Jumala nimi ja Alfonso de Zamora püüd tagada teksti täpsus

AASTAL 1492 andsid Hispaania kuningas Fernando ja kuninganna Isabel välja määruse: „Me käsime kõigil juutidel ... koos oma poegade ja tütardega, sulaste ja teenijatega ning kõigi juudi soost kodakondsetega, ükskõik kui vanad nad ka poleks, selle aasta juuli lõpuks kogu meie võimupiirkonnast lahkuda, ning ärgu nad mõelgugi tagasi pöörduda.”

See väljasaatmiskäsk seadis iga juudi pere Hispaanias valiku ette, kas maalt lahkuda või oma usust lahti öelda. Rabi Juan de Zamora pidas nähtavasti paremaks astuda katoliku usku ja jääda Hispaaniasse, kus tema esivanemad olid põlvest põlve elanud. Kuna Juan oli juudi päritoluga, on võimalik, et ta pani oma poja Alfonso mainekasse Zamora linna kooli, kus sai õppida heebrea keelt. Hiljem omandas Alfonso ka ladina, kreeka ja aramea keele. Pärast õpingute lõpetamist hakkas ta Salamanca ülikoolis heebrea keelt õpetama. Peagi leidis tema keelealane asjatundlikkus rakendust kogu Euroopa piibliõpetlaste heaks.

Aastal 1512 valiti Alfonso de Zamora uue Alcalá de Henarese (linna, mille varasem nimi oli Complutum) ülikooli heebrea keele õppetooli professoriks. Kuna Zamora oli üks oma aja silmapaistvamaid õpetlasi, kutsus kooli asutaja kardinal Jiménez de Cisneros ta appi koostama monumentaalset Complutumi polüglotti. See kujutab endast kuueköitelist mitmekeelset Piiblit, kus pühakirjatekst on heebrea, kreeka, ladina ja ositi ka aramea keeles. *

Seoses selle teosega märkis piibliõpetlane Mariano Revilla Rico: „Kolmest juudi usuvahetajast, kes kardinali [Cisnerose] töös osalesid, on kõige kuulsam Alfonso de Zamora, kes lisaks sellele et ta oli ladina, kreeka, heebrea ja aramea keele õpetlane, oli ka grammatik, filosoof ja Talmudi asjatundja.” Uurimistööd tehes jõudis Zamora järeldusele, et Piibli täpne tõlkimine eeldab selle algkeelte põhjalikku tundmist. Võib öelda, et ta oli üks peamisi õpetlasi, kelle tegevus õhutas huvi piibliteaduste vastu, mille õitseng sai alguse 16. sajandi hakul.

Ent piibliteaduste viljelemiseks elas Zamora keerukal ajal ja ohtlikus paigas. Oli  Hispaania inkvisitsiooni kõrgaeg ning ladinakeelne Vulgata oli katoliku kirikus au sees kui ainus ametlikult heakskiidetud piiblitõlge. Siiski olid katoliku õpetlased juba keskajal täheldanud, et Vulgata ladinakeelne tekst pole kaugeltki täiuslik. 16. sajandi alguses otsustasid Alfonso de Zamora ja tema mõttekaaslased olukorra parandamiseks midagi ette võtta.

„Pääste nimel oli vaja tõlkida”

Zamora tähelepanuväärseimaks tööks oli Piibli heebreakeelse osa, niinimetatud Vana Testamendi koostamine koos tõlkega ladina keelde. Tõenäoliselt oli tal plaanis kasutada seda materjali Complutumi polügloti tarvis. Üks tema käsikirjadest (kataloogitähisega G-I-4), mida hoitakse Madridi lähedal El Escoriali raamatukogus, sisaldab tervet 1. Moosese raamatut heebrea keeles ja selle ridadevahelist sõna sõna haaval tõlget ladina keelde.

