Piibel muudab inimeste elu

KUIDAS leidis noor naine, kellel oli traagiline lapsepõlv, oma elule mõtte? Mis ajendas vägivaldset poliitilist teisitimõtlejat end muutma, nii et temast sai rahumeelne jumalateenija? Loe, mida jutustavad need inimesed ise.

”Igatsesin meeleheitlikult armastuse ja peresoojuse järele.” INNA LEŽNINA

SÜNNIAASTA: 1981

PÄRITOLUMAA: VENEMAA

TAUST: TRAAGILINE LAPSEPÕLV

MINU MINEVIK. Olen sündinud kurdina ja ka mu vanemad on kurdid. Esimesest kuuest eluaastast on jäänud mulle meeldivad mälestused. Seejärel mu vanemad lahutasid. Olgugi et olin veel väike, sain aru, mida lahutus tähendab, ning see tegi mulle väga haiget. Pärast lahutust jäi isa koos mu vanema vennaga Troitskisse, ema aga kolis koos minuga Tšeljabinskisse. Hiljem abiellus ema uuesti. Võõrasisa oli alkohoolik ning peksis sageli nii ema kui ka mind.

1993. aastal uppus mu vanem vend, keda väga armastasin. See oli meie perele suur šokk. Murest murtud, hakkas ka ema jooma ning minu kallal vägivalda tarvitama nagu võõrasisagi. Tol ajal hakkasin otsima paremat elu. Igatsesin meeleheitlikult armastuse ja peresoojuse järele. Käisin eri kirikutes, et lohutust leida, kuid tulutult.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU. Kui olin 13-aastane, jutustas üks klassiõde, kes oli Jehoova tunnistaja, mulle piiblilugusid. Eriti meeldisid mulle piiblitegelased Noa ja Iiob, kes teenisid Jumalat kõigi raskuste kiuste. Peagi hakkasin koos Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima ja nende koosolekutel käima.

Tänu piibliuurimisele avanesid mulle paljud vaimustavad tõed. Mind liigutas see, et Jumalal on nimi (Laul 83:19). Mind hämmastas, kui täpselt on Piibel ennustanud ”viimseil päevil” valitsevat olukorda (2. Timoteosele 3:1—5). Ja mulle valmistas suurt rõõmu ülestõusmislootus. See tähendas ju, et näen jälle oma venda! (Johannese 5:28, 29.)

Ent sugugi mitte kõik ei jaganud minu vaimustust. Ema ja võõrasisa suhtusid Jehoova tunnistajatesse vaenulikult ning püüdsid panna mind piibliuurimist katki jätma. Kuid  ma armastasin Piiblist õpitut ega kavatsenudki uurimist lõpetada.

Pere vaenulikku suhtumist polnud kerge taluda. Peale selle tabas mind veel üks hoop — uppus ka mu noorem vend, kes oli minuga Jehoova tunnistajate koosolekutel kaasas käinud. Kõigis neis raskustes olid Jehoova tunnistajad mulle suureks toeks. Nende seas leidsin armastuse ja peresoojuse, mida olin terve elu igatsenud. Teadsin, et olen leidnud õige religiooni. Aastal 1996 sain ristitud Jehoova tunnistajaks.

KUIDAS MU ELU ON PARANENUD. Viimased kuus aastat olen olnud abielus imetoreda mehe Dmitriga. Teenime koos Peterburis Jehoova tunnistajate harubüroos. Ajapikku leebus vanemate vaenulik suhtumine mu uskumustesse.

Olen Jehoovale nii tänulik! Tema teenimine on andnud mu elule tõelise mõtte.

”Tahtsin vastust paljudele küsimustele.” RAUDEL RODRÍGUEZ RODRÍGUEZ

SÜNNIAASTA: 1959

PÄRITOLUMAA: KUUBA

TAUST: POLIITILINE TEISITIMÕTLEJA

MINU MINEVIK. Olen sündinud Kuubal Havannas. Kasvasin üles vaeses linnaosas, kus tänavakaklused olid igapäevane asi. Noorena tärkas minus huvi džuudo ja teiste võitluskunstide vastu.

