Miks näib elu mõttetuna?

MIKS üldse uskuda, et elu saab kord olema midagi enamat kui „lühike ja tühine eksistents”, mis „möödub kui vari”, nagu seda kirjeldas kuningas Saalomon? (Koguja 6:12, „The New English Bible”.) Jumala inspireeritud Sõna Piibel, mis on täiesti usaldusväärne infoallikas, kuulutab ette aega, mil elu on tõeliselt mõttekas (2. Timoteosele 3:16, 17).

Piibel annab teada, mis oli Jumala algne eesmärk maaga. Samas see raamat ka selgitab, miks on maailmas nii palju ebaõiglust, rõhumist ja kannatusi. Miks on neid asju oluline teada? Sest inimesed peavad elu täiesti mõttetuks eeskätt just seetõttu, et nad ei tea, mis on Jumala eesmärk maa ja inimkonnaga, või ei lähe see neile lihtsalt korda.

Mis on Jumala eesmärk maaga?

Jehoova Jumal * lõi maa, et see oleks inimestele ideaalne, paradiislik kodu, kus nad võiksid täiuslikuna elada täisväärtuslikku, rahuldustpakkuvat elu igavesti. See fundamentaalne Piibli tõde on vastuolus  üldlevinud arvamusega, nagu oleks Jumal teinud maa vaid paigaks, kus inimesi katsele panna, selgitamaks välja, kas nad väärivad paremat elu vaimumaailmas. (Vaata kasti  „Kas mõttekas elu saab olla vaid taevas?” lk 6.)

Jumal lõi inimesed oma näo järgi ehk teisisõnu ta andis neile võime peegeldada tema imelisi omadusi (1. Moosese 1:26, 27). Ta lõi nad täiuslikuks. Inimestel oli kõik, mis vaja, et elada viljakat ja mõttekat elu igavesti. Nad pidid täitma maa oma järglastega, alistama selle ning tegema kogu maast Eedeni aia sarnase paradiisi (1. Moosese 1:28–31; 2:8, 9).

Mis läks valesti?

Ilmselgelt on midagi väga viltu läinud. Inimkond tervikuna peegeldab Jumala olemust üsna vähe. Ja maagi pole paradiis. Mis siis juhtus? Meie esivanemad Aadam ja Eeva kuritarvitasid oma vaba tahet. Nad tahtsid saada „Jumala sarnaseks” ja otsustada ise, mis on moraalselt „hea ja kuri”. Nii järgisid nad Saatana mässulist tegutsemist (1. Moosese 3:1–6).

Seega pole kurjus sugugi mitte Jumala poolt ette määratud ega kuulu mingi tema müstilise plaani juurde. Kurjus sai alguse siis, kui Saatan ning seejärel Aadam ja Eeva Jumala ülemvõimu vastu mässama hakkasid. Selle tagajärjel kaotasid meie esivanemad paradiisi ja täiuse. Vastuhakk tõi kaasa patu ja surma ning seda mitte ainult Aadamale ja Eevale endile, vaid ka kõigile nende järglastele – kogu inimkonnale (1. Moosese 3:17–19; Roomlastele 5:12). Just seepärast valitsevadki maa peal tingimused, mis tekitavad inimestes tunde, et elu on mõttetu.

Miks ei teinud Jumal kurjusele kohe lõppu?

Mõned inimesed ei saa aru, miks Jumal kohe kurjusele lõppu ei teinud. Neile tundub, et ta oleks võinud Saatana ja teised vastuhakkajad otsemaid hävitada. Kas oleks see tegu aga tark olnud? Kuidas suhtuksid sina sellesse, kui mõni valitsus hukkaks ilma pikemata igaühe, kes seaks kahtluse alla selle võimu? Kas ei tekitaks niisugune tegutsemine õiglastes inimestes meelepaha ja ei õõnestaks selle valitsuse autoriteeti?

Jumal ei tegutsenud mässajate vastu otsekohe. Ta lasi ajal mööduda, nii et Eedeni aias tõstatatud vaidlusküsimused tema valitsemisviisi õigsuse kohta saaksid lõplikult lahendatud.

Jumal kaotab kurjuse täielikult

Tähtis on hoida meeles, et Jumal laseb kurjusel eksisteerida vaid ajutiselt. Ta on kurjust sallinud, kuna ta teab, et korvab täielikult kõik kannatused, niipea kui on lahendatud olulised vaidlusküsimused, mis said alguse tema valitsemisviisi vastu mässamisega.