Käsikirja eessõnas on kirjas järgmine mõte: „Rahvaste pääste nimel oli vaja tõlkida Pühakiri teistesse keeltesse. ... me oleme pidanud hädavajalikuks, et usklikel oleks sõna sõna haaval tõlgitud Piibel, milles on igale heebrea sõnale toodud ladina vaste.” Kuna Alfonso de Zamora oli tunnustatud heebrea keele õpetlane, oli tal niisuguse uue ladinakeelse tõlke tegemiseks vajalik ettevalmistus olemas.

„Ei suuda leida puhkepaika oma hingele”

Teatud mõttes oli 16. sajandi Hispaania Zamora-taolistele õpetlastele ideaalne tegutsemispaik. Keskajal oli Hispaaniast saanud juudi kultuuri keskus. „The Encyclopædia Britannica” selgitab: „Keskaegne Hispaania oli tänu suurtele muslimi ja juudi kogukondadele ainus rahvuslikult ja religioosselt kirju Lääne-Euroopa riik, ning just selle tõsiasja arvele võib panna sealse religiooni, kirjanduse, kunsti ja arhitektuuri arengu hilisel keskajal.”

Kuna Hispaanias elas arvukalt juute, oli seal külluslikult Piibli heebreakeelse osa käsikirju. Sünagoogides oli tavaks Pühakirja ette lugeda, mistõttu olid juudi kirjutajad paljudes Hispaania paikades neist käsikirjadest usinalt koopiaid teinud. Lazarus Goldschmidt märgib oma raamatus „The Earliest Editions of the Hebrew Bible”, et „juudi õpetlased pidasid äärmiselt täpseks nii Hispaanias ja Portugalis trükitud pentateuhhe kui ka käsikirju, millel need pentateuhid ja õpetlaste valmistatud polüglotid põhinesid”.

Kuigi Hispaanias olid Piibli tõlkimiseks mitmes mõttes soodsad olud, olid juba kerkimas vastupanu pilved. Aastal 1492 vallutasid Fernando ja Isabeli katoliiklikud väed viimase mauride enklaavi Hispaanias. Nagu varem mainitud, andis kuningakoda samal aastal välja määruse, et kõik juudiusulised tuleb Hispaaniast pagendada. Kümme aastat hiljem saadeti samalaadse edikti alusel maalt välja ka muslimid. Sestpeale sai Hispaania riigiusuks katoliiklus ning teised usud keelustati.

Kuidas mõjutas muutunud religioosne õhustik Piibli tõlkimist? Vaatleme seda Alfonso de Zamora näitel. Olgugi et see juudi päritolu õpetlane oli astunud katoliku usku, ei jäänud Hispaania kirikutegelastel tema taust märkamata. Mõned vastased kritiseerisid kardinal Cisnerost selle pärast, et too on rakendanud mitmekeelse Piibli valmistamisel juudi soost usuvahetajate oskusi. Need rünnakud tegid Zamorale väga haiget. Ühes Madridi ülikoolis olevas käsikirjas kurdab Zamora: „Mina, ... keda kõik sõbrad väldivad ja vihkavad, olles saanud mu vaenlasteks, ei suuda leida puhkepaika oma hingele ning mul puudub kindel jalgealune.”

 Üks tema peamisi vaenlasi oli Toledo peapiiskop Juan Tavera, kellest sai hiljem suurinkvisiitor. Tavera rünnakud heidutasid Zamorat niivõrd, et ta pöördus paavsti enda poole. Zamora kirjas seisis: „Me palume ja anume Teie Pühadusel meid aidata ... ning kaitsta meie vaenlase Toledo piiskopi don Juan Tavera eest. Ta kimbutab meid vahetpidamata, iga päev. ... Me tunneme suurt ängi, sest me oleme tema silmis otsekui tapaloomad. ... Kui Teie Pühadus võtab seda palvet kuulda, siis ’laseb Jahve tal elada julgesti ja hoiab tema jalga püünise eest’ (Õpet. 3:23).” *

