ESTER kõndis aeglaselt kuningatrooni poole, süda rinnus pekslemas. Võib kujutleda, kuidas Suusa palee troonisaal jäi haudvaikseks, nii et Ester võis kuulda omaenda kergeid samme ja oma kuninglike rõivaste sahinat. Tema pilku ei suutnud köita ei troonisaali toredus, graatsilised sambad ega rohkete nikerdustega seedripuust lagi. Estri tähelepanu oli koondunud troonil istuvale mehele, kelle kätes oli tema saatus.

Kuninga pilk kiindus lähenevasse Estrisse ning ta sirutas naise poole oma kuldse valitsuskepi. See lihtne žest tähendas Estrile elu, sest sellega näitas kuningas, et on andestanud talle seadusrikkumise — kuninga ette kutsumata tulemise. Trooni ligi jõudes puudutas Ester tänulikult valitsuskepi otsa (Ester 5:1, 2). *

Kuningas Ahasverose isiku juures kõneles kõik tema päratust rikkusest ja võimust. Arvatavalt maksis tolle aja Pärsia monarhide kuninglik rõivastus praeguse vääringu järgi paarsada miljonit eurot. Siiski nägi Ester kuninga ees seistes tema pilgus soojust; omal moel kuningas ikkagi armastas teda. Kuningas ütles: ”Mis sul tarvis on, kuninganna Ester, ja mida sa palud? Kui see oleks ka pool kuningriiki, see antakse sulle!” (Ester 5:3).

Ester oli juba näidanud üles erakordselt suurt usku ja vaprust — ta oli tulnud kuninga ette päästma oma rahvuskaaslasi vandenõust, mis oli sepitsetud nende hukkamiseks. Seni oli kõik hästi läinud, kuid suuremad katsumused seisid alles ees. Tal tuli veenda kõrki monarhi selles, et kuninga kõige usaldusväärsem nõuandja on alatu inimene, kes on kavalusega meelitanud kuningat Estri rahvast surma mõistma. Kuidas õnnestub Estril kuningat veenda ja mida võime meie sellelt tugeva usuga naiselt õppida?

Ta valis targalt rääkimiseks õige aja

Kas Ester oleks pidanud rääkima kuningale probleemist kõigi õukondlaste ees? See oleks kuningat häbistanud ja andnud tema nõunikule Haamanile aega Estri süüdistused vaidlustada. Mida siis Ester tegi? Tark kuningas Saalomon oli sajandeid varem Jumala vaimu mõjutusel kirjutanud: ”Igale asjale on määratud aeg, ... aeg vaikida ja aeg rääkida” (Koguja 3:1, 7). Tõenäoliselt oli Ester õppinud sellelaadseid põhimõtteid oma kasuisalt Mordokailt, kes oli jumalakartlik mees. Igal juhul mõistis Ester, kui tähtis on valida rääkimiseks õige aeg.

Ester sõnas: ”Kui kuningas heaks arvab, siis tulgu kuningas ja Haaman täna peole, mille ma temale olen valmistanud!” (Ester 5:4). Kuningas võttis kutse vastu ja lasi kutsuda  Haamani. Kas märkad, kui targalt Ester toimis? Ta ei riivanud abikaasa eneseväärikust ja lõi samas oma murest rääkimiseks soodsama olukorra.

Kahtlemata valmistas Ester seda pidusööki põhjalikult ette ning arvestas igas pisimaski asjas kuninga eelistustega. Peol pakuti ka peent veini, et rõõmsat meeleolu luua (Laul 104:15). Ahasveros nautis olemist ja küsis Estrilt taas, mida ta tema heaks teha saab. Kas nüüd oli õige aeg rääkida?

Ester leidis, et veel mitte. Ta hoopis kutsus kuninga ja Haamani ka järgmiseks päevaks peole (Ester 5:7, 8). Miks ta oma murest rääkimist edasi lükkas? Pidagem meeles, et kuninga määruse kohaselt oli kogu Estri rahvale langetatud surmaotsus. Kuna kaalul oli sedavõrd palju, pidi Ester olema kindel, et valib rääkimiseks õige hetke. Seepärast ta ootas, luues nõnda veel ühe võimaluse oma mehele näidata, et peab temast sügavalt lugu.

