Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Piibel muudab inimeste elu

Piibel muudab inimeste elu

Piibel muudab inimeste elu

MIKS lõpetas 60. aastates naine ebajumalate kummardamise? Miks loobus shinto preester oma ametist ning sai kristlikuks jumalateenijaks? Kuidas suutis naine, kelle vanemad olid ta pärast sündi maha jätnud, tulla toime hüljatustundega? Loe, mida need inimesed ise jutustavad.

„Ma ei orja enam ebajumalaid.” ABA DANSOU

SÜNNIAASTA: 1938

PÄRITOLUMAA: BENIN

TAUST: TEENIS EBAJUMALAID

MINU MINEVIK. Kasvasin üles So-Tchahoué külas, mis asub ühe järve lähedal soisel alal. Selle küla elanikud elatuvad kalapüügist ning veiste, kitsede, lammaste, sigade ja kodulindude kasvatamisest. Lähikonnas pole ühtki teed ning kohalikud kasutavad liikumiseks paate ja kanuusid. Majad on valmistatud enamasti puidust ja õlgedest, mõned ka tellistest. Suurem osa inimestest on vaesed. Ometi pole kuritegevus nii levinud kui linnades.

Kui olin veel väike, saatis isa minu ja mu õe traditsioonilist usku fetišismi õppima. Täiskasvanuna hakkasin kummardama joruba kultuurist pärit jumalat Duduad (Oduduwa). Valmistasin sellele jumalusele väikese pühamu ning ohverdasin talle korrapäraselt jamssi, palmiõli, tigusid, kanu, tuvisid ja mitmeid teisi loomi. Need ohvrid olid kulukad ning neelasid tihtipeale suurema osa mu rahast.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU. Kui hakkasin Piiblit uurima, sain aru, et ainus tõeline Jumal on Jehoova. Sain ka teada, et Jehoova ei kiida heaks kujude kummardamist (2. Moosese 20:4, 5; 1. Korintlastele 10:14). Mõistsin, mida mul teha tuleb. Viskasin kodunt minema ebajumalakujud ja kõik muu, mis oli seotud ebajumalateenistusega. Ma ei küsinud enam nõu ennustajatelt ning lõpetasin kohalikes rituaalides ja matuseriitustel osalemise.

60. aastates pole kerge oma elus niisuguseid muudatusi ette võtta. Sõbrad, sugulased ja naabrid seisid mulle vastu ning pilkasid mind. Mina aga palusin Jehoovat, et ta annaks mulle jõudu teha seda, mis on õige. Leidsin lohutust sõnadest, mis on kirjas tekstis Õpetussõnad 18:10: „Jehoova nimi on tugev torn: sinna jookseb õige ja leiab varju!”

Jõudu sain ka Jehoova tunnistajate koosolekutel käimisest. Seal kogesin kristlikku armastust ning mulle avaldas muljet see, kuidas need inimesed püüavad elada Piibli kõrgete moraalinormide järgi. Nähtu veenis mind selles, et Jehoova tunnistajatel on õige religioon.

KUIDAS MU ELU ON PARANENUD. Piibli põhimõtete järgi elamine on aidanud mul paremini läbi saada oma lastega. Samuti tunnen, et mu õlult on langenud suur koorem. Varem olin raisanud oma raha elutute ja täiesti kasutute ebajumalate peale. Nüüd aga teenin Jehoovat, kes toob kõigile meie probleemidele kestva lahenduse (Ilmutus 21:3, 4). Olen nii õnnelik, et ma ei orja enam ebajumalaid, vaid teenin Jehoovat! Tänu temale tunnen end tõeliselt kaitstuna.

