Rõõmustagem üheskoos!

PALJUD inimesed leiavad, et üha raskem on elust rõõmu tunda. Neile näib, et nad ei suuda positiivselt mõelda ega teistele midagi meeldivat öelda. Tänapäevane elu, eriti suurlinnades, paneb inimesi endasse tõmbuma ja end teistest eraldama.

„Üksildus on väga tavaline,” ütleb psühhobioloogia professor Alberto Oliverio. Ta lisab: „Pole kahtlustki, et elamine tiheda asustusega piirkondades soodustab isoleeritust. Paljudel juhtudel teeb see meid hoolimatuks oma kolleegi, naabri või lähedalasuva supermarketi kassiiri isikliku elu suhtes.” Selline eraldatus viib tihti depressioonini.

Kristlaste olukord on aga teistsugune ja seda on ka nende hoiak. Apostel Paulus kirjutas: „Olge alati rõõmsad” (1. Tess. 5:16). Meil on palju põhjusi rõõmsad olla ja rõõmustada üheskoos. Me kummardame kõigekõrgemat Jumalat Jehoovat, mõistame Piibli tõesõnumit, meil on pääste- ja igavese elu lootus ning me võime aidata ka teistel nendesamade õnnistuste osaliseks saada (Laul 106:4, 5; Jer. 15:16; Rooml. 12:12).

 Rõõmustamine ja oma rõõmu jagamine teistega iseloomustab tõelisi kristlasi. Seega ei ole üllatav, et Paulus kirjutas filiplastele: „Ma [olen] rõõmus ja rõõmustan koos teie kõigiga. Olge teiegi samamoodi rõõmsad ja rõõmustage koos minuga” (Filipl. 2:17, 18). Selles lühikeses mõtteavalduses mainib Paulus kaks korda rõõmus-olemist ja koos teistega rõõmustamist.

Muidugi peaksid kristlased olema hoolsad, et neilgi ei kujuneks kalduvust end teistest eraldada. See, kes lõikab end usukaaslastest ära, ei saa koos nendega rõõmu tunda. Mida siis teha, et saaks järgida Pauluse õhutust olla rõõmus Issandas ühes oma vendadega? (Filipl. 3:1.)

Rõõmusta koos kaasusklikega

Tõenäoliselt oli Paulus ajal, kui ta kirjutas oma kirja filiplastele, kuulutustöö pärast Roomas vangis (Filipl. 1:7; 4:22). Kuid vangistus ei kahandanud tema kuulutustööindu. Vastupidi, talle tõi rõõmu oma parima andmine Jehoova teenistuses ja see, et ta oli valatud välja „otsekui joogiohvrina” (Filipl. 2:17). Pauluse suhtumine näitab, et kristlane võib olla rõõmus sõltumata sellest, millises olukorras ta on. Kuigi Paulus oli vangis, kirjutas ta: „Ma rõõmutsen ja tahan ka edaspidi rõõmutseda” (Filipl. 1:18, P 1988).

Paulus oli Filippi koguduse ise rajanud ja tundis sealsete vendade vastu erilist kiindumust. Ta teadis, et kui ta jagab nende vendadega oma rõõmu, mida ta Jehoova teenimisest leiab, julgustab see ka neid. Seepärast ta kirjutas: „Ma soovin aga teile teada anda, vennad, et minuga juhtunu on tulnud heale sõnumile kasuks, mitte vastupidi, nii et mu ahelad Kristuse pärast on saanud avalikult teatavaks kogu pretoriaanide väeüksusele ja kõigile ülejäänutele” (Filipl. 1:12, 13). Selle julgustava kogemuse jagamine vendadega oli Paulusel üks viis rõõmus olla ja rõõmustada koos oma usukaaslastega. Ilmselt rõõmustasid filiplased omakorda ühes Paulusega. Nad said seda teha aga ainult sel juhul, kui nad ei lasknud end Pauluse läbielamistel heidutada. Neil tuli hoopis apostlit eeskujuks võtta (Filipl. 1:14; 3:17). Nad võisid ka edaspidi Paulust oma palvetes meeles pidada ning teda jõudumööda aidata ja toetada (Filipl. 1:19; 4:14–16).