Kannatlikkus on voorus, mida ei kohta just tihti. Kuigi Ester oli seesmiselt pingul ja ta südamel pakitses mure, ootas ta rääkimiseks õiget aega. Ester on meile suurepäraseks eeskujuks, sest eks meiegi näe aeg-ajalt ülekohut ja taha, et õiglus jalule seataks. Kui soovime veenda endast kõrgemal positsioonil olevat inimest selles, et mingi probleem vajab lahendust, tasub meil olla Estri kombel kannatlik. Õpetussõnad 25:15 ütleb: ”Kannatlikkusega saab veenda valitsejat ja mahe keel murrab luud!” Kui me nagu Ester ootame kannatlikult õiget aega ja räägime lahkelt, võime murda isegi sellise vastuseisu, mis on tugev nagu luu. Kas Jehoova, Estri Jumal, õnnistas tema kannatlikku ja tarka tegutsemist?

Kannatlikkus sillutab teed õiglusele

Tänu Estri kannatlikkusele vallandus tähelepanuväärne sündmuste ahel. Haaman lahkus esimeselt peolt ülevas meeleolus, ”rõõmsana ja heas tujus”, et kuningas ja kuninganna olid teda niimoodi soosinud. Kui ta aga paleeväravast läbi läks, langes tema pilk juudi mehele Mordokaile, kes keeldus endist viisi talle austust avaldamast. Mordokai ei teinud seda mitte lugupidamatusest, vaid südametunnistuse pärast, kuna ta tahtis hoida häid suhteid oma Jumala Jehoovaga. Ent ”Haaman sai täis tulist viha Mordokai vastu” (Ester 5:9).

 Haaman jutustas sellest solvangust oma naisele ja sõpradele ning need õhutasid teda püstitama 50-küünrase (22-meetrise) posti ja paluma kuningalt luba Mordokai tappa ja tema surnukeha selle külge riputada. Haamanile see mõte meeldis ja ta lasigi posti valmis teha (Ester 5:12—14).

Sel ööl oli kuningas Ahasveros rahutu. Piibel räägib, et ta ei saanud und ja et ta käskis tuua meelespeetavate sündmuste raamatu ning seda endale ette lugeda. Muu hulgas oli seal kirjas tema vastu sepitsetud mõrvaplaan. Kuningas mäletas seda lugu; kurjategijad olid kinni võetud ja hukatud. Mis oli aga saanud vandenõu paljastajast Mordokaist? Ühtäkki täiesti virge, küsis kuningas, millise tasu Mordokai sai. Talle vastati, et ta pole midagi saanud (Ester 6:1—3).

Kuningas, kelle hingerahu oli häiritud, tahtis teada, kes õukondlastest on kohal ja võiks aidata tal selle vea parandada. Nagu tellitud, seisis õues Haaman. Paistab, et ta oli tulnud tavalisest varem — küllap vist kange kihu pärast saada kuningalt luba Mordokai hukkamiseks. Kuningas aga jõudis Haamanist ette ja küsis temalt, kuidas peaks austama meest, kes on pälvinud kuninga soosingu. Haaman eeldas, et tema ongi see, keda kuningas austada tahab. Nii pakkus ta välja suurejoonelise austusavalduse: panna mehele selga kuninglikud riided ning lasta kõrgel ametnikul teda kuninga hobuse seljas Suusa linnas ringi sõidutada ja samal ajal teda valju häälega ülistada. Milline pettumus võis küll peegelduda Haamani näol, kui ta kuulis, et kuninga soosik polegi tema, vaid hoopis Mordokai! Ja kes oli see ametnik, kellel kuningas käskis Mordokaid kõigi ees ülistada? Ei keegi muu kui Haaman (Ester 6:4—10).

Vastumeelselt täitis Haaman selle tülgastava ülesande ja ruttas ahastades koju. Tema naine ja sõbrad ütlesid, et selline sündmuste käik ennustab halba ja et ta kaotab võitluse juut Mordokaiga (Ester 6:12, 13).

