Kiri Kongo DV-st

Kuulutustöö Tulemäe jalamil

TÕUSEV päike ehib taeva Goma linna kohal roosade ja oranžide toonidega. Igal hommikul avaneb meile võrratu vaatepilt Nyiragongole, maailma ühele aktiivsemale vulkaanile. Vulkaani kraatrist keerleb taeva poole suitsukoonal, mis kraatri põhjas pulbitsevast laavast öösiti punakalt hõõgub.

Suahiili keeles nimetatakse seda vulkaani Mulima ya Moto’ks ehk Tulemäeks. Nyiragongo viimane suurem purse toimus aastal 2002. Paljud meie Goma sõbrad ja tuttavad kaotasid siis kogu oma vara. Mõnes paigas, kus me abikaasaga kuulutamas käime, on maapind kaetud kurrulise laavakoorikuga, millel astudes on tunne, nagu kõnniksime Kuu peal. Siinsete inimeste süda on aga kõike muud kui kõva laava sarnane. Nad on elurõõmsad ja avatud ning kuulavad meeleldi head sõnumit, mida neile räägime. Tänu sellele on kuulutustöö Tulemäe jalamil tõeline nauding. Jutustangi nüüd ühest meie kuulutustööretkest.

On laupäeva hommik. Tunnen ootusärevust. Meil abikaasaga on plaan minna koos oma külaliste ja kaasmisjonäridega kuulutama Mugunga põgenikelaagrisse, mis asub Goma lähedal linnast lääne pool. Paljud selle laagri elanikud on pagenud oma kodukohast vägivallarünnakute tõttu.

Laadime autosse prantsuse-, suahiili- ja ruandakeelse piiblikirjanduse ja asume teele. Samal ajal kui me mööda konarlikku teed sõidame, ärkab linn pisitasa unest. Juba lükkavad noored mehed oma hiigelsuure koormaga chukudu’sid (isetehtud puust tõukerattad koormate vedamiseks) ja tee ääres kõnnivad graatsilisel sammul erksavärvilistes hõlmikseelikutes naised, pea peal suur komps. Teel vuravad mototaksod, viies inimesi tööle ja turule. Maastikku kirjavad siniste piirlaudadega mustjaspruunid puumajad.

Jõuame Ndosho kuningriigisaali juurde, kus saame kokku teiste usukaaslastega, kes meiega laagrisse kuulutama tulevad. Olen liigutatud, nähes kohale tulnud noori, leski, orbe ja neidki, kelle tervis pole kiita. Mitmed neist on elus palju kannatanud, kuid Piibli põhimõtete järgimine on neid suuresti aidanud. Piiblist teada saadud lootus põleb nende südames särava leegiga ja nad on agarad sellest lootusest ka teistele rääkima. Pärast lühikest koosolekut, kus antakse soovitusi selle kohta, milliste piiblisalmidega inimesi  lohutada, asume saja kolmekümnekesi viie minibussi ja ühe nelikveoga autoga teele.

Umbes poole tunni pärast jõuamegi laagrisse. Laavaväli on täis tipitud sadu väikeseid valgeid telke. Laagri keskel seisavad käimlate ja pesupesemiskohtade sirged read. Inimesi on igal pool. Kes peseb pesu, kes teeb süüa, kes lüdib ube, kes pühib oma telgiesist.

Kõnetame meest, keda kutsutakse papa Jacques’iks. Tema ülevaatuse all on osa laagrist. Papa Jacques’ile teeb muret, kuidas praegusel raskel ajal lapsi kasvatada. Mehel on ütlemata hea meel, kui anname talle raamatu „Noored küsivad. Praktilisi vastuseid”. Ta lausub, et kavatseb selle kõigepealt ise läbi lugeda ja seejärel inimesi gruppidena kokku kutsuda, et loetust nendelegi rääkida.

Natuke maad edasi minnes kohtume naisega, keda hüütakse mamma Beatrice’iks. Tema tahab teada, miks Jumal lubab kannatusi. Mamma Beatrice arvab, et Jumal karistab teda. Tema mees sai sõjas surma, tema tütar on üksikema ja peab kasvatama oma last põgenikelaagris ning mitu kuud tagasi rööviti tema poeg. Sestsaadik pole ta oma pojast midagi kuulnud.

Mamma Beatrice’i kurba lugu kuulates meenub mulle Iiob, kellele järjest halbu uudiseid toodi. Näitame mamma Beatrice’ile Piiblist, mis on hädade põhjused, ning kinnitame talle, et tema kannatused pole Jumala karistus (Iiob 34:10–12; Jaakobuse 1:14, 15). Räägime naisele ka sellest, milliseid muudatusi Jumal oma kuningriigi kaudu maa peal peagi teeb. Naise nägu lööb särama ning ta ütleb, et tahab kindlasti Piiblit uurida, ja lubab Jumalalt ikka abi paluda.

Põgenikelaagris veedetud päev on kogu meie rühmale suurt rõõmu toonud ning me tunneme, et oleme Jehoova abiga suutnud laagrielanikke tõesti lohutada ja neisse lootust sisendada. Kui me kodu poole teele asume, lehvitavad paljud meile hüvastijätuks piibliteemaliste voldikute, ajakirjade ja raamatutega.

Kojusõidu ajal mõtlen möödunud päevale tagasi ja tunnen suurt rahulolu. Meenutan papa Jacques’i tänulikkust, mamma Beatrice’i silmis peegeldunud kergendustunnet ning ühe eaka naise naeratust ja sõnatut käepigistust. Mõtlen noortele, kes meile väga sügavaid küsimusi esitasid ning oma ea kohta hämmastavalt küpsed olid. Imetlen nende inimeste sitkust, kes kujuteldamatutest kannatustest hoolimata ikka naeratada ja naerda suudavad.

Kongos on palju teisigi, kes kannatavaid inimesi siirast südamest aidata püüavad. Meie aga oleme saanud rääkida inimestele kõikide probleemide kestvast lahendusest, mis on kirjas Piiblis. Olen ülimalt õnnelik, et saan osaleda suurimas vaimses abistamistöös, mida maailmas eales nähtud.