Kes tegi seadused, mis valitsevad universumis?

„KAS sa tunned taeva seadusi?” (Iiob 38:33.) Selle küsimusega aitas Jumal oma murelikul sulasel Iiobil aduda, kui napid on inimeste teadmised Looja piiritu tarkuse kõrval. Mil määral siis inimesed taeva seadusi tunnevad?

Inimesed on ilmaruumis kehtivate seaduste kohta märkimisväärselt palju teada saanud, aga ometi möönab enamik teadlasi varmalt, et palju on ka seda, mida nad veel ei tea. Ikka ja jälle on nad sunnitud uute avastuste valguses oma teooriad universumi toimimise kohta uuesti läbi analüüsima. Kas tänapäeval, mil on tehtud palju uusi avastusi, võib öelda, et inimene juba tunneb taeva seadusi? Või kas on niisugused edusammud hoopis tõestanud, et Jehoova on taeva seaduste autor?

Piibel sisaldab põnevaid ütlusi, mis aitavad neile küsimustele vastused saada. Muidugi mõista pole Piibel teaduslik raamat, ent iga selle kommentaar tähistaeva kohta on hämmastavalt täpne ja sageli oma ajast kaugelt ees.

Minevikuarusaamad universumist

Mingem kõigepealt 4. sajandisse e.m.a – aega, mil Piibli heebreakeelse osa ehk Vana Testamendi valmimisest oli möödas umbes sajand. Tol ajal õpetas kreeka filosoof Aristoteles oma aja tähtsaimatele õpetlastele taeva seadusi. Veel praegugi peetakse teda üheks kõige mõjukamaks teadlaseks, kes on eales elanud. (Vaata  kasti lk 25.) „Encyclopædia Britannica” ütleb: „Aristoteles oli ajaloo esimene tõeline teadlane. ... Iga teadlane on talle tänu võlgu.”

Aristoteles töötas hoolikalt välja kosmose mudeli. Tema süsteemi järgi oli maa universumi keskpunktiks ja universum ise koosnes rohkem kui 50-st üksteise sees asuvast kristallsfäärist. Tähed kinnitusid välimisele sfäärile, planeedid maale ligematele sfääridele. Kõik väljaspool maad oli igavene ja muutumatu. Seesugused ideed tunduvad tänapäeva inimestele küll kummalised, aga ometi mõjutasid need teadlasi ligikaudu kaks tuhat aastat.

Millised on aga Piibli õpetused Aristotelese omadega võrreldes? Kummad on ajaproovile vastu pidanud? Käsitlegem kolme küsimust, mis puudutavad meie universumi seadusi. Vastused aitavad meil kasvatada usku Piibli ja „taeva seaduste” autorisse (Iiob 38:33).

1. Kas universum on staatiline?

Aristoteles järeldas, et taevasfäärid on muutumatud. Tema arvates ei saanud ükski sfäär ei kokku tõmbuda ega paisuda.

Kas Piiblis leidub samasugune oletus? Ei. Seal ei öelda sel teemal midagi dogmaatilist. Samas maalitakse Piiblis meie silme ette huvitav pilt: „See on  tema, kes istub maasõõri kohal, mille elanikud on nagu rohutirtsud, kes laotab taevad laiali loorina ja venitab neid otsekui telki elamiseks selles” (Jesaja 40:22). *

Kumb sobib tänapäeva maailmapilti paremini, kas Aristotelese mudel või Piibli kirjeldus? Mida arvab universumist praegusaegne kosmoloogia? 20. sajandil olid astronoomid hämmingus, kui said teada, et universum on kõike muud kui staatiline. Galaktikad näisid üksteisest kiiresti eemalduvat. Vähe teadlasi, kui üldse keegi, oskas aimata, et universum võib niimoodi paisuda. Tänapäeval on kosmoloogid üldiselt seisukohal, et universum oli alguses väga tihedas olekus ja on sealtmaalt paisunud. Niisiis on teadus näidanud, et Aristotelese mudel ei pea paika.