„Olin otsinud Jumalat lapsepõlvest saadik.” SHINJI SATO

SÜNNIAASTA: 1951

PÄRITOLUMAA: JAAPAN

TAUST: SHINTO PREESTER

MINU MINEVIK. Kasvasin üles ühes väikeses linnas Fukuoka prefektuuris. Mu vanemad olid väga usklikud ning õpetasid mind maast madalast shinto jumalaid austama. Mõtlesin juba väikese poisina oma päästele ning mul oli suur soov aidata hädasolijaid. Mäletan, et algkooli päevil küsis õpetaja meie klassilt, kelleks me suurena saada tahame. Minu klassikaaslastel olid väga konkreetsed sihid. Keegi näiteks tahtis teadlaseks saada. Mina aga ütlesin, et minu unistus on Jumalat teenida. Selle peale pahvatas terve klass naerma.

Pärast keskkooli läksin preestriks õppima. Õpingute ajal kohtusin shinto preestriga, kes luges vabadel hetkedel üht mustade kaantega raamatut. Ühel päeval küsis ta: „Sato, kas te teate, mis raamat see on?” Kuna olin näinud selle raamatu kaant, teadsin, et tegemist on Piibliga. „Seda raamatut peaks lugema igaüks, kes tahab shinto preestriks saada,” lausus ta.

Nii ma siis läksin ja ostsin endale otsekohe Piibli. Panin selle raamaturiiulis silmatorkavale kohale ja hoidsin seda kui kullatera. Ometi ei leidnud ma Piibli lugemiseks aega, sest olin õpingutega hõivatud. Pärast kooli lõpetamist saingi shinto preestriks ja hakkasin templis töötama. Minu lapsepõlveunistus oli täitunud.

Peagi tuli mul aga tõdeda, et preestritöö pole just see, mida olin ette kujutanud. Enamik preestreid ei hoolinud eriti teistest inimestest. Paljudel puudus ka usk. Üks mees, kes oli minust kõrgemal kohal, ütles lausa: „Kui tahate siin läbi lüüa, tasub teil kõnelda üksnes filosoofilistel teemadel. Usust ärge mingil juhul rääkige.”

Sääraste märkuste tõttu pettusin shinto religioonis. Kuigi töötasin templis edasi, hakkasin uurima ka teisi religioone. Kummatigi ei paistnud ükski neist midagi paremat pakkuvat. Mida rohkem ma eri religioone uurisin, seda enam ma pettusin. Arvasin, et tõde pole mitte üheski usus.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU. 1988. aastal kohtusin budistiga, kes õhutas mind Piiblit lugema. Mulle meenus, et ka shinto preester oli mind aastaid tagasi sedasama tegema kehutanud. Niisiis otsustasingi Piibli kätte võtta. Piibli lugemine haaras mind täielikult kaasa. Mõnikord lugesin terve öö, kuni hommikupäike juba aknast sisse piiluma hakkas.

Loetu tekitas minus soovi palvetada Piibli Jumala poole. Alustasin näidispalvest, mis on kirjas Matteuse 6:9–13. Kordasin seda palvet iga kahe tunni tagant, ja seda isegi templis teenistuses olles.

Loetu põhjal tekkis mul ka palju küsimusi. Selleks ajaks olin juba abielus ning teadsin, et Jehoova tunnistajad õpetavad inimestele Piiblit, sest nad olid varem mu naise juures käinud. Nii otsisingi üles ühe Jehoova tunnistaja ja hakkasin teda küsimustega pommitama. Olin hämmastunud, kui see naine igale mu küsimusele Piiblist vastuse leidis. Ta viis mind kokku tunnistajatega, kes hakkasid mulle Piiblit õpetama.

Varsti hakkasin Jehoova tunnistajate koosolekutel käima. Seal olid mõned inimesed, kelle vastu olin minevikus väga jäme olnud, kuid ma ei tundnud neid kohe ära. Nemad aga võtsid mind vastu soojalt ja südamlikult.

Koosolekutel õppisin, et abielumehed peavad oma pereliikmeid armastama ja austama, kuna see on Jumala tahe. Seniajani olin olnud oma preestritööga nii hõivatud, et mu naine ja kaks last olid täiesti unarusse jäänud. Mõistsin, et ma kuulasin küll hoolega inimesi, kes templisse tulid, kuid ma polnud kunagi kuulanud seda, mis mu naisel öelda on.

