna külaskäiku. 11. septembril 1978, ligi aasta pärast seda, kui olin hakanud Piiblit uurima, ristiti mind mu oma korteri vannis. See, et minust sai ristitud Jehoova tunnistaja, tõi mulle suurt rõõmu ja andis mu elule tõelise mõtte.

Piibli tõde, mille olin teada saanud, otsekui põles minu sees. Rääkisin oma uuest lootusest innukalt igaühele, kes minu juurde tuli. Kahjuks ei paistnud keegi mind tõsiselt võtvat. Võib-olla nad arvasid, et ma pole õnnetuse tagajärjel enam päris normaalne.

Kahetsusväärne eksimus

Tol ajal oli Jehoova tunnistajate tegevus Bulgaarias keelu all ja kogu riigis tunnistajaid vähe. Koguduse koosolekuid ei peetud ning minu võimalused usukaaslastega seltsida olid üsna piiratud. Harvad kontaktid usukaaslastega ning tihe suhtlemine nendega, kes ei elanud Piibli põhimõtete järgi, viisid mind kahetsusväärse eksimuseni.

Südametunnistus ei andnud mulle asu  ning Jumalast võõrdumine valmistas mulle sügavat hingepiina. Murest murtud ja silmad häbi täis, valasin oma südame Jehoovale välja ning anusin temalt andestust. Hiljem taastusin vaimselt tänu armastavate kristlike kogudusevanemate abile ja sain tagasi oma rõõmu Jehoova teenistuses. Kuidas ma küll hindan eesõigust teenida Jehoovat puhta südametunnistusega ja koos tema puhta organisatsiooniga!

Ratastoolis, aga õnnelik

40 aastat tagasi juhtunud õnnetus lõi kildudeks minu unistuse elust tsirkuseartistina, kes saab igal pool ringi rännata. Selle asemel sattusin hoopis ratastooli. Aga ma pole kurb ega arva, et mu elu oleks rikutud. Piibli tõde on aidanud mul näha, et minu unistus õnnelikust ja rahuldustpakkuvast elust tsirkuses oli seotud asjadega, millel pole püsivat väärtust. Olen näinud oma endiste kolleegide pealt, kes jätkasid tsirkuses töötamist, et nad on elus kibedalt pettunud. Teisalt olen mina leidnud suurima aarde: lähedased suhted oma Looja Jehoovaga. See on toonud mulle suuremat õnne, kui oleks eales saanud tuua tsirkuseelu.

Lisaks olen näinud, kuidas paljud teisedki on õppinud tundma Piibli tõde ja pühendanud oma elu meie armastavale Jumalale Jehoovale. Kui ma 1977. aastal Piiblit uurima hakkasin, oli Bulgaarias kõigest käputäis Jehoova tunnistajaid. Isegi 1991. aastal, kui Jehoova tunnistajad pärast kommunistliku režiimi kokkuvarisemist registreeriti, oli meid kogu riigis pisut üle saja. Milline rõõm on olnud näha, kuidas kuningriigikuulutajate arv on püsivalt tõusnud ja on nüüd ligi 1800!

Bulgaarias on veel rohkesti tööd teha. Paljud janunevad Jumala Sõna järele, mida võib järeldada sellest, et 2010. aastal viibis Kristuse surma mälestusõhtul tervelt 3914 inimest. On tõesti põnev mõelda, kui palju on küll Jehoova õnnistanud tõe levikut Bulgaarias. Minu silme all on „kõige väetimast”  saanud „vägev rahvas”, nagu on ennustatud kirjakohas Jesaja 60:22.

Veel üheks rõõmu lätteks ja kõrgpunktiks minu elus oli Piibli „Uue maailma tõlke” ilmumine bulgaaria keeles. See anti välja 2009. aasta augustis Sofias piirkonnakonvendil „Püsige valvel!”. Olin unistanud, et saaksin lugeda seda Piiblit oma emakeeles! Kahtlemata aitab see väljaanne veel paljudel inimestel Bulgaarias Piibli tõde tundma õppida.

Ehkki mul pole oma olukorra tõttu võimalik nii palju kuningriigi head sõnumit kuulutada, kui ma tahaksin, on mul hea meel rääkida Piibli tõest ümbruskonna inimestele ja nendele, kes minu juurde tulevad. Kord kutsusin enda juurde ühe naabruses elava naise, keda nägin rõdul olles majast möödumas. Pärast seda, kui olin talle rääkinud palju julgustavaid mõtteid Piiblist, võttis ta kohe vastu minu pakkumise Piiblit uurima hakata. Hiljem, kui ta ristiti ja meist said vaimsed õed, oli mu süda rõõmust lõhkemas. Mul on olnud võimalus aidata neljal inimesel Jehoovaga lähedaseks saada ja talle pühenduda.

Suurimat rõõmu ja julgustust on mulle vast siiski toonud korrapärane kristlikel koosolekutel käimine. Meie koguduses on üle saja venna ja õe, kellest on saanud mulle otsekui oma pere. Kuna meie riigis ei pakuta eakatele ja puuetega inimestele sõiduteenust, on päris keeruline saada koguduse koosolekutele. Aga ma olen väga tänulik ühele tublile noorele vennale, kes minu eest hoolitseb. Enne igat koosolekut tuleb ta minu juurde, viib mu süles oma autosse, sealt kuningriigisaali ning hiljem toob tagasi koju. Milline au on kuuluda niisugusesse armastavasse vaimsesse perre! Olen Jehoovale selle eest südamepõhjani tänulik.

Möödunule mõeldes näen, et minu elu kujunes sootuks teistsuguseks, kui olin noorpõlves unistanud. Jehoova teenimine on toonud mulle suurimat õnne, mida praegu on üldse võimalik tunda, ja andnud imelise tulevikuväljavaate. Pean väga kalliks Jumala tõotust, et maises paradiisis „hüppab jalutu otsekui hirv” (Jesaja 35:6). Ootan igatsusega päeva, mil võin ratastoolist püsti karata, olla täiuslikult terve ja pakatada elujõust!

[Väljavõte lk 30]

„Suurimat rõõmu ja julgustust on mulle ... toonud korrapärane kristlikel koosolekutel käimine”

[Väljavõte lk 31]

„Kõrgpunktiks minu elus oli Piibli „Uue maailma tõlke” ilmumine bulgaaria keeles”

[Pilt lk 29]

Minu esinejakarjäär algas 15-aastaselt