Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Jehoova on mu osa

Jehoova on mu osa

Jehoova on mu osa

„Mina olen su omand ja su pärisosa Iisraeli laste seas!” (4. MOOS. 18:20)

1., 2. a) Kuidas oli leviitidega, kui teised suguharud endale pärandmaa said? b) Mida Jehoova leviitidele kinnitas?

PÄRAST seda, kui iisraellased olid alistanud suure osa Tõotatud Maast, tuli Joosual koos ülempreester Eleasari ja suguharude peameestega maa liisu läbi pärisosadeks jaotada (4. Moos. 34:13–29). Erinevalt teistest suguharudest ei pidanud leviidid endale pärandmaad saama (Joosua 14:1–5). Miks ei olnud leviitidel Tõotatud Maal oma suguharu territooriumi, oma osa? Kas nad jäeti lihtsalt kõrvale?

2 Vastuse leiame Jehoova sõnadest leviitidele. Rõhutades tõsiasja, et leviidid polnud hüljatud, ütles Jehoova neile: „Mina olen su omand ja su pärisosa Iisraeli laste seas!” (4. Moos. 18:20). Milline tähendusrikas kinnitus – ’Mina olen su pärisosa’! Mida sa tunneksid, kui Jehoova ütleks seda sulle? Võib-olla sinu esimene mõte oleks: „Kas ma olen seda siis väärt, et Kõigevägevam mulle midagi sellist kinnitaks?” Samuti võib sul tekkida küsimus, kas Jehoova saab tõesti olla tänapäeval ühegi ebatäiusliku kristlase osa. Vastused neile küsimustele puudutavad nii sind kui ka sulle armsaid inimesi. Uurigem seepärast, mida need Jumala sõnad tähendavad. See aitab meil mõista, kuidas saab Jehoova olla kristlaste osa tänapäeval. Ja veelgi enam: kuidas saab ta olla meie igaühe osa, ükskõik kas meil on taevase või maise elu lootus.

Jehoova hoolitseb leviitide eest

3. Mis viis selleni, et Jumal võttis leviidid oma teenistusse?

3 Enne Seadust teenisid preestritena perepead. Kui Jumal andis iisraellastele Seaduse, pani ta ametisse täisajaliselt teeniva preesterkonna ja nende abilised Leevi suguharust. Mis selleni viis? Kui Jumal hävitas Egiptuse esmasündinud, pühitses ta Iisraeli esmasündinud, eraldades nad kui endale kuuluvad. Seejärel tegi Jumal tähelepanuväärse muudatuse: „Mina, vaata, olen võtnud leviidid ... kõigi Iisraeli laste esmasündinute asemel.” Kuna rahvaloendus näitas, et Iisraeli esmasündinuid oli rohkem kui leviite, maksti ülejäänute eest lunastushind (4. Moos. 3:11–13, 41, 46, 47). Niisiis said leviidid hakata täitma oma rolli Iisraeli Jumala teenistuses.

4., 5. a) Mida tähendas leviitidele see, et Jumal oli nende osa? b) Kuidas Jumal leviitide eest hoolitses?

4 Mida see ülesanne leviitidele tähendas? Jehoova ütles neile, et tema on nende pärisosa ja seda selles mõttes, et ta ei anna neile mitte pärandmaad, vaid usaldab neile hindamatu teenistuseesõiguse. Leviitide osaks oli „Jehoova preestriamet” (Joosua 18:7). 4. Moosese 18:20 kontekst näitab, et nad ei pidanud seetõttu ainelises kitsikuses olema. (Loe 4. Moosese 18:19, 21, 24.) Leviidid pidid saama „pärisosaks kõik kümnise Iisraelis tasuks nende teenistuse eest”. Nad pidid saama kümme protsenti Iisraeli saagist ja kariloomade juurdekasvust. Leviitidel omakorda tuli saadust kümnendik, „kõige parem osa”, preesterkonna toetuseks anda (4. Moos. 18:25–29). * Preestritele anti ka „kõik pühad tõstelõivud” ehk annetused, mida Iisraeli pojad Jumalale tema kummardamispaika tõid. Preesterkonna liikmetel oli seega hea põhjus uskuda, et Jehoova kannab nende eest hoolt.