Jumal pole loobunud oma eesmärgist maa ja inimestega. Ta kinnitab prohvet Jesaja kaudu, et tema kui maakera valmistaja „ei ole loonud seda tühjaks, vaid on valmistanud, et seal elataks” (Jesaja 45:18). Juba varsti asub Jumal taastama maa peal täiuslikke  tingimusi. Kui ta on täielikult tõestanud, et tema valitsemisviis on õige, paneb ta igati õigustatult oma ülivõimsa jõu abil maksma enda tahte ning teeb lõpu kogu kurjusele (Jesaja 55:10, 11). Just selle eest Jeesus Kristus eeskujupalves Jumalat paluski. Ta õpetas ka oma järelkäijaid palvetama: „Sinu tahe sündigu nagu taevas, nii ka maa peal” (Matteuse 6:9, 10). Mida Jumala tahte sündimine maa peal õigupoolest tähendab?

Jumala tahe maa suhtes

Muu hulgas on Jumala tahe see, et „alandlikud pärivad maa” (Laul 37:9–11, 29; Õpetussõnad 2:21, 22). Jeesus Kristus „kisub hädast välja vaese, kes kisendab, ja viletsa”. Ta päästab nad „rõhumisest ja vägivallast” (UM) (Laul 72:12–14). Lõpp tuleb ka sõdadele, surmale, pisaratele, valule ja kannatustele (Laul 46:10; Ilmutus 21:1–4). Tohutu hulk inimesi, kes on surnud selle aja  jooksul, mil Jumal on lubanud kannatustel kesta, äratatakse maa peale ellu tagasi ning neile saavad osaks nii eelmainitud kui ka paljud teised õnnistused (Johannese 5:28, 29).

Jehoova korvab kogu kahju, mida Saatana vastuhakk on põhjustanud. Ta teeb möödunu olematuks, nii et „endised hädad [kõik see, mis praegu kurvastab ja valu teeb] on unustatud” (Jesaja 65:16–19). Selline tulevik on garanteeritud. Jumal ei valeta. Ta täidab kõik oma tõotused. Siis pole elu enam „tühi töö ja vaimunärimine” (Koguja 2:17, P 1997). Selle asemel on elu tõeliselt mõttekas.

Ent kas juba praegu on võimalik elada mõttekat elu? Kas Piibli tundmaõppimine ja Jumala eesmärgi mõistmine võib elu mõttekamaks muuta? Sellele küsimusele vastab sarja viimane artikkel.

[Allmärkus]

[Kast lk 6]

 Kas mõttekas elu saab olla vaid teispoolsuses?

Inimesed, kes pole teadnud midagi Jumala eesmärgist maaga, on sajandeid õpetanud, et tõeliselt mõttekas elu ootab meid ees alles pärast seda, kui nad on oma maise elutee lõpetanud.

Mõned on öelnud, et „hinged eksisteerivad enne inimkehasse sisenemist mingil kõrgemal tasandil” („New Dictionary of Theology”). Teised jälle, et hing on „kehas vangis karistuseks taevas tehtud pattude eest” („Cyclopedia of Biblical, Theological, and Ecclesiastical Literature”).

Kreeka filosoofid, nagu näiteks Sokrates ja Platon, õpetasid, et alles siis, kui hing on pääsenud materiaalse inimkeha piiratusest, on ta „vabanenud ekslemisest ja rumalusest ja hirmudest ja metsikutest himudest ja muust inimlikust halvast ... ning veedab tulevase aja tõeliselt jumalate seltsis” („Phaidon”, 81a, Platon).

Hiljem ühendasid niinimetatud kristlikud teenäitajad Kreeka filosoofide „oletused hinge loomupärase surematuse kohta” oma õpetustega („Christianity – A Global History”).

Kõrvuta nüüd neid arvamusi kolme Piibli põhitõega.

1. Jumala eesmärk on see, et maa oleks inimeste püsiv kodu, mitte aga ajutine katselava, kus vaadatakse, kes väärib elu tema juures taevas. Kui Aadam ja Eeva oleksid Jumala seadustele kuuletunud, elaksid nad seniajani paradiisis maa peal (1. Moosese 1:27, 28; Laul 115:16).

2. Kuigi enamik religioone õpetab, et inimese sees on mittemateriaalne olemusvorm hing, õpetab Piibel midagi muud. Inimene ise on „elav hing”, kes loodi mullast (1. Moosese 2:7). Piiblis pole kuskil kirjas, nagu oleks hing surematu. Seal öeldakse hoopis, et hinge saab tappa või hävitada, teisisõnu, et see lakkab eksisteerimast (Laul 146:4; Koguja 9:5, 10; Hesekiel 18:4, 20). Esimene hing Aadam suri ja sai taas mullaks, millest ta oli loodud. Ta pöördus tagasi olematusesse (1. Moosese 2:17; 3:19).

3. Inimene võib saada igavese elu tänu sellele, et Jumal äratab surnud ellu paradiisliku maa peale, mitte aga seeläbi, et inimesel oleks surematu hing, mis lahkub pärast surma teise ilma (Taaniel 12:13; Johannese 11:24–26; Apostlite teod 24:15).