Piibel muudab inimeste elu

MIS ajendas tubakakasvatajat loobuma nii oma ametist kui ka sügavale juurdunud usulistest tõekspidamistest? Kust sai alkohoolikust naine jõudu oma eluviisi muutmiseks? Loe, mida jutustavad need inimesed ise.

”Mulle meeldib kuuluda sellesse suurde perre.” DINO ALI

SÜNNIAASTA: 1949

PÄRITOLUMAA: AUSTRAALIA

TAUST: TUBAKAKASVATAJA

MINU MINEVIK. Minu vanemad emigreerusid 1939. aastal Albaaniast Austraaliasse ja nende uueks elupaigaks sai Queenslandis asuv väike linn Mareeba. Sellesse paikkonda asus elama ka palju bosnialasi, itaallasi, kreeklasi, serblasi ja teisi ning neil kõigil olid oma väärtushinnangud, kombed ja kultuur. Mareeba oli tubakakasvatuspiirkond ning mu vanemadki hakkasid tubakat kasvatama.

Peagi sündis neile tütar, seejärel kaks poega ja siis mina. Kui olin aastane, suri isa südameinfarkti. Ema abiellus uuesti ja sünnitas veel neli poega. Me kõik kasvasime üles kasuisa tubakafarmis.

Teismelisena lahkusin kodust. Olin veidi üle kahekümne, kui abiellusin Saimega. Meie abielu sõlmiti kohalikus mošees, sest olime mõlemad muslimid. Kõik mu onud ja tädid oma peredega olid samuti islami usku. Ma lugesin Koraani ja ka üht raamatut prohvet Muhamedi elust. Ühtlasi lugesin Piiblit. Kuna Koraanis ja Piiblis räägitakse mõnedest samadest prohvetitest, sain tänu Piibli lugemisele aru, millal nad elasid.

Mingil ajal tulid meie ukse taha Jehoova tunnistajad. Nad hakkasid regulaarselt ajakirju ja raamatuid tooma ning meile Saimega meeldis neid lugeda. Mäletan, et meil oli Jehoova tunnistajatega mitmesugustel usulistel teemadel palju põnevaid diskussioone. Nad vastasid mu küsimustele alati Piibli abil, mitte ei öelnud lihtsalt, mida nemad asjast arvavad. See avaldas mulle sügavat muljet.

 Jehoova tunnistajad tegid mulle korduvalt ettepaneku hakata Piiblit uurima ja kutsusid mind oma koosolekutele, kuid ma keeldusin. Mulle oli esmatähtis hakata oma farmi pidama ja saada suure pere isaks. Oma farmi ma ei saanud, aga suure pere küll — meile sündis viis last.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU. Üheksa aastat pärast Jehoova tunnistajatega kohtumist ei olnud ma ikka veel oma usulisi vaateid muutnud. Kuid mulle meeldis saada ja lugeda kõiki nende väljaandeid. Meil Saimega oli tavaks lugeda neid igal pühapäeval. Hoidsime alles kõik ajakirjad, mis meile aastate vältel toodi. Neist oli palju abi, kui mu südames kasvav usk proovile pandi.

Näiteks käis üks evangelist mulle peale, et võtaksin Jeesuse vastu kui oma Päästja. Tal oli juba õnnestunud Saime vend ja üks mu poolvend oma poolele võita. Samuti keelitasid eri usku tuttavad igaüks mind enda usuga ühinema. Mõned andsid mulle Jehoova tunnistajate vastast kirjandust. Palusin kritiseerijatel oma väiteid Piibliga põhjendada, aga nad ei suutnud seda teha.

Vastuseis pani mind veelgi enam Piiblisse süüvima ja tegema rohkem uurimistööd kirjanduse abil, mida olin tunnistajatelt saanud. Viimaks mõistsin, et mul oleks aeg õpitu kohaselt ka tegutseda.