5 Paistab, et Moosese seaduse järgi anti veel ka teine kümnis. Iisraellased kasutasid seda iga-aastastel pühadel kokkutulekutel oma kodakondsete toiduse tarvis ja pühade nautimiseks (5. Moos. 14:22–27). Kuid seitsmeaastase hingamistsükli kolmanda ja kuuenda aasta lõpus viidi see kümnis oma väravasse vaeste, aga ka leviitide hüvanguks. Miks olid saajate hulka arvatud leviidid? Sest neil polnud „osa ega pärandit” Iisraelis (5. Moos. 14:28, 29).

6. Kus leviidid elasid, kui pidada silmas, et Leevi suguharul polnud Iisraelis oma pärandmaad?

Sa võid mõelda, et kui leviitidele ei antud maad, siis kus nad elasid. Jumal hoolitses nende eest. Ta andis neile 48 linna koos ümbritsevate karjamaadega. Nende hulgas oli ka kuus pelgulinna (4. Moos. 35:6–8). Niisiis oli leviitidel olemas koht, kus elada, kui nad parasjagu Jumala pühamus ei teeninud. Jehoova hoolitses heldelt nende eest, kes end tema teenistusse andsid. Ilmselgelt said leviidid näidata, et Jehoova on nende osa, kui nad uskusid, et Jehoova tahab ja suudab nende eest hoolt kanda.

7. Mida oli leviitidel vaja teha, et Jehoova oleks nende osa?

7 Seadus ei näinud ette mingit karistust iisraellasele, kes kümnise maksmata jättis. Kui aga inimesed kümnise maksmisse hooletult suhtusid, mõjutas see preestreid ja leviite suuresti. Niisugune oli olukord Nehemja päevil. Iisraellased ei andnud leviitidele nende osa ning seetõttu pidid leviidid töötama oma põldudel ja nende teenistus jäi unarusse. (Loe Nehemja 13:10.) On selge, et Leevi suguharu elatis sõltus rahva vaimsusest. Peale selle oli preestritel ja leviitidel endil vaja usku Jehoovasse ja usaldust selle vastu, mil viisil ta nende eest hoolitseb.

Jehoova oli üksikisikute osa

8. Kirjelda, millised rahutud mõtted vaevasid leviit Aasafit.

8 Jehoova oli leviitide kui suguharu osa. Kuid väärib märkimist, et ka leviitidest üksikisikud väljendasid oma pühendumust ja lootmist Jumalale sõnadega „Jehoova on mu osa” (Nutul. 3:24). Üks selline leviit oli laulja ja laulukirjutaja. Me viitame talle kui Aasafile, leviidile, kes kuningas Taaveti päevil lauljaid juhatas, ehkki ta võis olla ka keegi Aasafi suguvõsast (1. Ajar. 6:16–28). Laulust 73 võib lugeda, et Aasaf (või üks tema järeltulijaist) sattus segadusse. Ta hakkas kadestama õelaid, kellede käsi hästi käis, ja isegi ütles: „Päris asjata ma olen hoidnud oma südame puhta ja olen süütuses pesnud oma käsi.” Ilmselt ei mõelnud Aasaf enam oma suure eesõiguse peale Jehoova teenistuses; ta minetas hindamise selle vastu, et Jehoova on tema osa. Ta oli vaimses segaduses, kuni läks „Jumala aulisse pühamusse” (Laul 73:2, 3, 12, 13; 73:17, UM).

9., 10. Miks võis Aasaf viidata Jumalale kui oma „osale igavesti”?

9 Pühamus olles hakkas Aasaf asju Jumala seisukohalt nägema. Võib-olla on sinulgi olnud samalaadne kogemus. Ehk kahanes mingil ajal sinu hindamine selle vastu, kui suur au on teenida Jehoovat, ja sa keskendusid sellele, mida sul ainelises mõttes napib. Ent Jumala Sõna uurides ja kristlikel koosolekutel käies hakkasid sa asjadele Jehoova moodi vaatama. Aasaf mõistis, mis õelatega viimaks juhtub. Ta mõtiskles oma elu üle ja sai aru, et Jehoova hoiab kinni ta paremast käest ja juhib teda. Niisiis võis Aasaf öelda: „Pole mul maa peal muud rõõmu kui sina” (Laul 73:23; 73:25, UM). Seejärel viitas ta Jumalale kui oma osale. (Loe Laul 73:26.) Laulik tundis, et kuigi ta ’liha ja süda võivad lõppeda’, on Jumal tema „osa igavesti”. Laulukirjutaja oli kindel, et Jehoova peab teda meeles kui sõpra ega unusta tema ustavat teenistust (Kog. 7:1). Kuidas võis see mõte Aasafit küll kinnitada! Ta laulis: „Minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi! Issanda Jehoova peale panen ma oma lootuse” (Laul 73:28).