Tänu sellele et Ester oli kannatlik ja ootas veel ühe päeva, enne kui kuningale oma palve esitas, jõudis Haaman ise endale augu kaevata. Ja mis puutub kuninga unetusse, kas võis selle taga olla Jehoova? (Õpetussõnad 21:1.) Seega on arusaadav, miks Jumala Sõna ergutab meid olema kannatlikud (Miika 7:7). Kui ootame Jumalat, võime tõdeda, et tema lahendused meie probleemidele on kaugelt paremad kui need, mille peale me ise oleksime tulnud.

Ta rääkis julgelt

Ester ei söandanud kuninga kannatlikkust rohkem proovile panna; teisel peol ta lihtsalt pidi oma mure ära rääkima. Aga kuidas sellest juttu teha? Kuningas ise andis talle võimaluse, küsides taas, mida ta Estri heaks teha saaks (Ester 7:2). Nüüd oli Estril aeg rääkida.

Võib-olla lausus Ester mõttes Jumalale palve, enne kui ütles: ”Kui ma olen sinu silmis armu leidnud, kuningas, ja kui kuningas heaks arvab, siis kingitagu mulle mu palvel mu elu ja vastavalt mu soovile mu rahvas!” (Ester 7:3). Nagu näha, tunnustas Ester kuninga õigust teha seda, mida heaks arvab. Ester erines täielikult eelmisest kuningannast Vastist, kes oli oma meest sihilikult alandanud (Ester 1:10—12). Peale selle ei vihjanud Ester kuidagi, et kuningast oli olnud rumal  Haamanit usaldada. Ta vaid palus kuningal kaitsta oma elu.

Niisugune palve kahtlemata liigutas ja hämmastas kuningat. Kes julgeks kippuda kuninganna elu kallale? Ester jätkas: ”Meie, mina ja mu rahvas, oleme müüdud hävitamiseks, tapmiseks ja hukkamiseks. Kui meid oleks müüdud orjadeks ja teenijannadeks, oleksin ma vaikinud. Aga seda õnnetust ei saa lasta juhtuda, see tooks ju kuningale kahju” (Ester 7:4, UM). Ester rääkis probleemist avameelselt, kuid lisas, et ta oleks vaikinud, kui nad oleksid üksnes orjusse müüdud. Ent genotsiidist lihtsalt ei saanud vaikida, see oleks kuningale liiga kalliks maksma läinud.

Me võime Estrilt veenmisoskuse kohta nii mõndagi õppida. Kui sul tuleb rääkida mõnest tõsisest probleemist, olgu siis lähedase inimese või mõne kõrge ametnikuga, võib sind suuresti aidata see, kui oled kannatlik, lugupidav ja aus (Õpetussõnad 16:21, 23).

Ahasveros nõudis: ”Kes see on ja kus see on, kes on julgenud nõnda teha?” Kujutle Estrit osutamas Haamanile ja lausumas: ”Vaenlane ja vihamees on see kuri Haaman!” See süüdistus lõi plahvatusohtliku olukorra. Haaman tardus hirmust. Võime kujutleda, kuidas äkiline monarh näost punaseks läks, kui ta mõistis, et tema usaldusmees oli kavalusega meelitanud teda välja andma määrust, mis pidi surma saatma tema armastatud naise. Kuningas tormas aeda, et end koguda (Ester 7:5—7).

Haaman aga, kelle argpükslik salaplaan oli ilmsiks tulnud, laskus kuninganna jalge ette. Kui kuningas aiast naasis ja nägi Haamanit Estri lamamisasemel naist anumas, süüdistas ta raevunult Haamanit, et see püüab kuningannat kuninga enda kojas ära vägistada. Sellega oli Haamanile surmaotsus langetatud. Tema nägu kaeti ja ta viidi minema. Üks õukonnaametnik rääkis kuningale kõrgest postist, mille Haaman oli lasknud Mordokai jaoks püstitada. Seepeale andis Ahasveros käsu Haamani enda surnukeha selle külge riputada (Ester 7:8—10).