Ma ei uurinud Jehoova tunnistajatega Piiblit, vaid hakkasin lihtsalt käima nende koosolekutel. Algul olin koosolekutel väga närvis ja uje, aga tunnistajad olid sõbralikud ning mulle meeldis see, mida seal kuulsin. Otsustasin saada Jehoova tunnistajaks, pühendusin Jumalale ja lasin end 1981. aastal ristida.

Abikaasa polnud mu otsusele vastu, aga ta väljendas vahel kahtlust, kas ma pole end mitte petta lasknud. Sellegipoolest käis ta mu ristimist vaatamas. Rääkisin talle ikka sellest, mida Piiblist õppisin. Umbes aasta pärast seda, kui olin lasknud end ristida, ütles Saime mulle, et ta soovib samuti Jehoova tunnistajaks saada. Sõitsime parasjagu autoga puhkuselt koju ja ma oleksin äärepealt üllatusest kraavi sõitnud! Saime ristiti 1982. aastal.

Muudatuste tegemine elus ei läinud lihtsalt. Ma olin lõpetanud tubaka kasvatamise, sest see pole Piibli põhimõtetega kooskõlas (2. Korintlastele 7:1; Jaakobuse 2:8). Võttis aega, enne kui leidsime sobiva töö, mis andis püsiva sissetuleku. Raske oli ka see, et mõned sugulased keeldusid aastaid meile külla tulemast. Ent me järgisime nendega suheldes Piibli põhimõtteid ja kohtlesime neid ikka armastavalt. Mingi aja möödudes barjäärid kadusid ja nüüd ei hoia lähisugulased meist enam eemale.

 KUIDAS MU ELU ON PARANENUD. Ujeduse ja rahamuredega maadeldes ning sugulaste vastuseisuga silmitsi seistes olen kogenud, kui kannatlikult on Jehoova Jumal mind mu raskustes aidanud. Näiteks, kuna olen kogudusevanem, pean sageli lavalt õpetama. See on mulle siiani raske, sest närveerides hakkan kogelema. Kuid tänu püsivale palvetamisele ja Jehoova abile saan selle vastutusrikka ülesandega hakkama.

Olen saanud abikaasaga lähedasemaks ja me peame oma abielu väga kalliks. Me tegime laste kasvatamisel vigu, aga andsime siiski oma parima, et juurutada neissegi Piibli tõdesid, mida me ise olime teada saanud (5. Moosese 6:6—9). Meie vanim poeg ja tema naine teenivad praegu misjonäridena.

Mäletan siiani üht kaunist hetke. Olime hiljaaegu hakanud terve perega Jehoova tunnistajate koosolekutel käima. Jõudsime saali juurde ja ma vaatasin sinna kogunenud rahvast. ”Te vaadake vaid neid inimesi!” ütlesin oma perele. Seal oli erisuguse kultuuri, tausta ja emakeelega inimesi — aborigeene, albaanlasi, austraallasi, horvaate —, ometi suhtlesid kõik rõõmsalt omavahel. Mulle meeldib kuuluda sellesse suurde perre, mis ühendab vaimseid vendi ja õdesid mitte ainult Austraalias, vaid kogu maailmas (1. Peetruse 5:9).

”Õde ei kaotanud mu suhtes kunagi lootust.” JELENA VLADIMIROVNA SJOMINA

SÜNNIAASTA: 1952

PÄRITOLUMAA: VENEMAA

TAUST: ALKOHOOLIK, ÜRITAS ENESETAPPU

MINU MINEVIK. Olen sündinud Moskva lähedal Krasnogorskis, mis oli tollal väike rahulik linn. Kasvasin õpetajate peres. Olin hea õpilane ja sain ka muusikahariduse. Tulevik näis pilvitu.