Kas sinul on samasugune rõõmus meelelaad, nagu oli Paulusel? Kas sa paned tähele  häid asju oma elus ja kristlikus teenistuses? Vendade ja õdedega vesteldes võiksime tunda üheskoos rõõmu kuulutustööl juhtunu üle. Selleks ei pea me mingit superkogemust ootama. Võib-olla õnnestus meil sütitada kelleski huvi kuningriigi sõnumi vastu mingi tõhusa sissejuhatuse või arutluskäiguga. Või tekkis meil hea vestlus kellegagi mõne piiblisalmi põhjal. Või oli lihtsalt nii, et meid tunti territooriumil ära kui Jehoova tunnistajaid ja ainuüksi see oli heaks tunnistuseks. Selliste kogemuste rääkimine on üks viis üheskoos rõõmu tunda.

Paljud Jehoova rahva seast on toonud ja toovad veelgi ohvreid selle nimel, et kuulutustöö saaks tehtud. Pioneerid, reisivad ülevaatajad, peetellased, misjonärid ja rahvusvahelised teenijad annavad endast parima täisajalises teenistuses ja tunnevad selle üle rõõmu. Kas meie rõõmustame koos nendega? Sel juhul väljendagem tänulikkust nende kallite sõprade vastu, kes on meie „kaastöölised Jumala kuningriigi heaks” (Kol. 4:11). Me võime neid koguduse koosolekutel ja suurematel kokkutulekutel südamlikult julgustada. Samuti saame võtta eeskujuks nende innukust. Ning me võiksime luua endale „võimaluse” kuulata nende kogemusi ja ülesehitavaid mõtteid, osutades neile külalislahkust, näiteks kutsudes neid enda poole einestama (Filipl. 4:10).

Rõõmusta koos nendega, kellel on katsumusi

Vastupidamine tagakiusamises ja katsumustes tugevdasid Pauluse otsustavust jääda Jehoovale ustavaks (Kol. 1:24; Jaak. 1:2, 3). Teadmine, et vennad Filippis kohtavad tõenäoliselt samalaadseid raskusi ja saavad julgustust tema vastupidavusest, andis Paulusele põhjuse tunda rõõmu ja rõõmustada koos nendega. Ta kirjutas: „Teile on antud Kristuse pärast eesõigus mitte ainult uskuda temasse, vaid ka kannatada tema pärast. Sest te võitlete sama võitlust, mida nägite mind võitlevat, ja nagu te nüüd kuulete, võitlen veelgi” (Filipl. 1:29, 30).

Samamoodi kogevad kristlased tänapäeval oma kuulutustöö tõttu vastupanu. Mõnikord seisneb see otseses vägivallas, aga tihti avaldub palju salakavalamal moel. Näiteks võivad selliseks vastupanuks olla ärataganejate valesüüdistused, pereliikmete vaenulikkus, töö- või koolikaaslaste pilkesõnad. Jeesus ütles, et niisugused katsumused ei peaks meid üllatama ega araks tegema, vaid andma hoopis põhjuse rõõmustada. Ta sõnas: „Õnnelikud olete teie, kui inimesed teid minu pärast solvavad ja taga kiusavad ja valetades räägivad teist kõiksugust kurja. Olge rõõmsad ja hüpake rõõmust, sest teie tasu on suur taevas” (Matt. 5:11, 12).

Me ei peaks olema hirmul ega kohkunud, kui kuuleme, et meie vendi mõnel maal karmilt taga kiusatakse. Vastupidi, me peaksime nende visaduse üle hoopis rõõmsad olema. Me saame nende eest palvetada, et Jehoova aitaks neil usus tugevaks jääda ja vastu pidada (Filipl. 1:3, 4). Kuigi me võib-olla ei saa nende kallite vendade heaks palju muud teha, saame küll aidata oma koguduseliikmeid, kes katsumusi kogevad. Me võime tunda nende vastu huvi ja neid toetada. Võiksime luua võimalusi nendega üheskoos rõõmustada, kutsudes neid kuulutustööle või lihtsalt mõnusalt aega veetma või mõnikord ka oma pere jumalakummardamisele.

Meil on palju põhjusi rõõmustada üheskoos. Seiskem vastu selle maailma kalduvusele end teistest eraldada ja jagagem ikka usukaaslastega oma rõõmu. Sellega me mitte ainult ei tugevda armastust ja ühtsust koguduses, vaid anname ka endale võimaluse vennaskonda täiel rinnal nautida (Filipl. 2:1, 2). Niisiis ’olgem alati rõõmsad Issandas’, nagu Paulus ergutas ja lisas: „Ma ütlen veel kord: olge rõõmsad!” (Filipl. 4:4).

[Pildi allikaviide lk 6]

Globe: Courtesy of Replogle Globes