Alfonso de Zamora pärand

Vastupanust hoolimata jätkas Zamora oma tööd ja see läks jõudsalt edasi. Tema tööst oli hiljem kasu paljudele piibliuurijatele. Olgugi et Zamora ei tõlkinud Pühakirja ühessegi oma aja rahvakeelde, tegi ta hindamatu teene teistele tõlkijatele. Mõistmaks tema panuse tähtsust, tuleb meil meeles pidada, et Piibli tõlkimine sõltub alati kaht liiki õpetlaste tööst. Kõigepealt on vaja õpetlasi, kes uuriksid Pühakirja käsikirju algkeeltes, milleks on heebrea, aramea ja kreeka keel, et neis keeltes saaks välja anda täpse lähteteksti. Seejärel saab tõlkija valmistada selle lähteteksti alusel muukeelse tõlke.

Alfonso de Zamora oli üks peamisi õpetlasi, kes koostas parandatud heebreakeelse teksti, mis avaldati lõpuks aastal 1522 Complutumi polüglotis. (Tõlkijate tööd hõlbustasid ka sellessamas väljaandes ilmunud Zamora koostatud heebrea-ladina sõnastik ja heebrea keele grammatika selgitus.) Zamora kaasaegne õpetlane Erasmus tegi samalaadse töö ära Piibli kreekakeelse osa heaks, mida tavaliselt nimetatakse Uueks Testamendiks. Kui need heebrea- ja kreekakeelsed parandatud tekstid päevavalgust nägid, said teised tõlkijad nende põhjal Piiblit rahvakeeltesse tõlkima hakata. Ingliskeelse piiblitõlke valmistaja William Tyndale oli üks esimesi, kes võttis oma tõlke aluseks Complutumi polügloti heebreakeelse teksti.

Piibli laialdane levik tänapäeval on kohaseks tunnustusavalduseks Zamora-taolistele töökatele meestele, kes pühendasid oma elu sellele, et Pühakirjast paremini aru saadaks. Zamoral oli õigus, et pääste saamiseks tuleb Jumala Sõna mõista ja selle järgi elada (Johannese 17:3). See omakorda nõuab Piibli tõlkimist tänapäeva keeltesse, sest ainult siis võib selle sõnum puudutada miljonite meelt ja südant.

[Allmärkused]

 [Kast/pildid lk 19]

Zamora ja Jumala nimi

Eriti huvitav on tähele panna, kuidas juudi päritolu Alfonso de Zamora Jumala nime translitereeris. Nagu juuresolevalt fotolt näha, esineb Jumala nimi kujul „jehovah” tema ridadevahelise 1. Moosese raamatu heebrea-ladina tõlke ääremärkuses.

Paistab, et Zamora pooldas Jumala nime sellisel kujul ladina keelde tõlkimist. Kui 16. sajandil Piiblit peamistesse Euroopa keeltesse tõlgiti, võtsid samasuguse või üsna sellesarnase nimekuju omaks paljud piiblitõlkijad, kaasa arvatud William Tyndale (ingliskeelses tõlkes 1530), Sebastian Münster (ladinakeelses tõlkes 1534), Pierre-Robert Olivétan (prantsuskeelses tõlkes 1535) ja Casiodoro de Reina (hispaaniakeelses tõlkes 1569).

Seega oli Zamora üks esimesi paljudest 16. sajandi piibliõpetlastest, kes Jumala nimele valgust heitsid. Jumala nime kasutamisse oli hakatud taunivalt suhtuma juudi ebausu tõttu, mis keelas seda nime välja öelda. Mõjutatuna sellest juudi traditsioonist on ristiusumaade piiblitõlkijad, näiteks ladinakeelse Vulgata tõlkija Hieronymus, asendanud Jumala nime sõnadega „Issand” ja „Jumal”.

[Pilt]

Heebrea tetragrammaton ja Zamora tõlge „jehovah” suurendatult

[Pilt lk 18]

Hispaania kuninga ja kuninganna määrus, 1492

[Allikaviide]

Määrus: Courtesy of the Archivo Histórico Provincial, Ávila, Spain

[Pilt lk 18]

Alcalá de Henarese ülikool

[Pilt lk 21]

Zamora ridadevahelise tõlke frontispiss