Pärast abiellumist kolisime mehega niisugusesse kanti, kus inimesed väga palju vandusid, jõid ja suitsetasid. Selline keskkond avaldas mulle halba mõju, kuid ma ei saanud sellest tol ajal aru. Käisin pidudel, et lihtsalt laulda ja kitarri mängida. Ent kui juba seal olin, kutsuti mind teiste seltsis suitsu tõmbama ja jooma. Varsti olin alkoholist sõltuvuses.

See sõltuvus hakkas mu elu hävitama. Läks aega, enne kui ma täiesti põhja käisin. Kui see juhtus, ei suutnud ma peaaegu mitte midagi süüa. Tahtsin vaid surra ja üritasin saamatult endalt elu võtta. Tagantjärele mõeldes on mul hea meel, et see korda ei läinud.

Kogu selle aja käis õde mul sageli külas. Ta oli saanud Jehoova tunnistajaks ja püüdis mulle selgeks teha, et Piibel võiks mind aidata. Ma polnud Piiblist huvitatud ja ajasin  õe iga kord minema, lootes, et ta mind enam oma jutuga ei tüüta. Ent õde ei kaotanud mu suhtes kunagi lootust. Ta oli nii kannatlik ja hea, et soostusingi viimaks Piiblit uurima.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU. Kui ma hakkasin Piiblit uurima, tegin kindla otsuse joomine maha jätta. Millalgi pärast selle otsuse langetamist tuli purjus naabrimees mulle kallale ja peksis mu läbi. Mind viidi raskes seisundis haiglasse. Neli roiet oli murdunud ja ühe silma võrkkest viga saanud. Asja hea külg oli aga see, et haiglasolek aitas mul alkoholi võõrutusnähtudest üle saada.

Sel ajal palvetasin palju. Mind lohutas väga piiblikoht Nutulaulud 3:55, 56, mis ütleb: ”Ma hüüdsin su nime, Jehoova, sügavaimast kaevust! Sina kuulsid mu hüüdu: ”Ära peida oma kõrva mu appihüüde eest, et saaksin kergendust!””

Usun, et Jehoova vastas mu palvetele. Ta andis mulle jõudu oma endise eluviisi juurde mitte tagasi pöörduda. Oli aegu, mil tundsin kiusatust jälle jooma hakata. Kui õnnelik ma küll olen, et ma kiusatusele kordagi järele ei andnud!

Piibliuurimise käigus sain teada, et mul tuleks abikaasat perepea rollis toetada (1. Peetruse 3:1, 2). Seda polnud kerge teha, sest olin harjunud oma meest kamandama. Palusin Jehoovalt abi. Ma ei muutunud üleöö, kuid tasapisi hakkasin meest rohkem toetama ja sain paremaks abikaasaks.

Kui mees nägi, milliseid muudatusi ma enda juures teen, avaldas see talle sügavat muljet. Seni polnud ta Piibli vastu mingit huvi tundnud. Kui aga otsustasin suitsetamisest loobuda, ütles ta: ”Kui sina suitsetamise maha jätad, siis hakkan mina Piiblit uurima!” Jätsime mõlemad ühel ja samal päeval suitsetamise maha.

KUIDAS MU ELU ON PARANENUD. Abikaasa pidas oma sõna ja hakkaski Piiblit uurima. Nüüd loeme iga päev koos Piiblit, arutleme loetu üle ja püüame õpitu järgi ka elada.

Ma ei oska sõnadega kirjeldadagi, kui väga on meie pereelu paranenud, rääkimata veel sellest, kui palju head on mulle endale osaks saanud. Olen Jehoovale nii tänulik, et ta on mind enda ligi tõmmanud (Johannese 6:44). Samuti olen tänulik oma õele, kes ei kaotanud minu suhtes kunagi lootust. Olen ise kogenud, et Piibel muudab tõesti inimeste elu.

[Väljavõte lk 11]

Mõistsin, et mul oleks aeg õpitu kohaselt ka tegutseda

[Väljavõte lk 13]

Mu õde oli nii kannatlik ja hea, et soostusingi viimaks Piiblit uurima