Praeguses ebaõiglust täis maailmas on kerge hakata mõtlema, et õiglus ei pääse kunagi võidule. Kas oled sinagi vahel nii mõelnud? Ester ei heitnud meelt, ei muutunud küüniliseks ega kaotanud usku. Kui saabus õige aeg, seisis ta julgelt õigluse eest ning usaldas ülejäänu Jehoova hoolde. Olgem meie samasugused. Jehoova pole muutunud, ta on seesama, kes Estri päevil. Ta suudab ka praegu juhtida asjade käiku nii, et õelad ja salalikud langevad omaenda kaevatud auku, nagu juhtus Haamaniga (Laul 7:12—17).

 Ta seisis isetult Jehoova ja tema rahva eest

Viimaks sai kuningas teada, kes Mordokai tegelikult oli — et ta polnud lihtsalt truu alam, kes oli kaitsnud teda mõrva ohvriks langemast, vaid ka Estri kasuisa. Ahasveros tegi Mordokai Haamani asemel kõrgeimaks riigiametnikuks. Haamani koja koos hiigelsuure varandusega andis kuningas Estrile, kes pani selle üle Mordokai (Ester 8:1, 2).

Kas nüüd, kus Ester ja Mordokai olid väljaspool ohtu, võis kuninganna kergendatult hingata? Ei, sest ta ei mõelnud ainult iseendale. Haamani määrus kõigi juutide tapmiseks oli parasjagu teel impeeriumi igasse nurka. Haaman oli heitnud liisku ehk puuri — mis oli arvatavasti mingi maagiline tava —, otsustamaks, millal oleks parim aeg see verine rünnak teoks teha (Ester 9:24—26). See päev oli alles kuude kaugusel, kuid lähenes kiiresti. Kas genotsiidi saaks veel ära hoida?

Isetult pani Ester jälle oma elu kaalule, minnes taas kord ilma kutsumata kuninga ette. Sel korral nuttis ta oma rahva eest ja palus abikaasal see julm määrus tühistada. Kuid Pärsia monarhi nimel välja antud määrusi ei saanud tühistada (Taaniel 6:13, 16). Seepärast andis kuningas Estrile ja Mordokaile volituse kehtestada uued määrused. Nii läks teele teine  teadaanne, mis lubas juutidel end kaitsta. Käskjalad kappasid ratsudel üle impeeriumi, viies juutidele rõõmusõnumit, mis sütitas paljude südames lootuse (Ester 8:3—16). Võib kujutleda, kuidas juudid selle hiiglasliku impeeriumi aladel end relvastasid ja võitluseks valmistusid, mida nad ilma selle uue määruseta poleks teha saanud. Kuid mis peamine, kas ”vägede Jehoova” on oma rahvaga? (1. Saamueli 17:45.)

Kui otsustav päev lõpuks kätte jõudis, olid juudid selleks valmis. Isegi paljud Pärsia ametnikud hoidsid nende poole, kuna fakt, et kuninga parem käsi on nüüd juut Mordokai, oli saanud teatavaks kogu impeeriumis. Jehoova andis oma rahvale suure võidu. Ta hoolitses selle eest, et tema rahva vaenlased saaksid täielikult lüüa, nii et neil poleks võimalik hakata juutidele kätte maksma (Ester 9:1—6). *

Seni kui Haamani kümme poega olid elus, polnud Mordokai positsioon Haamani koja üle kindel. Seega tapeti nemadki (Ester 9:7—10). Nõnda täitus üks Piibli prohvetiennustus. Nimelt oli Jumal ette kuulutanud, et amalekid kui tema rahva armutud vaenlased hävitatakse viimseni (5. Moosese 25:17—19). Võimalik, et Haamani kümme poega olidki selle äraneetud rahva viimased esindajad.

Estri noorust arvestades lasus tema õlul raske koorem — tema osalusel anti välja sõjapidamist ja hukkamist puudutavad kuninglikud määrused. See polnud talle kindlasti kerge. Ent Jehoova tahe oli, et tema rahvas ei häviks; pidi ju Iisraeli rahva seast tulema tõotatud Messias, kogu inimkonna ainus lootus (1. Moosese 22:18). Tänapäeva jumalateenijatel on aga rõõm teada, et kui Messias Jeesus maa peal oli, keelas ta oma järelkäijatel relva kätte võtta (Matteuse 26:52).