Piiblit uurides sain Jehoova kohta teada üha uusi asju, mis mind tema poole tõmbasid. Eriti liigutas mind tekstis Roomlastele 10:13 öeldu: „Igaüks, kes hüüab appi Jehoova nime, päästetakse.” Olin otsinud Jumalat lapsepõlvest saadik ja viimaks ometi ta leidnud!

Peagi tundsin, et tempel pole enam minu koht. Alguses kartsin, mida teised ütlevad, kui ma shinto religioonist lahkun. Kuid mul oli alati olnud seisukoht, et loobun preestriametist, kui saan teada, et tõeline Jumal on kuskil mujal. Niisiis otsustasin 1989. aasta kevadel võtta kuulda oma südametunnistust. Lõpetasin preestritöö ning andsin end Jehoova kätesse.

Pühamuteenistusest loobuda polnud kerge. Kõrgemad vaimulikud olid mu peale pahased ning avaldasid mulle survet, et ma ei lahkuks. Veel raskem oli aga oma otsusest vanematele teada anda. Teel vanematekoju olin nii närvis, et mul hakkas rinnus pistma ning jalad läksid nõrgaks. Jäin teel olles mitu korda seisma ja palusin Jehoovalt jõudu.

Jõudnud kohale, ei suutnud ma kuidagi preestritööst loobumise teemat üles võtta. Tund möödus tunni järel. Lõpuks, pärast mitmeid palveid, rääkisin asja isale ära. Ütlesin, et olen leidnud tõelise Jumala ning lahkun shinto religioonist ja hakkan Jehoovat teenima. Isa oli šokeeritud ja kurb. Teised sugulased tulid mu vanematekoju ja üritasid mu meelt muuta. Ma ei tahtnud oma perele haiget teha, kuid samal ajal teadsin, et Jehoova teenimine on õige asi. Aja jooksul hakkas pere mu otsusest lugu pidama.

Üks asi oli preestritööst loobuda, hoopis raskem aga oli sellest ka oma südames vabaneda. Preestriteenistus oli olnud kogu mu elu. Püüdsin kõigest väest seda unustada, aga iga väikseimgi asi tuletas mulle meelde endist elu.

Siiski aitasid kaks asja mul end oma varasemast religioonist lahti rebida. Esiteks otsisin kodunt üles kõik esemed, mis olid seotud sintoismiga – nii raamatud, pildid kui ka kallid mälestusesemed –, ja põletasin need ära. Teiseks püüdsin võimalikult palju olla koos Jehoova tunnistajatega. Nende sõprus ja toetus aitas mind väga palju. Vähehaaval hakkas endine elu mu mälust kustuma.

KUIDAS MU ELU ON PARANENUD. Varem olin oma naise ja lapsed hooletusse jätnud, nii et nad tundsid end väga üksi. Kui aga hakkasin nendega rohkem aega veetma, nagu Piibel abielumehi tegema õpetab, saime omavahel lähedasemaks. Mingi aja pärast sai ka mu naisest Jehoova tunnistaja. Teenime nüüd koos oma poja, tütre ja väimehega tõelist Jumalat.

Kui mõtlen oma lapsepõlveunistusele teenida Jumalat ja aidata inimesi, siis mõistan, et olen leidnud kõik, mida otsisin, ja enamgi veel. Seda, kui tänulik ma Jehoovale olen, on sõnadega raske väljendada.

„Tundsin millestki puudust.” LYNETTE HOUGHTING

SÜNNIAASTA: 1958

PÄRITOLUMAA: LÕUNA-AAFRIKA VABARIIK

TAUST: VÕITLES HÜLJATUSTUNDEGA

MINU MINEVIK. Olen sündinud Germistonis, keskklassi kaevanduslinnas, kus ei olnud eriti kuritegevust. Kuna vanemad kartsid, et ei suuda minu eest hoolitseda, otsustasid nad mu ära anda. Olin 14 päeva vana, kui üks südamlik abielupaar mind lapsendas. Arvasin, et nemad ongi mu päris vanemad. Pärast seda, kui sain teada, kuidas asjad tegelikult on, haaras mind hüljatustunne. Hakkasin tundma, et ma ei ole oma kasuvanematega enam üks pere ning et nad ei mõista mind tegelikult.