Mida aga öelda Piibli sõnade kohta? Pole sugugi raske ette kujutada, kuidas võis näiteks prohvet Jesaja silmitseda oma pea kohal laiuvat tähistaevast ja leida, et laialilaotatud telgi võrdlus on erakordselt tabav. * Ta võis isegi märgata sarnasust Linnutee ja loori vahel.

Lisaks loovad Jesaja sõnad meie silme ette pildi. Me võime endale ette kujutada Piibli aegade telki; seda, kuidas suhteliselt väike tugevast kangast pundar lahti võetakse, laiali rullitakse ja maha laotatakse, enne kui see postidele üles tõstetakse ja sellest saab kellegi elupaik. Samamoodi võime vaimusilmas  näha, kuidas kaupmees võtab kätte väikseks kokkupakitud loori ja laotab selle ostjale vaatamiseks laiali. Mõlemal juhul laotatakse midagi suhteliselt väikseks kokkusurutut laiali ja see muutub meie silme all suuremaks.

Mõistagi ei saa väita, et Piibli poeetilised pildid telgist ja loorist kujutavad universumi paisumist. Ent kas pole hämmastav, et Piibli kirjeldus universumi kohta on nii hästi kooskõlas praegusaja teadusega? Jesaja elas rohkem kui kolmsada aastat enne Aristotelest ja tuhandeid aastaid enne seda, kui teadlased universumi paisumise kohta mõjuvaid tõendeid esitasid. Ometi ei esine selle heebrea prohveti sõnades universumi kohta vigu, mida aga ei saa öelda Aristotelese mudeli kohta.

2. Mis hoiab taevakehasid omal kohal?

Aristotelese arvates oli universum mingi ainega täidetud. Tema arusaamist mööda koosnes maa ja selle atmosfäär neljast elemendist: maast, veest, õhust ja tulest. Selle taga asuv universum oli aga täidetud kristallsfääridega, mis kõik koosnesid igavikulisest ainest, mida ta nimetas eetriks. Taevakehad kinnitusid nähtamatutele sfääridele. Pikka aega oli enamik teadusmehi Aristotelese ideega päri, sest see näis sobivat põhieeldusega, et objekt peab millelegi toetuma või kinnituma, muidu see kukub alla.

Mida aga ütleb Piibel? Selles on kirjas ustava jumalamehe Iiobi sõnad, mis ta ütles Jehoova kohta: „Ta ... riputab maa eimillegi kohale!” (Iiob 26:7). Seesugune arvamus oleks Aristotelesele kindlasti naeruväärne tundunud.

Umbes kolm tuhat aastat pärast Iiobi päevi, 17. sajandil m.a.j, usuti üldiselt, et universum on täidetud, kuid mitte enam kristallsfääridega, vaid mingisuguse vedelikuga. Sama sajandi lõpus tuli aga füüsik Isaac Newton välja täiesti teistsuguse ideega. Tema sõnul mõjutas taevakehasid gravitatsioon. Newton oli astunud sammu võrra lähemale arusaamale, et maa ja teised taevakehad tõepoolest ripuvad tühjas maailmaruumis, mis võib inimesele näida „eimillegina”.

Newtoni gravitatsiooniteooria leidis tulist vastuseisu. Paljudel teadusmeestel oli ikka veel raske ette kujutada, et tähti ja muid taevakehi ei hoiagi omal kohal mingi aine. Kuidas võiksid meie massiivne maa ja taevakehad ilmaruumis lihtsalt rippuda? See seisukoht tundus mõnele üleloomulik. Aristotelese päevist alates oli enamik teadlasi uskunud, et kosmos peab ju millegagi täidetud olema.

 Loomulikult ei teadnud Iiob midagi neist nähtamatutest jõududest, mis hoiavad maad stabiilselt päikese ümber orbiidil. Kuidas ta sai siis öelda, et meie planeet ripub „eimillegi kohal”?

Arvamus, et maa ei toetu millelegi, viib järgmise küsimuseni: miks maa ja teised taevakehad oma orbiidil püsivad? Pangem tähele, millise huvitava mõtte Jumal Iiobile ütles: „Kas sa suudad siduda Sõelatähtede tõrksust või valla päästa Vardatähtede köidikuid?” (Iiob 38:31). Oma pika elu jooksul nägi Iiob öötaevas ikka ja jälle tuttavaid tähekogumikke. * Kuidas on võimalik, et need nägid aastate, isegi aastakümnete pärast ikka ühtemoodi välja? Mis sidus need tähed kokku ja hoidis ka muid taevakehasid omal kohal? Sellele mõtlemine tekitas Iiobis kahtlemata aukartust.