Kuid vaimses mõttes peavad kristlased ometi sõda, sest Saatan püüab jõulisemalt kui eales varem hävitada meie usku Jehoova Jumalasse (2. Korintlastele 10:3, 4). Meil on põhjust Estri võrratu eeskuju eest tänulikud olla. Olgu meil samasugune usk nagu temal: toimigem targalt ja kannatlikult, kui meil on vaja kedagi veenda, olgem julged ning astugem isetult välja Jumala rahva eest.

[Allmärkused]

[Kast lk 28]

Küsimusi Estri raamatu kohta

Miks lubas Mordokai Estril abielluda mittejuudiga?

Mõned õpetlased peavad Mordokaid oportunistiks, kes tahtis prestiiži pärast Estrit kuningale mehele panna. Selliseks väiteks pole aga alust. Kuna Mordokai oli Jumalale ustav juut, pole tõenäoline, et ta oleks sellise liidu heaks kiitnud (5. Moosese 7:3). Juudi pärimuse järgi olevat Mordokai püüdnud seda abielu ära hoida. Kuid elades võõramaalastena riigis, mida juhtis peaaegu jumala staatuses isevalitseja, polnud ilmselt ei temal ega Estril selles asjas suurt sõnaõigust. Aja möödudes selgus, et Estri abielu kaudu kaitses Jehoova oma rahvast (Ester 4:14).

Miks ei esine Estri raamatus Jumala nime Jehoova?

Tõenäoliselt oli Mordokai see, kes Jumala vaimu mõjul Estri raamatu kirjutas. Võib-olla hoiti seda raamatut alguses koos Pärsia riigidokumentidega, enne kui see Jeruusalemma viidi. Kui selles raamatus oleks esinenud Jehoova nimi, oleksid Pärsia jumalate kummardajad võib-olla püüdnud seda raamatut hävitada. Igal juhul on ilmne, et Jehoova tõesti sekkus sündmustesse, mida see raamat kirjeldab. Väärib aga märkimist, et Jumala nimi esineb selle raamatu heebreakeelses tekstis varjatuna, akrostihhonina — see tähendab, et sõnad järjestati sihilikult nii, et nende esitähed või viimased tähed annaksid kokku Jumala nime (Ester 1:20, UM allmärkus).

Kas Estri raamat on ajalooliselt täpne?

Kriitikud väidavad, et see pole nii. Samas on mõned õpetlased ära märkinud selle raamatu kirjutaja üksikasjalikke teadmisi Pärsia kuningakoja, arhitektuuri ja tavade kohta. Tõsi, ükski seni leitud muistne dokument ei maini kuninganna Estrit. Kas Estri nimi võidi ametlikest dokumentidest välja jätta? Kui nii, poleks ta sugugi mitte ainus kroonitud pea, kelle suhtes on nõnda toimitud. Pealegi näitavad muistsed ürikud, et mees nimega Mardukâ (Mordokai pärsiakeelne vaste) teenis raamatus kirjeldatud sündmuste ajal Suusa palees õukonnaametnikuna.

[Kast lk 29]

Täitunud prohvetiennustus

Estri ja Mordokai võitlus Jumala rahva eest viis täide veel ühe Piibli prohvetiennustuse. Rohkem kui tuhat aastat varem oli Jehoova patriarh Jaakobi kaudu kuulutanud ühe tema poja kohta: ”Benjamin on kiskjalik hunt! Hommikul ta sööb saaki ja õhtul jaotab röövitut!” (1. Moosese 49:27). Iisraeli kuningriigi ”hommikul” kuulusid Benjamini järeltulijate hulka kuningas Saul ja teised Jehoova rahva vägevad sangarid. Selle kuningriigi ”õhtul” — ajal, mil Iisraeli kuningate liin oli katkenud — sõdisid võidukalt Jehoova vaenlaste vastu Ester ja Mordokai, kes olid mõlemad Benjamini soost. Nad ka ’jaotasid röövitut’ — nende omaks sai Haamani hiiglaslik varandus.

[Pilt lk 25]

Ester väljendas alandlikult tänu kuninga armulikkuse eest

[Pilt lk 26, 27]

Ester ei kartnud paljastada Haamani kurjust

[Pilt lk 28, 29]

Ester ja Mordokai saatsid teadaanded laiali kogu Pärsia impeeriumi juutidele