10 Laulukirjutajale tähendas see, et Jumal oli tema osa, enamat kui peatoidust, mida ta leviidina sai. Aasaf rääkis peamiselt oma teenistuseesõigusest ja suhetest Jehoovaga – sõprusest Kõigekõrgemaga (Jaak. 2:21–23). Nende suhete nimel tuli tal hoida alal usku Jehoovasse ja usaldust tema vastu. Aasaf pidi olema kindel, et Jumala seaduste järgi elamine toob lõpuks suure tasu. Sinagi võid Kõigevägevamat sama moodi usaldada.

11. Milline küsimus tekkis Jeremijal ja kuidas ta sellele vastuse sai?

11 Prohvet Jeremija oli veel üks leviit, kes ütles, et Jehoova on tema osa. Vaadelgem, mida ta selle all mõtles. Jeremija elas Anatotis, Jeruusalemma lähedal asuvas leviitide linnas (Jer. 1:1). Mingil ajal elus hakkas Jeremijat vaevama küsimus, miks läheb õelate tee korda, samal ajal kui õiged kannatavad (Jer. 12:1). Näinud Jeruusalemmas ja Juudas toimuvat, oli Jeremijal soov Jehoovaga ’riielda’ ehk talle nähtu üle kurta. Jeremija teadis, et Jehoova on õiglane. Prohvet sai oma küsimusele vastuse, kui Jehoova andis talle ühe ennustuse ja selle ka täide viis. Kooskõlas selle ennustusega said inimesed, kes Jehoova juhisele kuuletusid, „oma hinge enesele saagiks”, samas kui heal järjel õelad, kes hoiatust eirasid, hukkusid (Jer. 21:9).

12., 13. a) Mis ajendas Jeremijat lausuma: „Jehoova on mu osa”, ja milline suhtumine tal oli? b) Miks pidid kõik Iisraeli suguharud Jehoovat kannatlikult ootama?

12 Hiljem oma laastatud kodumaad vaadates tundis Jeremija, nagu kõnniks ta pimeduses. Jehoova oli teda justkui pannud ’istuma nagu need, kes on ammu surnud’ (Nutul. 1:1, 16; 3:6). Jeremija oli palunud tõrksal rahval naasta oma taevase Isa juurde, kuid nende kurjus oli läinud nii kaugele, et Jumal oli pidanud laskma Jeruusalemma ja Juuda hävitada. See valmistas Jeremijale piina, ehkki ta ise polnud milleski süüdi. Meelel muremõtted, tuletas prohvet meelde Jumala halastust. „Me pole otsa saanud, sest tema halastused ... on igal hommikul uued,” ütles Jeremija. Just siis lausus ta sõnad „Jehoova on mu osa”. Tal oli edaspidigi eesõigus Jehoovat prohvetina teenida. (Loe Nutulaulud 3:22–24.)

13 Iisraellastel ei pidanud 70 aastat kodumaad olema. See pidi olema laastatud (Jer. 25:11). Kuid Jeremija sõnad „Jehoova on mu osa” kõnelevad tema kindlast usust Jumala halastusse. Selline usk andis talle põhjuse Jehoovat ’kannatlikult oodata’ (UM). Kõik Iisraeli suguharud olid kaotanud oma pärisosa, niisiis tuli neil arendada samasugust suhtumist, nagu oli Jeremijal. Jehoova oli nende ainus lootus. 70 aastat hiljem sai rahvas oma kodumaale tagasi ja neil oli au Jumalat seal teenida (2. Ajar. 36:20–23).

Jehoova võis olla ka teiste osa

14., 15. Kes peale leviitide Jehoovat oma osaks pidas ja miks?