Kui tähed oleksid lihtsalt taevasfääridel kinni, siis poleks vaja neid nii-öelda siduda. Alles tuhandeid aastaid hiljem said teadlased rohkem teada nende nähtamatute sidemete ja köidikute kohta, mis hoiavad taevakehasid koos nende pikal ja aeglasel liikumisteel üle mustava taevavõlvi. Selles vallas said oma avastustega kuulsaks Isaac Newton ja hiljem ka Albert Einstein. Mõistagi ei teadnud Iiob midagi neist jõududest, millega Jumal taevakehasid koos hoiab. Siiski on Jumala vaimu mõjutusel kirjapandud Iiobi raamatu sõnad ajaproovile palju paremini vastu pidanud kui õpetlase Aristotelese seisukohad. Kes muu võis neid asju teada kui Jumal, nende seaduste andja?

3. Kas igavene või hävinev?

Aristoteles uskus, et taeva ja maa vahel on üüratu erinevus. Tema sõnul oli maa muutuv, hääbuv ja hävinev, ent eetrist koosnev tähistaevas täiesti muutumatu, igavene. Aristotelese arvates ei saanud kristallsfäärid ja nende külge kinnitunud taevakehad kunagi muutuda, ära kuluda ega hävida.

Kas Piibel õpetab sedasama? Tekstis Laul 102:26–28 öeldakse: „Vanasti sa panid maale aluse ja taevad on su kätetöö! Need hävivad, aga sina püsid; nad kõik kuluvad nagu kuub; sa vahetad neid nagu riideid ja nad muutuvad! Aga sina oled seesama ja sinu aastad ei lõpe!”

Laulik, kes võis need sõnad kirja panna kakssada aastat enne Aristotelese aega, ei vastanda maad tähistaevaga, otsekui oleks maa hävinev, tähed aga igavesed. Selle asemel vastandab ta nii taevast kui ka maad Jumalaga, vägeva vaimolendiga, kelle juhtimisel need loodi. * Niisiis viitab laulutekst sellele, et tähed võivad samamoodi hävida nagu ka kõik, mis on maa peal. Mida on tänapäeva teadus leidnud?

Geoloogia toetab nii Piibli kui ka Aristotelese väidet, et maa on hävinev. Meie planeedi kivimid kuluvad erosiooni tõttu kogu aeg ja täienevad vulkaanilise või mõne muu geoloogilise tegevuse tagajärjel.

Ent mida öelda tähtede kohta? Kas need on samuti hävinevad, nagu Piibel ütleb, või on nad igavesed, nagu Aristoteles õpetas? Aristotelese seisukohas, et tähed on igavikulised, hakkasid Euroopa astronoomid kahtlema 16. sajandil, kui nad jälgisid esmakordselt supernoovat, tähe võimsat plahvatust. Sealtmaalt on teadlased näinud, et tähed võivad mõnes niisuguses plahvatuses kiiresti surra,  nad võivad ka aeglaselt lõpuni põleda või hoopis iseenda raskusjõu toimel kokku variseda. Ent astronoomid on näinud ka uute tähtede sündi gaasipilvedes, mida rikastavad vanade tähtede plahvatused. Seega on piiblikirjutaja toodud kujund kuue kulumisest ja riiete vahetamisest täiesti kohane. * Kas pole hämmastav, et muistne laulik pani kirja sõnad, mis harmoneeruvad nii hästi tänapäeva avastustega!

Sul võib aga tekkida küsimus, kas Piibel õpetab siis, et maa ja tähistaevas hävivad ühel päeval ja vajavad asendamist. Ei, nii see pole, sest Piibel tõotab, et need kestavad igavesti (Laul 104:5; 119:90). Aga seda mitte sellepärast, et need oleksid iseenesest igavesed, vaid Jumal, kes need lõi, on lubanud neid alal hoida (Laul 148:4–6). Ta ei ütle, kuidas ta seda teeb. Ent universumi loojal on kahtlemata jõudu seda teha, samamoodi nagu oskuslik ehitaja suudab hoida korras maja, mille ta on endale ja oma perele ehitanud.