Umbes 16-aastasena hakkasin käima baarides, kus tantsisime koos sõpradega ja kuulasime elavat muusikat. 17-aastaselt langesin suitsetamise küüsi. Tahtsin olla kõhn nagu modellid tubakareklaamidel. 19-aastaselt sain tööd Johannesburgis, kus sattusin kiiresti halba seltskonda. Peagi sai mulle omaseks halb kõnepruuk, ma suitsetasin palju ning tarvitasin nädalavahetustel ohtralt alkoholi.

Sellest kõigest hoolimata olin füüsiliselt päris aktiivne. Käisin regulaarselt aeroobikatrennis ning mängisin seinatennist ja naiste jalgpalli. Nägin ka kõvasti vaeva, et karjääriredelil tõusta, ja tegin endale nime arvutialal. Tänu sellele olin materiaalselt kindlustatud ning paljud pidasid mind edukaks. Tegelikult olin aga väga õnnetu ja elus pettunud ning mul polnud mingit kindlat sihti. Sügaval sisimas tundsin millestki puudust.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU. Kui hakkasin Piiblit uurima, sain teada, et Jehoova on armastav Jumal. Mõistsin ka seda, et Piibel on tõend tema armastusest. Ta oleks justkui kirjutanud meile kirja, et meid eluteel suunata (Jesaja 48:17, 18). Sain aru, et kui soovin Jehoova hoolitsusest osa saada, tuleb mul oma elus suuri muudatusi teha.

Üks muudatus oli seotud suhtlusringkonnaga. Mulle olid läinud südamesse sõnad tekstist Õpetussõnad 13:20, mis ütleb: „Kes tarkadega läbi käib, saab targaks, aga kes alpidega seltsib, selle käsi käib halvasti!” See põhimõte ajendas mind tegema lõpparve vanade sõpradega ning otsima uusi Jehoova tunnistajate seast.

Kõige raskem oli loobuda suitsetamisest, sest olin väga tugevas sõltuvuses. Saanud sellest takistusest lõpuks üle, kerkis mu ette uus probleem. Suitsetamisest loobumisega võtsin kaalus juurde üle 13 kilo. See oli ränk hoop mu eneseväärikusele ning lisakilodest lahtisaamiseks kulus ligi kümme aastat. Ometi teadsin, et suitsetamise mahajätmine oli õige samm. Palvetasin Jehoova poole lakkamata ja tema andis mulle muudatuste tegemiseks jõudu.

KUIDAS MU ELU ON PARANENUD. Nüüd on mul parem tervis. Tunnen ka elust rahuldust. Ma ei jookse enam mingi tabamatu õnne järele, mida tõotab tuua karjäär, positsioon ja rikkus. Selle asemel tunnen rõõmu Piibli tõdede õpetamisest. Kolm endist kolleegi, kellega ma Piiblit uurisin, teenivad nüüd Jehoovat nagu meiegi abikaasaga. Enne seda, kui mu kasuvanemad surid, sain rääkida neile Piiblis ennustatud surnute ülesäratamisest paradiisliku maa peale.

Lähedased suhted Jehoovaga on aidanud mul hüljatustundega hakkama saada. Tänu sellele, et teenin Jehoovat koos oma ülemaailmse usuperega, tunnen, et kuulun kuhugi. Usukaaslaste seas on mul palju emasid, isasid, vendi ja õdesid (Markuse 10:29, 30).

[Pilt lk 12]

Jehoova tunnistajate seas tunnen tõelist kristlikku armastust

[Pilt lk 13]

Shinto tempel, kus ma kunagi teenisin