14 Nii Aasaf kui ka Jeremija olid Leevi suguharust. Kas ainult leviitidel oli au Jehoovat teenida? Muidugi mitte. Noor Taavet, Iisraeli tulevane kuningas, nimetas Jumalat oma „osaks elavate maal”. (Loe Laul 142:2, 6.) Laulu 142 kirjutamise ajal ei elanud Taavet palees ja isegi mitte majas. Ta oli koopas oma vaenlaste eest peidus. Vähemalt kahel korral varjus Taavet koopasse, ühel korral Adullami lähedal ja teine kord Een-Gedi kõrbes. Võib-olla kirjutas ta Laulu 142 ühes neist koobastest.

15 Taavet võis selle laulu kirjutamise ajal end koopas varjata sellepärast, et kuningas Saul teda jälitas ja tappa tahtis. Taavet oli põgenenud koopasse, kuhu oli raske ligi pääseda (1. Saam. 22:1; 22:4, UM). Selles kõrvalises paigas võis Taavetile tunduda, et tema kõrval pole ühtki sõpra, kes teda kaitseks ja toetaks (Laul 142:5). See oli aeg, kui Taavet hüüdis Jumala poole.

16., 17. a) Mis põhjusi oli Taavetil end abituna tunda? b) Kelle poole võis Taavet abisaamiseks pöörduda?

16 Laulu 142 kirjutamise ajaks võis Taavet olla kuulnud, mis oli juhtunud ülempreester Ahimelekiga, kes oli teda teadmatuses aidanud, kui ta Sauli eest põgenes. Kadedas vihas oli kuningas Saul lasknud Ahimeleki ja tema kodakondsed tappa (1. Saam. 22:11, 18, 19). Taavet tundis ka ennast nende surmas vastutavana. Ta oleks justkui ise tapnud preestri, kes oli teda aidanud. Kas sina oleksid tundnud sama, kui sa oleksid olnud Taaveti asemel? Taaveti koorma tegi veelgi raskemaks see, et tal polnud rahu, kuna Saul teda lakkamata taga ajas.

17 Peagi suri prohvet Saamuel, kes oli Taaveti kuningaks võidnud (1. Saam. 25:1). See võis Taaveti abitustunnet veelgi suurendada. Kuid Taavet teadis, kelle poole ta võib abi saamiseks pöörduda – selleks oli Jehoova. Taavetil polnud küll seda teenistuseesõigust mis leviitidel, ent ta oli võitud üheks teistsuguseks teenistuseks: temast pidi saama Jumala rahva kuningas (1. Saam. 16:1, 13). Niisiis valas Taavet oma südame Jehoova ette välja ja otsis ka edaspidi temalt juhatust. Jehoova võib ja peakski olema ka sinu, Jehoova andunud teenija osa ja pelgupaik.

18. Kuidas näitasid jumalateenijad, kellest selles artiklis juttu oli, et Jehoova on nende osa?

18 Jehoova oli selles artiklis käsitletud jumalateenijate osa selles mõttes, et nad kõik olid saanud temalt töö tema teenistuses. Nad lootsid oma aineliste vajaduste osas Jumalale. Nii leviidid kui ka teiste Iisraeli suguharude liikmed, näiteks Taavet, võisid pidada Jumalat oma osaks. Kuidas saad sinagi näidata, et Jehoova on su osa? Sellest räägime järgmises artiklis.

[Allmärkus]

^ lõik 4 Üksikasju selle kohta, kuidas preesterkonda ülal peeti, vaata piiblientsüklopeediast „Insight on the Scriptures”, 2. köide, lk 684.

Kuidas sa vastaksid?

• Mis mõttes oli Jehoova leviitide osa?

• Kuidas näitasid Aasaf, Jeremija ja Taavet, et Jehoova on nende osa?

• Millist omadust läheb sinul vaja, et Jumal võiks olla su osa?

[Küsimused]

[Väljavõte lk 8]

Leviidid ei saanud pärandmaad. Ent nende osa oli Jehoova, kuna neil oli eriline eesõigus tema teenistuses

[Pilt lk 7]

Kuidas oli Jehoova preestrite ja leviitide osa?

[Pilt lk 9]

Mis aitas Aasafil Jehoovat oma osaks pidada?