Kes väärib ülistust ja au?

Oleme arutlenud mõningate taeva seaduste üle, mis näitavad selgelt, kes väärib ülistust ja au. Kui mõtled temale, kes on loonud need loendamatud tähed, mis on otsekui laiali laotatud üle tohutu maailmaruumi, kes hoiab neid tänu gravitatsioonijõule omal kohal ja kes tagab, et toimuksid nende lõputud tsüklid, siis kas ei valda sind aukartus tema ees?

Jesaja 40:26 näitab hästi, miks meil on põhjust sellist aukartust tunda: „Tõstke oma silmad kõrgele ja vaadake: kes on loonud need seal? Tema, kes nende väe viib välja täiearvuliselt, kes nimetab neid kõiki nimepidi!” Tähti on tabavalt võrreldud sõjaväega ja sõjavägi võib koosneda tohutust hulgast sõduritest. Ilma väejuhita oleks sõjavägi vaid kaootiline rahvamass. Ilma Jehoova seadusteta ei saaks planeedid, tähed ja galaktikad liikuda oma korrapärast rada ning ilmaruumis valitseks kaos. Selle asemel kujuta ette mitmemiljardilist sõjaväge, mille juht mitte ainult ei suuna oma sõjasalkade liikumist, vaid ka teab peast iga sõduri nime, asukohta ja hetkeolukorda.

Taeva seadused aitavad meil aimu saada, kui piiritult tark on väejuht, kes taevakehasid juhib. Kes muu peale Looja oleks suutnud niisugused seadused välja mõelda ja panna inimesi neist asjust väga täpselt kirjutama koguni sajandeid ja isegi aastatuhandeid enne, kui teadlased neid mõistma hakkasid? Vähimagi kahtluseta on Jehoova igati väärt „võtma vastu hiilgust ja austust” (Ilmutus 4:11).

[Allmärkused]

[Kast/pildid lk 24, 25]

 Tohutu mõju

„Aristoteles oli antiikmaailma suurim filosoof ja teadlane,” öeldakse raamatus „100: maailma sada mõjukaimat inimest”. Pole raske mõista, miks selle erilise mehe kohta midagi niisugust öeldakse. Aristoteles (384–322 e.m.a) oli kuulsa filosoofi Platoni õpilane ning hiljem õpetas ta noort kuningapoega, kellest sai Aleksander Suur. Antiiknimekirjade järgi kirjutas Aristoteles hämmastaval arvul töid, sealhulgas umbes 170 raamatut, millest on säilinud 47. Ta kirjutas laialdaselt astronoomiast, bioloogiast, keemiast, zooloogiast, füüsikast, geoloogiast ja psühholoogiast. Mõningaid väikseid detaile, mis ta elusolendite kohta üles tähendas, hakati taas vaatlema ja uurima alles sajandite pärast. „Aristotelese mõju kõikidele hilisematele läänemaailma mõtlemisviisidele on olnud tohutu,” märgitakse eespool tsiteeritud raamatus. Ent seal lisatakse: „Aristotelese imetlemine muutus nii suureks, et hilisemal keskajal lähenes see ebajumalakummardamisele.”

[Allikaviited]

Royal Astronomical Society/Photo Researchers, Inc.

Raamatust „A General History for Colleges and High Schools”, 1900

[Pilt lk 26, 27]

Taevakehad püsivad omal kohal tänu gravitatsioonijõule

[Allikaviide]

NASA and The Hubble Heritage Team (AURA/STScl)

[Pilt lk 26, 27]

Plejaadide täheparv

[Pilt lk 28]

Mõned tähed plahvatavad supernoovadena

[Allikaviide]

ESA/Hubble

[Pilt lk 28]

Uute tähtede sünnipaik

[Allikaviide]

J. Hester and P. Scowen (AZ State Univ.), NASA

[Pildi allikaviide lk 24]

© Peter Arnold, Inc./Alamy