Õppisin koolis hästi ja vanemad õhutasid mind ülikooli astuma. Ülikooli ajal hakkas mulle tunduma, et kodumaa poliitiline süsteem vajaks muutmist. Otsustasin kehtiva korra vastu mässata.  Ründasime koos kursusekaaslasega politseinikku ja üritasime talt relva ära võtta. Kähmluses sai politseinik ränki peavigastusi. Meid pandi kallaletungi pärast vangi ja mõisteti surma mahalaskmise teel. Olin kõigest 20-aastane ja juba surmale määratud!

Vangikongi üksinduses harjutasin laskekomando ees olemist. Ma ei kavatsenud mitte mingil juhul hirmu välja näidata. Samal ajal tahtsin vastust paljudele küsimustele. Ihkasin teada, miks on maailm nii ebaõiglane ja kas praegune elu ongi kõik.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU. Mingi aja pärast asendati meie surmaotsus 30-aastase vanglakaristusega. Vanglas kohtusin Jehoova tunnistajatega, kes olid vangistatud oma usuliste tõekspidamiste pärast. Mind hämmastas nende julge, kuid rahumeelne hoiak. Ehkki nad olid ebaõiglaselt vangi pandud, polnud nad sugugi viha täis ega kibestunud.

Jehoova tunnistajad rääkisid mulle Jumala eesmärgist inimkonnaga. Nad näitasid Piiblist, et Jumal teeb maakera paradiisiks, kus pole ei kuritegevust ega ebaõiglust. Sain neilt teada, et maa peal on siis ainult head inimesed, kellele antakse võimalus elada igavesti (Laul 37:29).

Mulle meeldis see, mida ma tunnistajatelt kuulsin, samas aga adusin, et nendega võrreldes jääb mul headest omadustest vajaka. Arvasin, et mina ei suuda iial poliitilistes küsimustes neutraalseks jääda ega nii-öelda teist põske ette pöörata. Seepärast otsustasin lihtsalt ise Piiblit lugeda. Kui Piibli läbi sain, mõistsin, et Jehoova tunnistajad on ainsad inimesed, kes sarnanevad algkristlastega.

Piiblit uurides sai mulle selgeks, et pean tegema oma elus suuri muudatusi. Näiteks tuli mul lahti saada vandumisharjumusest ning suitsetamisest. Samuti pidin õppima jääma poliitilistes küsimustes erapooletuks. End muuta polnud sugugi lihtne, kuid Jehoova abiga läks see mul viimaks korda.

Üks raskemaid asju oli õppida end vaos hoidma. Mul on seniajani vaja enesevalitsemiseks Jehoovalt abi paluda. Muu hulgas on mind aidanud piiblitekst Õpetussõnad 16:32, mis ütleb: ”Pikameelne on parem kui kangelane, ja kes valitseb iseenese üle, on parem kui linna vallutaja!”

Aastal 1991 lasin end ristida ja minust sai Jehoova tunnistaja. Mind ristiti vanglas ühes veetünnis. Aasta pärast, kui osa vange vabaks lasti, vabanesin ka mina ning meid saadeti Hispaaniasse, sest meil oli seal sugulasi. Hispaanias hakkasin kohe Jehoova tunnistajate koosolekutel käima. Sealsed tunnistajad võtsid mind nii soojalt vastu, nagu oleksin juba aastaid nende hulka kuulunud, ning nad aitasid mul alustada uut elu.

KUIDAS MU ELU ON PARANENUD. Olen nüüd õnnelik mees, kes teenib Jumalat koos naise ja tütardega. Mul on hea meel selle üle, et saan suurema osa oma ajast aidata teistel Piiblit tundma õppida. Vahel rändan mõtteis tagasi sellesse aega, kui mul noore mehena surm silme ees seisis. Sellele mõeldes olen väga tänulik kõige hea eest, mis on mulle osaks saanud. Ma pole mitte ainult elus, vaid mul on ka tulevikulootus. Ootan igatsusega tõotatud paradiisi, aega, mil valitseb õiglus ja ”surma ei ole enam” (Ilmutus 21:3, 4).

[Väljavõte lk 19]

”Mind liigutas see, et Jumalal on nimi”

[Pilt lk 20]

Meile abikaasaga meeldib näidata kurtidele viipekeelseid väljaandeid